Category Archives: Elu väljaspool mulli

Kuidas Naabrinaine zombi käest hammustada sai

Argielu, Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 3 kommentaari

Mu sõbrad on üldjoontes napakad. Normaalsel kombel, muidugi. Ega siin mingi sanatoorium pole.

Naabrimees ja Naabrinaine ükskord pärast perejooksu mu juurest läbi. Niisama, lonks vett, paar sõna juttu. Nad jäid umbes kümneks minutiks ja kogu see aeg ma hirnusin ja püüdsin paaniliselt välja mõelda, kuidas seda küll kirja panna.

Esiteks KOHE hakkas Naabrimees mind kiusama (aga see pole midagi uut, on normaalne, et muidu leebe ütlemisega NM mu juuksetooni “uriiniks” nimetab), siis nad leidsid, et ma olen nagu mingi puuvili ja arutasid pikka aega detailselt, milline küll.

VÄLISTREPP. TUULINE KEVADILM.

NM: “Kookospähkel!”
D: “Pealt karvane…?”
NM: “Seest mahlane ja flobisev!”
NN: “Ei-ei, see on midagi muud. See on välismaine puuvili, mida ma mõtlen…”
NM: “Jah, õigus, ega kookospähkel polegi välismaine…”
NN: “Mangostan! Voh! Seal on koore vahel nagu mingi tühimik ja siis on mahlane sisu…”
NM: “…sisu koliseb!”
D: “Jah, sest see ma olen. Mahlane ja kolisen. Pealt karvane ehk ka. Ja kuskil on tühimik.”
NM: “Lonkad?”
D: “Ja mölisen.”

See kõik oli muidu tore ja kena sõpradevaheline vestlus. Või noh, oleks olnud, kui NM ja NN poleks TERVE SELLE AJA mingeid… tantsu (?) liigutusi teinud. Võibolla said nad mingi epilepsiahoo. Või on ehk tegu degeneratiivse geenimutatsiooniga? Mis iganes see on, see oli fucking hilarious.

Naabrimees tantsis nagu jõusaalihunt, Naabrinaine nagu dementne jaanalind, kes vahepeal ära unustab, mis liiki olend ta on, ja arvab, et vist… oli… baleriin?

Seda kõike nimetasid nad nimelt lõdvestusharjutusteks.

Ja siis tuli tagatipuks neil suurepärane idee zombie walk’i tehes läbi keskuse koju kõndida. NM oli alguses küll kõva vend, aga siis lõi põnnama. Et las Naabrinaine ise läheb kui tahab. Ta vaatab eemalt ja naerab. Ja pildistab.

Siis nad harjutasid natuke zombie walki. Siis tuli Kärt, baffled, aga ilmselt on temagi ammu loobunud neil puhkudel küsimusi esitamast. Ning lõpuks läksid kah, Naabrimees kenasti zombie karakteris, see oli hindamatu. NN on ikkagi daam, tema zombie oli kah daamim, põrkas kergelt vastu puud ja isegi ei söönud ühtegi vaese linnu aju selle peale ära.

Kuni Naabrimees jõudis selle fantastilise kivimüürini, mille mu kõrvaltädike on mingil veidral põhjusel sellele rajale ehitanud, kust mulle ka külalised käivad. Aga, tõelise kangelasena ei langenud Naabrimees siiski rollist! Koperdas zombilikult, korjas jäsemed kokku, möiratas, vaatas ringi – ja siis nägi hämmeldunud minu majanaabreid teisel pool majanurka.

Naabrimees lehvitas neile rõõmsalt.

Pöördus siis, liipas Naabrinaiseni ja hüppas talle armastavalt möiratades kaela: “Zombie kiss!”

—KARDIN—

Millal sina viimati kellegagi zombiwalki tegid? Pluss: kui ma üldse kunagi enam suhtesse peaks sattuma, siis zombiwalk on eelvoorus kindlasti kohustuslik.

Ja millest me rääkisime tol korral peale puuviljade, flop-flop häält tegevate asjade, tsellofaani mähitud naiste? Tegelikult vist oli mingi suhtenõu isegi käsil.

Aga on ju VÕIMATU selliseid inimesi kuulata. Puhas piin. Hüsteeriliselt naljakas, aga piin!

Internet! Naabrinaine kiusab mind!

 

Olin naine: Indigo Studio avamispidu

Elu väljaspool mulli, Läbi fotosilma 3 kommentaari

Eile käisin ma ja vaatasin, mida pärisnaised teevad. Tuleb välja, et pärisnaised avavad oma ilusalonge, ehitavad nullist unistusi ja, apparently, värvivad huuli.

…ja joovad šampust. Palju-palju šampust.

Uksed avas Indigo Studio, kust saab endale nõutada kauneid küüsi ja kauneid ripsmeid. Mul pole kunagi ei üht ega teist olnud, aga õnneks uksel ei kontrollitud.

…see ei dakistanud mind külalisteraamatusse esimesena üles tunnistamast, et enne pidu lõikasin küüsi õmblejakääridega. True story. Not a fascinating one but a true one nevertheless.

Indigo Studio füüsilise poole ehk salongiosa pani peamiselt kokku Miiu, kelle suured ideed väikses valges karbis teoks said. Kuuldavasti vere, higi ja pisarate hinnaga. Mõned eurod läksid ka. Ah et kes Miiu on? Blogisõbrants, nagu nad mul kõik. Ma ammu enam ei imesta, kuidas mu teed ülicoolide inimestega internetis ristuvad.

Miiu ja tema kätetöö – peegel, vanity table, padjad jne jne jne.

Ja et põhiküüneboss Ingrid on seesama Ingrid, kellest Mallu kaudu ammu kuulnud olen – noh, selle viisin kah üsna hiljuti alles kokku. Umbes kaks nädalat tagasi.

 

Põhiküünteboss Ingrid.

Auhindu võitsin ka, sest mis naistekas see ilma auhindadeta oleks. Nänni täis kotikese, kust Mila kohe lõhnaküünlad ära rottis ja nendega hiljem magama läks.

So… many… strange… beauty… thingies?

Kohe tundsin suurt sundust naine olla. Või vähemalt püüdagi. Püüdsin.

Ma loodan, et Miiu kirjutab õige pea oma blogis pikemalt, kuidas kõik need ülicoolid detailid ja pisiasjad Indigo Studios elu said. Korjasin mõned mõtted üles, panin kõrva taha ja talletasin.

Elu läbi sirmi. Sirm – muidugi Miiu & co kätetöö.

Snäkilaud? Miiu kätetöö.

Goodie bags, logod, triibud, lauad – Miiu & co.

Aga edasi särab juba Ingrid ja tema partner in cosmetics – Aigi.

Küünekunst? Ingrid.

Rohkem infot Indigo Studio Facebooki lehel ja/või Instagramis! Kuidas Indigo Studio valmis ja kes mida kuidas täpselt tegi, saab lugeda ka Miiu blogist.

Aprilli helitaust

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 3 kommentaari

Lõpuks jäin ma haigeks. Lihtsalt murdusin jalalt ja valutan igalt poolt (ainult hinges on tuim) ja tahaks ainult (draamavabasse) kaissu ja kookonis lebada. Võtan internetivaba nädalavahetuse, juba eelmisel nädalal mõtlesin sellele, et üks internetivaba päev kuluks nädalas ära. Lärmi vähemaks? Et omi mõtteid kuulata?

Selle asemel kuulan muusikat ja ootan Milakest koju. Tema kaiss on draamavaba – kui tal selleks tuju on, muidugi.

Aga muusika juurde.

Nagu eelmiselgi kevadel, olen taas hakanud ebamõistlikes kogustes kuulama Tegan&Sarat, sest kevadega tulevad ka need naised. Aga peamiselt muidugi on põhjuseks  see, et neil on lõpuks uus plaat väljas. No fännid teavad ammu juba, “Heartthrob” mõni kuu väljas olnud. Tegan ja Sara ise on Kanadast pärit kaksikud, mõlemad avalikult homoseksuaalsed ja ausalt öelda ei oska mina öelda, kumb neist hotim on. Nii hot näevad välja nad mõlemad! Andekad, ilusad ja kuumad. Ja neid on kaks. Ma olen neisse jälle armunud. Ma tahan olla Tegan ja Sara.

“Heartthrobi” pealt mind esiksingel “Closer” kohe kaasa ei tõmmanud. Liiga… raadiopopp nende tavapärase indipopi asemel. Kogu plaat on tegelikult rohkem diskom, aga üldjoontes see mind ei häiri. Mulle hetkel meeldivad uue plaadi pealt kaks lugu. Esimene neist on “How Come You Don’t Want Me”:

Aga kõige lemmikum on muidugi “Now I Am All Messed Up”. See  on lihtsalt… nii-ii hea.

Meesmuusikutearmumisi on sel kevadel ka, kelle viimastesse albumitesse pole viitsinud süveneda, nii et panen siia lihtsalt paar lugu, mis nende päevade lemmikud on.

Luke Bryan teeb muusikat, millest ma tavaliselt vist ei vaimustuks väga. No okei, ma ütlen otse – kantri ei ole üldse, kohe üldse minu teema. Aga tal on mõned lood, mida ma neil päevil pidevalt kuulan. Näiteks “Drunk On You”. Selles saan ma süüdistada üht konkreetset inimest. Ma ei tea, kas ta loeb, aga tea, et ma süüdistan sind, et ma nüüd KANTRIT kuulan.

Joshua Radin on ennegi mul siit blogist läbi käinud, aga ma viimasel ajal näen teda kõikjal, sest paistab, et teisedki on temast natuke vaimustuses. Tal tuleb maikuus nüüd uus album, millelt ma ootan, et ta mu jalust rabaks. Praegu on ta veel kevadcrush.

Bastille on aga suure tõenäosusega miski, mis minuga pikemaks jääb. Nagu öeldud, pole veel väga jõudnud süveneda, aga kõik, mida olen näinud ja kuulnud, on andnud alust arvata, et see UK indibänd, millel alles sel aastal ilmus esimene stuudioalbum “Bad Blood”, teeb veel suuri tegusid.

Külalispostitus Naabrinaiselt: Kõrged nõudmised

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 4 kommentaari

Palusin Naabrinaiselt külalispostitust ning saatsin inspiratsiooniks lingi sellele Mormelari postile.

Inimesed elavad oma elu alati nii hästi, kui nad suudavad. Olen selle teadmisega kasvatatud. Et tuleb inimestest hoolida ja neile andestada nende saamatus ja rumalus. Aga mind on hakanud närima üks punkt selles loosungis: miks inimesed nii vähe suudavad?

Täiesti ausalt, ma olen endast väga heal arvamusel. Ja ma ausalt ei näe selles üldse probleemi, sest kes siis veel, kui mitte ma ise, peaks olema minust üliheal arvamusel? Muidugi on mul vigu ka, aga need sobivad mulle. Olen otsustanud olla täiuslik inimene. Et võrreldes keskmise inimesega, olen ma stabiilsem. Toimin täiuslikult, ei lohise, keskendun olulisele, unustan kõik ebameeldiva ja ebaolulise, ja lähtun suurtest ideedest. Hah. Ja seda kõike ühel põhjusel – mul on ebatervelt kõrged nõudmised. Kuid kas see teeb mind õnnetuks ja põletab mind läbi, nagu kõik psühholoogid ja muiduseletajad arvavad? Kaugeltki mitte.

See teeb mu õnnelikuks.

Ma otsustasin juba kunagi ammu, et ma olen väärt ainult parimat. (Siinkohal tervitan Delfi lugejaid, kes järeldasid kord kolumnist mu kohta sama fakti lugedes, et tegemist on galojanliku beibega, kes odavat kosmetsi ei osta. See oli üks toredamaid kommentaariume, mida ma näinud olen.)

Aga pidasin silmas küll hoopis midagi muud – ma olen väärt parimat, nagu ka kõik mind ümbritsevad on väärt parimat. Kusjuures subjektiivset parimat, ma ei kannata standardlahendusi. Ühesõnaga, ma arvan, et pean elama nii, et mina ja kõik, kes mind ümbritsevad, saaksid koheldud parimalt, niipalju kui seda suudan mõjutada.

Ja sealt edasi oli kõik lihtne. Mu lapsed vajavad parimat ema – seega olen oma teadmiste piires parim ema, kes ei unusta, et tema tööandja vajab parimat töötajat. Kõige pühendunumat. Ja lapsed vajavad noort, õnnelikku ja elujõulist ema, seega oli neid vaja saama hakata noorelt. Kuid parim ühiskonnaliige on haritud ja kasumlik kogu ruumile, niisiis said lapsed noore, elujõulise, õnneliku ja õppiva ja töötava ja sotsiaalselt aktiivse ema. Ja mu suhted, neid ma olen lõpetanud ja alustanud küll, okei, mitte massiliselt, aga ikka sellest kantuna, et minu kaaslane peab olema parim, täiuslik. Kusjuures ma ei vaidle, et täiuslikkus ei ole fiktsioon, on muutuv üksus, seega suhted peavad lõppema ja algama, et sobida täiuslikult inimeste ellu. Ja ma tean, et muuhulgas tahan olla parim kaaslane oma kaaslasele, seega on oluline ainult küsida, mis on nende jaoks parim ja see olla (või siis mitte olla, ja mitte sundida kedagi aega veetma ebatäiulikkusega).

Ja ausalt, see ei ole pingeline ja raske ja ma ei põle heleda leegiga läbi, sest olen rahul ainult  parimaga.

Kuid – ma põlen siiski, heleda leegiga, kogu aeg, aga mitte läbi. Ma karjun ja matan ja nutan ja joovastun, sest see on elu ja see on see, mida elu mulle ette mängib, selles täiuslikkuses, millega olen ennast ümbritsenud. Ma ei ole kohanud rutiini, kuid olen kohanud suuri tundeid, sest ma ei ole ju kunagi paigal, ja tunded, teatavasti, tekivad liikudes.

Seega, kokkuvõttes, ma ei saa aru sellest, kuidas elu võib kedagi masendada, ta on ju ilus, täiuslik. On aegu, kui ta mind jalaga näkku taob, aga on fakt, et ta taob seni, kuni jalule tõusen ja parima poole tormamist jätkan. On aegu, kus ma näen kõikjal saamatust ja rumalust ja pean endale kümme korda päevas ütlema, et ka saamatud ja rumalad väärivad vaid parimat. Miks inimesed on nii rahulolematud ja nõrgad? Miks inimesi niidab rutiin, miks niidab noori emasid emadus ja karjäärinaisi karjäär ja kombonaisi emadus ja karjäär korraga?

Inimesed ütlevad mulle, et ma ei pea kõike suutma, ja ma võin olla nõrk, see on minu kõrvus puhas lollus – miks ma peaks vähem suutma kui ma suudan, või olema nõrk, kui ma saan olla tugev? Milleks? Kui piir on käes, siis ma ju olen, täiuslikult nõrk ja suutmatu, aga piirid teatavasti nihkuvad, seega neid on raske püüda.

Elu, oma värvides, on ju valikute küsimus, igaüks saab ise valida oma tee. Ja okei, ma saan aru, et enamus inimesi ei taha valida täiuslikkuse teed, sest see on arrogantne ja mõttetu, aga saab ju valida tee, mis on õnnelik?

Tervitades,
Naabrinaine

šaakalite invasioon

Argielu, Elu väljaspool mulli 6 kommentaari

Avastasin täna, et miski mu kaunis fantasilises (tulevikus muidugi) eeskojas haiseb. Ja, kurat, eluaegse puumajaelanikuna teadsin ma kohe, mis hais see on.

Mul haiseb seal surnud hiir. Selle lahtiseks jäetud põranda all, mis pidi “tuulduma” ja seetõttu omal ajal sügisel poolikuks jäeti, on mul surnud hiir.

On muidugi tõenäoline, et see õnnetu hiir putkas majja ära, tundis siis, et läheduses on kassid, puges lahtiste laudade vahelt põranda alla peitu ja jäi ootama, kuni kassid mööduvad. Kahjuks aga saalib Pussakas sisse-välja nagu, noh, mõni Saale, nii et hirmuvärinas see hiir sinna põranda alla jäigi ja ju ta lõpuks südarisse ka suri.

Minu jaoks tähendab see seda, et niipea, kui läheb piisavalt soojaks et ma saan kuuri korda teha ja ehituspasa kojast sinna tõsta, pean ma muuhulgas enne remondiga alustamist ka HIIRELAIBA EEMALDAMA.

Jeesus, Joosep, Maria, Pootsman ja Mooses.

Mitte et ma nõrga südamega oleks selles osas, aga ma ju ei taha lihtsalt.

Ja siis kõigele tagatipuks lugesin ma täna, et Eestis elab vähemalt kaks ŠAAKALIT. Metsas on ju niigi õudne, sest hiljaaegu sain ma teada, et meil ei ela mitte viis, vaid umbkaudu SEITSESADA karu. Seitsesada karu. Seda on ikka… hoomamatult palju. Hunte kardan ma niikuinii pärast seda, kui nad Saaremaal amokki jooksid ja öösiti kadakate vahel sabistasid.

Ja nüüd siis veel šaakalid. Kes on põhimõtteliselt väikesed hundid. VÄIKESED HUNDID, mees, mõistad?!

Aga lõppeks selgus kurb tõsiasi, et ma nüüd tahaks endale üht šaakalit. Passiks mul siin, hängiks kassidega ja käiksin temaga Nõmme vahel jalutamas.

Ma vean kihla, et siis ei peaks ma surnud hiirtega küll ju tegelema?

Ilmselgelt oleks ka raisakotkaste mure murtud…

Külalispostitus Naabrinaiselt: Ellujäämisõpetus üksikvanemale

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 10 kommentaari

Mulle on alati meeldinud inimesed, kes teevad asju mõtestatult. Muidugi mitte kogu aeg, aga mõningate asjade puhul on nii äge mõtestada suurt plaani. Mitte detaile, aga just kõige suuremat plaani. Mulle, endisele üksikemale ja paljude vallasvanemate ning nende lastega ümbritsetud inimesele üldse ei meeldi see üldine plaan ja kuvand, mis on loodud mõiste ÜKSIKEMA ümber. Samatud, õnnetud, hüljatud vaesed ja patused. Vastik. Ja ma samas saan aru, et iga kuvandi tekkel on põhjus.

Mulle tundub, et tugeva kooliga üksikemad mõtestavad tihti paljusid asju elus selgemalt ja tervemalt, kui teenelised pereinimesed (my dear, see ei tähenda, et pereelu Sinuga ei oleks üks paremaid asju, mis minuga juhtunud on). Näiteks laste kasvatamist, mis tavaperes kaob kuhugi perelu-värki ära, tajub ja mõtestab üksikvanem põhjalikumalt, vabamalt ja tervemalt. Üksikvanem vastutab elu laste ees, ja sellega seoses kogu elu ees üksi, ta saab näha tervikut, eemaldada ebaolulist olulisest, juhtida tähelepanu õigele väljale mõttetu jama seest ära. Kui kari kolmekümneaastaseid kahekümneviieselt-abiellunud, karjäärituid, kaheaastase vanusevahega laste koduperenaistest emasid võivad tunde arutada kombekabrändide ja õhtusöögi tervislikkuse üle, istub üksikvanem sügavas toolis ja lainetab kulme, sest ta ei saa aru, kuidas tõsiseltvõetavad lapsevanemad suudavad sellise rämpsuga oma aju kurnata.

Kahjuks ei saa emad, kes on üksi jäänud, alati kohe arugi, missugune perspektiiv neile sülle on langenud, ja takerduvad üksikema kuvandi ebameeldivusse, enesehaletsusse või jumal teab kuhu nad ka parasjagu ei takerdu, minul on ikka nii kurb vaadata, et nutma ajab. Ja nii ma võtan missiooniks öelda teile, mu armsad üksikemad, mitut asja, mis teid aitavad selle tee alguses ja võibolla keskel, ja võibolla ka siis, kui te ei ole üksikemad.

 *üsna vabalt kõnetan ennekõike emasid, ilma erilise põhjuseta.
**ja lastest räägin mitmuses, sest neid on maailmas üldiselt üsna palju.

 

I memo: Sinu uus elu

1. Tere tulemast! Sa oled praegu lapsega/lastega üksi. Sul on kogu vabadus ja kogu vastutus. Ja esimene ning tähtsaim point – see on õnn, mitte õnnetus.
Sa ei ole jäänud üksi sita sisse, sul on au teha seda kõike üksi. Seda on tehtud üksi alati, täna ja siin on see lihtsam kui kunagi varem. Võimalik, et su lapsed veedavad vahel aeg isaga, võimalik, et päris tihti, kuid sina oled baasvanem. Võimalik, et su lapsed ei tunne oma isa üldse, võimalik, et see on parim asi, mis nende elus juhtub, sel juhul ei ole sa mitte vanem nr 1, vaid ainus vanem. Milline kingitus! Sinu kanda on argipäev, sina saad lastega kakelda igapäevaküsimustes, sina saad nende kätt hoida, kui neil on palavik ja lasti lahta, kui tabletid viimaks mõjuma hakkavad. Sina saad nendega naerda ja nutta. Ja sina oled see, kes kujundab nende edasise elu. Ja sa saad väga -väga palju kordi olla nende üle nii uhke, et pankreas tõuseb silmini. Wow.
2. Kuid sa ei pea ja ei saagi teha seda täiesti ihuüksi.

See on igav. Otsi endale toetusgrupp. Sul peaks olema keegi, kellele helistada, et jagada igapäevaseid võite ja kaotusi. See võib olla su ema, see võib olla sõber, see võib olla suvaline tuttav, kellel on samavanad lapsed, ükskõik. Aga sul on vaja jagada, kui asjad on jagatud, kahaneb üksindus. Lisaks on sul vaja võtta jagatud asju vastu, sest see aitab sul säilitada terve suhte maailmaga. Siis on sul vaja kedagi, kes tuleks sinu juurde ja kedagi, kelle juurde sa saaks lapsi viia. Sul on vaja kedagi, kes jõuaks enne uste sulgemist lasteaeda kui sa oled tööasjus Saaremaal ja praam hilineb. Sul on vaja kedagi, kes asendaks sind kooli jõulupeol, sest on ülimalt tõenäoline, et sinu aasta tähtsaim kohtumine lõppeb 10 minutit pärast jõulupeo algust linna teises otsas. Jah, sa võid mõelda, et lapsed on tähtsaimad, nad ongi, aga selliseid asju juhtub. Ära unusta laste vanavanemaid, tädisid, onusid, suhe nendega on üks tähtsamaid suhteid laste lapsepõlves, usalda vanavanemaid, võimalda neile aeg lastega, jaga nendega laste elu. Juba paariaastane laps võib veeta pikemalt aega lähisugulastega, tee plaane vanaema puhkuse ajaks ja komandeeri laps külla. Luba neil tädidega loomaaias ja Lätis käia, see on kõikidele kasulik.
3. Küsi abi, inimesed aitavad sind, kuid mitte iialgi ära võta abi iseenesestmõistetavalt, see kasvatab abitust.

Kui sa otsid abi, pead sa abi andma. Kui sa tahad, et inimesed su ümber püsiks, pead sa nende jaoks olemas olema. Ükskõik kui hädas sa oma elu ja asjadega ka ei oleks. Kutsu sõpru teed jooma, võta sõbranna lapsed teatrisse kaasa. Mine emaga lõunale. Kuula ja jaga ja võta vastu ja anna. Sa võid olla hädas, sa võid nutta end igal õhtul magama, kuid see ei pisenda sind ümbritsevate inimeste elusid. Ja õpeta seda oma lastele nii, et nad teismelisena hea meelega aitaks su vennalastel õppida. Tee väikseid asju, mis toovad suuri tundeid.

II memo: Sinu Olme

4. Võimalik, et sa oled rahahädas. Tööta nagu hull.

Võibolla sa pead tegema mitut tööd, võibolla koostama keerulisi skeeme töötamiseks, isegi kui rahahäda enam ei kummita. Mõned meist teevad öösiti lisatööd, tõlgivad või heegeldavad. Mõned leiavad lapsehoidjaks tudengi, kellele sobib varahommikul lapsi valvata, seni kui nad hotellis hommikusöögilaudu katavad. Kindlasti saad sa teha päevatööd, selleks on koolid ja lasteaiad. Astu oma mugavusalast välja ja vaata ringi. Võibolla teed sa tööd graafiku alusel, vii lapsed pikaks nädalavahetuseks vanaema juurde ja pane graafikusse mitu täispäeva järjest. Aga mis põhiline – leia töö, mis su vaimu toidab, kui kohe ei leia, siis tee vähemtoitvat tööd ja otsi edasi. Aga ära tee järeleandmisi töö kvaliteedis, sest sellele järgnevad järeleandmised rahas. Isegi kui oled humanitaarkraadiga klienditeenindaja, arvesta, et sinu töö kvaliteet ei jää perspektiivis märkamata. Kuid ära unusta, et sa otsid ennekõike enda seest. Kas sa üldse tead, kes sa olla tahad? See aeg, kus sa oma elu vaikselt mööda lased, tehes mittemidagi või suvalisi asju, on möödas. Millest su lapsed õpivad? Õige, eeskujust. Sa oled nende peamine eeskuju, milliseks inimeseks sa tahad, et nad saaks?
5. Jah, okei, tõenäoliselt oled sa rahahädas. Majanda nagu hull.

Pea eelarvet, kui sa oled siiani olnud vastutustundetu laristaja, lähtu sellest, et iga laristatud euro tuleb nüüd su laste tulevikufondist. Kas see õlu on seda väärt? Sa pead lastele võimaldama hobisid ja trendikaid asju. Kui sul on imik, arvesta, et sa pead neile võimaldama seda kõike kohe varsti. Et miks sa pead neile nõmedat mainstreami võimaldama – sest sa ei taha nende elu raskemaks teha. Nad on tavalised lapsed. Kaasajas. See enam ei loe, kuidas sa ise kasvasid. Nad peavad saama tegeleda sellega, mida nad tahavad. Ehk nad tahavad maalida, see on lihtne. Aga kui nad tahavad purjetada? Sa ei saa neid ju siis maalima sundida, sest sa ei oska majandada? Jällegi – tule oma mugavusalast välja. Mõned meist jätavad alati ise õhtusöögi söömata, aga saadavad lapsi laagritesse. Kui sa järgid punkti 4, siis see ei kesta kaua, varsti saad sa kõike teha, varsti. Jah, see on normaalne, et sa siiski tahad vahepeal endale midagi arutud lubada, tee seda, aga enne luba endale mitterahalisi arutusi. Mängi keskkooliaegse sõbraga öö otsa lauamänge ja ära osta küünelakke. Kasuta edasi oma vana telefoni, aga sõida lastega nädalavahetusel tudengibussiga Narva pelmeene sööma. Pelmeenid võid, kusjuures, kaasa pakkida. Ja veel – ära lajata oma lastele rahamuredega, sa ei pea neile aru andma asjade tegelikust seisust. Iga kord poes kommi ei saa, kõiki ilusaid riideid ei saa, sest see on arutu, mitte selle pärast, et raha ei ole. Muidu kasvavad inimesed, kellele tundub, et kui raha on, siis võibki ja peabki ainult arutusi tegema.
6. Väga tõenäoliselt oled sa üldiselt liimist lahti. Sul on ükskõik väga paljudest asjadest.

Sa ei viitsi koristada, sa ei viitsi pead pesta ja riietelt plekke eemaldada. Sa arvad, et sul on tähtsamaidki asju teha. Vale puha. Nüüd korista, pese ja triigi nagu ei kunagi varem. Võibolla on su laste riided kõik kolmanda ringi päritolu, võibolla sul ei ole ühtegi paari terveid sukkpükse, aga see ei tohi välja paista. Okei, sukkade osas ei ole head lahendust, kanna pükse, aga lapsed hoia puhtana ja korralikuna. Et Miks? Sul on suva ja niigi raske? Me võime kõik jahuda vaimsetest väärtustest, aga fakt on see, et räpasel lapsel on raskem leida sõpru ja elada rõõmsat elu, kui korralikul lapsel. Välimus loeb. Sulle võib tunduda see ülepingutusena, aga kust küll tekivad eelarvamused halvasti värvitud räpaste juustega auklikus kampsunis saamatute üksikemade osas? Inimesed jälgivad su välimust. Ja on vähe neid, kelles aukliku võidunud kombekaga väikelaps eelarvamusi ei tekita. Õpeta oma lapsi puhtaks eeskujuga, räpasest titest kasvab räpane teismeline. Neil ei ole vaja eelarvamustega võidelda, päästa nad sellest. Ja kodu, koristamine on tüütu küll, aga lapse kodu peab olema selline, et ta sõbrad seal hea meelega käiks. Jajaa, sa võid arvata, et lastel on suva, aga ei ole. Oled sa kuulnud teismeliste vestlusi? Ja sinu sõbrad. kui sa tahad, et inimesed (vt p nr 2) sinu juures käiks, tee nii, et neil oleks sinu juures hea. Kui sa vajad ööbivaid lapsehoidjaid, loo neile meeldiv ööbimiskoht. Sul on tõenäoliselt pesumasin ja tolmuimeja, kasuta neid. Kui ei ole, leia sõpru, kellel on, ja ühenda pühapäevane playdate paari masinatäie pesu pesemisega

III memo: Sinu suhted

7. Võimalik, et sa oled paljude asjade peale pahane, aga üks tähtsamaid asju – ära kakle.

Eriti oma laste isaga. Mitte kunagi, ja mitte mitte kunagi laste kuuldes. Okei, võibolla ta on tühikargaja ja töllmokk, võibolla ta hülgas su valusalt ja ootamatult, võibolla sa hülgasid ta ise, aga ei ole päriselt rahul sellega, kuidas ta olukorras käitub, vahet pole. Mis teie vahel oli, on möödas ja kuulub unustamisele, tema suhted lastega ei ole aga sinu asi. Need suhted peavad olema sõltumatud, ja korralduma ise. Sul ei ole aega ja energiat, et sellega tegeleda, kui ta on siga, lülita ta enda elust välja (nb! mitte laste elust), kui te saate normaalselt läbi, ole neutraalne sõber. Ära eelda midagi, ära anna hinnanguid. Kui ta ei huvitu sinu imikust, tema kaotus, ära sunni, mõne aasta pärast on laps valmis ise oma suhteid looma. Kui tal on uus pere, kellega kõik on parem kui sinuga iial olnud on – neela alla. Su lapsed võidavad igast uuest pereliikmest rohkem, kui sinu ego kannatab. Sina, just sina, oled küll kõige tähtsam kogu maailmas, kuid sellised teemad ei puuduta sind.

8. Jah, sul on võibolla sinu enda arvates, sõltub, kui konservatiivne kasvatus sul on, ebatraditsiooniline peremudel

Ära väända suhteid lastega veidraks, need võivad jääda ka edaspidi traditsiooniliseks. Ära sa, jumala eest, proovi kahte vanemat mängida, tekitad veel lastes bipolaarsust. Ja ära liialt sõpsi pane, sa oled lapsevanem, mitte vahva sõbranje. Su lapsed vajavad raame, tuge, toetust tugevamalt kujundilt, kui sõber, oma emalt. Teie kooselu võiks pigem olla tiim, kes arvestab teise poolega, kui ei võrdusta kõiki liikmeid. Ja seda sa ilmselt tead, et sa ei tohi oma muresid lastega jagada, seda kirjutavad kõik õpikud ja naistekad – laps, lapseeas, ei saa kanda sinu isiklikke koormaid ja väiksemaid hunnikuid. Muidugi sa võid laste nähes nutta ja taldrikudi lõhkuda, aga ära jaga probleeme sisuliselt. Kui ema nutab, siis ta on kurb, see on täpselt nii palju, kui nad teadma peavad.

9. Võimalik, et sul tekib uus suhe.

No muidugi tekib, sest kõik mehed jumaldavaid iseseisvaid naisi, ja ei ole iseseisvamaid naisi, kui üksikemad. Oht on selles, et oled muutunud liiga valivaks. Aga see pole eriti oht, tegelikult. Lihtsalt olles olnud aastaid üksikema, sa enam ei vaja ühtegi meest, sa saad olla koos ainult sellise inimesega, kellega sa tõesti tahad koos olla, kes on sinu ideaalmees. Sa ei tee järeleandmisi, sest sa tead, et üksi on kõik väga okei, sa ei näe vajadust oma elu mingi tõhu pärast muuta. Õige kah. Sga kui ta tuleb, see õige, siis ole hea, ja ära proovi kujundada tema suhteid sinu lastega, las need kujunevad ise. Uue issi otsimine oma olemasolevatele lastele on leebelt öeldes perversne. Küll aga võib ema uus kutt tuua teie kõikide ellu väga palju toredaid asju, ta võib olla su laste sõber, sest ta ei pea niiväga lapsevanem olema. Ta võib olla ka natuke rohkem lapsevanem, aga las ta ise valib koos lastega, kui palju. Sa ei pea ennast koormama nende suhtekorraldusega, palju lõbusam on observeerida ja vajadusel veidi suunata. Kui ta on väärt mees, siis jookseb kõik ise paika.

***

Mul on hea meel, kui sa siiani lugesid, mul sai kohe nii palju kergem. Ma olen väga paljudele elus tahtnud neid asju öelda, vahel olen öelnud ka. Ma tahaksin tänaval kuuteistaastastele noortele emadele seda kõike karjuda ja siis kirjutada seda neile tublidele, kes teadlikult otsustavad üksi lapse saada. Ja ka neile, kelle juurest mees on just Soome kolinud, jättes nad kolme teismelise pojaga üksi. Kõikidele.

Külalispostitus Naabrinaiselt: Depressioonist ja hõbedasest lindist

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 14 kommentaari

Ma olen tihti mõelnud sellele, kui raske peaks inimese elu olema, et areng ja niisama kulg tasakaalus püsiksid. Ma olen muidugi sellele mõelnud vaadeldes enda elu ja vaadeldes ümbritsevate elu. Sellest, et „raske” on subjektiivne, ei hakka ma siinkohal üldse rääkima, muidugi on, aga defineerimine ei olegi hetkel oluline. Ühesõnaga – ma olen vaadelnud elude raskusi ja mõelnud, kus on küll tasakaal ja korrapära – mõni väänleb hiidpiinades elukestvalt, teine pole vanuigigi tõelist valu näinud (okei, neid viimaseid praeguses vanuigi-põlvkonnas peaaegu ei olegi).

Viimasel ajal olen ma märganud, et palju huvitavam vaatlusobjekt sellest, kui palju inimestele kanda antakse, on see, kuidas nad kannavad. Kogu selles online-deprekabuumis.

Einoh, ma saan aru, et igast diagnoosid on ägedad. Teatud arengufaasis on kõige-kõige tuusam olla diagnoosiga, seega huvitav ja tähelepanuväärne. Mäletate, põhikooliajal oli supercool, kui omasid mingit verepildihäiret, kroonilist kõrvapõletikku või kasvõi allergiapoega. Eriti hästi aga läks neil noortel, kellele uhiuues lõheroosas noortekabinetis inovatsioonihõngust läbiimbunud penoplastlae all kirjutati esimesed kergetoimelised rahustid. Stress ja depressioon. Üheksakümnendate staarid. Ja palju mugavam kui füüsilised haigused, sest tegelikult on ju füüsiline toimiv tervis tähtis, see on seotud iluga. Inimesed rääkisid põnevatest meditsiinilistest hingepiinadest – puhas glamuur.

Hilisemas eas tavapäraselt olukord muutub ja tähelepanuvajadus hakkab toituma teistest roogadest – tekivad head püsisõbrad, armastused, erialad, hobid ja haigused leevenduvad. Enam ei ole vaja ennast teiste läbi defineerida, järjest väiksema osa minapildist moodustab ümbritseva massi arvamus ja tähelepanu. Ja kõik läheb paremaks, kuni ootamatult  – litaki! – tuleb päriselu. See blogijate depressioonilaine on kummaline kahel põhjusel – esiteks sellepärast, et blogiringi ei kuulu ju enam põhikooliealised ja teiseks seetõttu, et väheste päriselt depressioonis ja haigete kirjaneitside kõrval on valdavalt depressioonikirjeldustes kirjeldatud lihtsalt tavalist elu: väikseid lapsi, emotsionaalselt ebaintelligentseid mehi, tööelu tormilisust, samamoodi ka pisiasju – kolimist, auto puudumist, sessi ülikoolis või ka halvasti magatud ööd.

Ma ei taha siinkohal üldse puudutada tegelikult ebastabiilsete inimeste hinge või blogisid – kirjutamine on teraapia nagu iga teine, kui on ikkagi tegelikult ka diagnoos, siis tuleb kasutada kõiki teraapiameetodeid, süüa tablette ja ravida. See selleks. Aga on kohatu nimetada depressiooniks KÕIKE vähegi ebameeldivat, mida elus ette tuleb. See ei ole deprekas, see on elu. Kogu oma värvilisusega.

Ma ei taha uskuda, et nii nõrgad inimesed ongi. Et kõige kohta saab öelda – sorry, ma ei diili sellega ära, sest mul on diagnoos. Kõige kohta. Et nii paljudel imikutel on vaimuhaiged emad, sest nad lihtsalt ei suuda mõista ja käsitleda teatud eluetappi ilma, et sellele nime ja ravi saaks. Et nii paljud mehed peavad taluma oma eksnaiste hoomamatut hüsteeriat, märkustki ei tohi teha, sest nad on ju “mustas augus”, neil on diagnoos ja see vabandab. Minu nägemuses see võltsdiagnoosindus lihtsalt hävitab ja rikub maailma sotsiaalset toimimist – kedagi ei saa lohutada ega aidata kui lohutatav tõmbab ümber “deprekakeebi”, mille taga saab olukordade lahendamise asemel sisiseda: “Mind ei ole mõtet aidata, ma ei ole aidatav, minu probleemid ei ole tavalised, te ei mõista, mul on diagnoos!”

Lõpetuseks siis ka rõõmsatooniline teade: enamasti on KÕIK need probleemid tavalised, aidatavad, mööduvad. See ei ole deprekas, kui hommikul tõusta ei suuda ja kõik nutma ajab, see on paratamatu osa elust. Kui tundub, et mis teistel viga, neil ei ole ju nii halb, siis tegelikult on küll. Inimesed söövad uskumatut sitta, küsimus on ainult sellles, mis näoga nad seda söövad. Lapsepõlvest meeldejäänud pidev õnnetunne ei olegi vaikimisi osa täiskasvanuelust, see on puhas ime, kui vahel on elu ilus. Enamasti on ta selline, et positiivne isetunne (nimetagem seda rõõmuks) on häda ja viletsuse taga peidus. On suur töö ennast toimima saada, et kasvõi korraks suuta häda ja viletsus kõrvale heita, ja näha midagi ilusat. Aga see on töö nagu iga teine – tuleb lihtsalt ära teha ja ongi parem. Kõikidele.
Linti ei tuleks siinkohal kanda teatega “Me mõistame, meil on ka depressioon olnud”, vaid pigem teatega “Me mõistame, me oleme ka tavalised inimesed”.