Category Archives: Elu väljaspool mulli

Dakiblogi 10! SUUR KINGILOOS!

Elu väljaspool mulli 125 kommentaari

Nagu lubatud, tähistame minu blogi sünnipäeva vääriliselt. Nimelt on mul teile, mu armsad sõbrad ja lugejad, kes te olete ikka läbi aastate minuga olnud, mulle kaasa elanud ja ka kõige halvematel hetkedel minu kõrvale jäänud, välja panna suisa neli kingikotti! Nii saavad loosimises osaleda igat masti lugejad, sest ma tean, et teid on erinäolisi ja eriilmelisi, loodetavasti leiate siit kõik midagi sobivat, kus kaasa lüüa.

Aga pikema jututa hakkame asjaga pihta!

Meeliskleja kingikott

hellitus

 

Meeliskleja kingikotis sisalduvad järgmised ülimõnusad asjad:

  • Kõrvarõngad Noiri Salalaekast – tutvu Noiri imekaunite ehetega tema Facebooki-lehel!
  • Raamatud “Meestest, lihtsalt” ja “Naistest, lihtsalt” kirjastuselt Petrone Print – (ja autoritelt mina ja Epp Petrone;)
  • 15€ väärtuses ehteid Siljalt – mine ja imetle Silja nokitsetud fabuloosseid ehteid tema blogist Silja Käsitöö.
  • Ja last but not least on mu lemmiksalong Indigo Studio välja pannud mõnusalt mentoolise värskendava “Inebrya Ice Cream Refreshing Shampoo”, milles sisalduv mentool stimuleerib juuksekasvu muide ka:)

Loosimises osalemiseks kirjuta siia kommentaaridesse, et soovid võita Meeliskleja kingikotti ja mine laigi Noiri Salalaeka, Petrone Printi ja Indigo Studio Facebooki lehekülgi, mida ma siin ülal loetelus linkisin. Paha ei tee ka, kui sa seda pilti, mille Dakiblogi Facebooki lehele panen, ka jagaksid. (Sest minu Facebooki lehte sa ju juba laigid, ma ei pea ju eraldi mainima, et seda peaks ka ikka loosis osalemiseks tegema – kui sul on FB konto, muidugi:)

Lisaks kirjuta kommentaari, milline on sinu guilty pleasure – kuidas sina kõige meelsamini meeliskled?

Raamatusõbra kingikott

raamatusõberRaamatusõbra kingikoti on eksklusiivselt välja pannud Petrone Print ning selles on viis ääretult köitvat reisiromaani:

  • Vladimir Wiedemanni “Püha Kaljukitse radadel” on raamat, millega koos saab lugeja seigelda 70ndate hipidega koos läbi Kesk-Aasia. Tuleb tunnistada, et mul on endal veel raamat lugemata, aga tutvustus tundub paljutõotav!
  • Anna-Maria Penu “Kes kardab Aafrikat?” on mul täitsa loetud ja nautisin Penu sulelendu väga. Raamatus reisime kaasa Ugandasse, seikleme mööda pimedaid kõrvaltänavaid ja mööda veidraid ajalehetoimetusi, kõige selle juures aga saame lisaks lugemiselamusele ka piisavalt mõtteainet tänapäeva maailma ja selle toimimise kohta.
  • Justin Petrone “Montréali deemonid” on mul hetkel käsil, nii et kui see läbi saab, kirjutan kindlasti ka pikemalt, aga tegu on väga Palahniuk-iliku teosega, see on raske, vaevatud, eksinud mehe jutustus, kust ei puudu õnneks ka helgemad momendid… Aga deemonid on siiski peamised.
  • Anna Grau “Võõramaalane” on mul mingil veidral põhjusel senini lugemata. Miks küll, kui tutvustus kõlab midagi, mis mulle absoluutselt suurepäraselt sobiks? Kummardus Londonile, kummardus Prantsusmaale, ühe tüdruku kujunemise lugu… Kõlab kütkestavalt!
  • Berit Renseri ja Terje Toomistu “Seitse maailma” on mul aga loetud, muidugi! Uimastav reis läbi džungli, vahelduseks reisid spirituaalses ilmas, kohati on raske aru saada, mis on päris, mis mitte… Avantüristid ehk Berit ja Terje on paberisse raiunud ühe oma paljudest-paljudest reisidest ning nad on teinud seda mänguliselt ja ääretult nauditavalt.

Et võita endale Raamatusõbra kingikott, toimi järgmiselt: kõigepealt mine ja laigi Petrone Printi Facebooki lehekülge, siis tule ja kirjuta siia kommentaaridesse, et tahad võita endale Raamatusõbra kingikotti ning lisa juurde, milline oli su viimane mõnusaim raamatuelamus!

Beebiemme kingikott

beebiemmeEi ole me unustanud ka beebiemmesid, sest minagi ju olin kunagi emmeblogija, viimasel ajal küll üsna palju vähem. Seega palusin appi Mallu, kellega koos me selle paki kokku panime. Beebiemme kingipakis sisaldub:

Kuidas võita? Kõigepealt mine ja laigi (nagu ikka:) Petrone Printi FB lehekülge, seejärel MinuMinu.ee FB lehekülge ja lõpuks ka Kurepesa lehte (lingid on kõik siin üleval nimekirjas olemas). Siis tule ja kirjuta siia kommentaariks, et soovid saada endale Beebiemme kingikotikest ja kirjuta, mis on sinu jaoks emaks olemise juures hetkel kõige suurem rõõm.

Seikleja kingikott

seiklejaSeikleja kingikott võib esiti tunduda natuke tühjana, aga… hoidkem omad hobused, sest selles sisaldub:

  • Juba Raamatusõbra kingipakist tuttav Vladimir Wiedemanni “Püha kaljukitse radadel”, mis peaks iga seiklejahinge südame põksuma panema, ja…
  • …koostöös Kingitus.ee-ga fantastiliselt adrenaliinirohke paraplaanilend! Lendamist juhendab kogenud piloot-instruktor, seega jääb sul üle vaid kaasa haarata kaamera ning mööda taevalaotust hõljuda!

Kuidas osaleda? Nagu ikka! Kõigepealt laik Petrone Printi FB lehel ja siis laik Kingitus.ee Facebooki lehel. Ja siis tule kirjuta mulle siia kommentaaridesse, et just sina sooviksid võita endale Seikleja kingikotti ja räägi lühidalt (või pikemalt:) oma viimasest eriti ägedast seiklusest!

Muide, sa võid osaleda ka kõigi või siis ühe, kahe, kolme erineva kingikoti loosimises, kuid jäta siis palun erinevad kommentaarid, mitte ära kirjuta ühte kokku, et sa tahaks kõike! Ja kohe! (Sest mina vist küll kirjutaks – sest ma tahaks ise ka siit kõike! Ja kohe! Mis siis, et mul osad raamatud juba näiteks olemas on! Ikka tahan!)

Ja muidugi ära siis unusta, et minu Facebook igatseb ka laike – no nii sünnipäeva puhul ju võib:) Kui tahad sõpradele minu vahvast kingiloosist teada anda, siis minegi just Dakiblogi FB-sse, kuhu ma kõik need eri kingikotiplakatid kenasti üles riputan koos täpsete juhistega, kuidas osaleda. Aga sheerimine kohustuslik absoluutselt pole:)

Auhinnad loosin välja nädala aja pärast, 5. märtsil. Miks just siis? Aga miks ka mitte!

Niisiis, tuld!

Ja veelkord – aitäh teile, armsad sõbrad. Ilma teieta poleks ma ilmselt nii kaua küll kogu selle blogivärgiga jännata jaksanud.

PALJU ÕNNE, DAKIBLOGI!

 

 

23

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 22 kommentaari

Mõned päevad on sellised, et sa istud pliidi ees ja teed suitsu ja mõtled, et kurat, ongi terve päev tuli all olnud ja alles nüüd lõpuks on tunne, et kuskil on soe.

Mitte, et füüsiliselt olekski külm olnud, ammu ju juba sai ahi kuumaks ja tuul ka ei puhu otse aknasse, aga vahel kohe on nii külm, nii külm, et see külmus on igalpool, justkui.

Ja siis on sellised päevad, kus väljas on nii pime ja kell pole veel kolmgi. Sa pesed kaks päeva seisnud nõusid ja mõtled nendele jõuludele, kui sa olid 23 ja said kingituseks selle vokkpanni. Sellesama, mida sa praegu pesed. Kõik need aastad, kõik need vokkroad.

Ja sa mõtled, et kuhu kurat see aeg on läinud. Kuhu see aeg läheb? Samamoodi pliidi alla nagu kõik need ajalehed ja reklaamlehed ja puud kuurist, kus alati võiks olla rohkem puid, aga tellida on ju mõttetu, sest sa ei tea ühelgi päeval, kauaks sa siia jääd, kauaks sa seda kohta veel koduks kutsud, millal peab jälle kolima.

Pesed selle vokkpanni ära ja mõtled, et

kurat, tunne on ikka ju, nagu oleks 23. Ainult et nüüd ootad eluarmastuse, karjääri või – mis kurat see oligi, mida sa ootasid, kui sa olid 23? vot, enam ei mäletagi – või kõige selle asemel, mida sa ootasid, kui sa olid 23, nüüd ootad sa oma last koju.

Mõtled, et äkki sinna aeg läkski.

Olid koguaeg suhtes või tülis või suhtes ja tülis, vahepeal oli ju armastus ka, olid jõulud ja abiellumised ja luhtunud abielud ja jälle jõulud ja jälle abiellumised, vahel sinu, vahel kellegi teise omad. Olid koguaeg reisil või kodus, olid koguaeg rase või prerase või postrase. Olid koguaeg depressioonis või olid koguaeg selles seisundis, mis on depressiooni vastand, või siis nende kahe vahepeal. Ja jälle olid jõulud ja abiellumised ja suhted ja tülid ja sõbrad ja vahepeal sa enam ei saanudki aru, mida sa ootasid.

Mida sa ootasid kõik need aastad?

Ootasidki seda õhtut, kuhu oled jõudnud, et pesumasin käib ja päev otsa on tuli pliidi all olnud, ootasid seda, et eelmine kuivanud pesu on ikka veel restil, sest sa ei suuda või ei viitsi – milleks, kui see saab jälle mustaks ja jälle tuleb see masinasse panna ja sealt restile. Samahästi võiks ta seal restil ju koguaegki olla, noh, ja ongi.

Ootasidki seda õhtut, kus oled päev otsa – ja päevad enne seda – oodanud, et laps jõuaks koju. Ootasidki seda õhtut, kus ta veel ei olnud kodus, aga pelmeenid keevad ja sa unustad nad pliidile ja lõpuks on üks rõve püdel mass ja sa mõtled, et ah, mäletad ju küll, kui ma olin 23, siis ma tegin igal õhtul erinevat rooga, lugesin punkte ja käisin esmaspäeviti kaalujälgijates kaalumas.

Kunagi ootasid sa veel midagi – eksameid, et eksamid läbi saaks, seejärel suve, siis jälle kooli, siis uusi eksameid, siis seda, et arvuti kõvaketas ometi ära ei surek, aga iga kord ta siiski ju suri. Ootasid, et see teatud kursavend ometi sind märkaks, ja kui ta seda tegi, ootasid jälle midagi muud, või kedagi muud, ise ka ju ei teadnud.

Nagu sa praegu teaks.

Ootasid ja ootasid, koguaeg ootasid. Ootasid pubides ettekandjat ja vihastasid iga kord. Siis ootasid sööki ja olid tige, sest näljased inimesed on tigedad ja kurat, no kurat, kui kaua võib üks inimene neid kuradi pelmeene teha, ah?

Õige jah, need pelmeenid.

Ikka veel püdel mass.

Siis ootasid, et tuleks ometi välja esimene raamat, ta tuligi, tuli teine ka ja siis nad jäid tulema ja enam ei osanud sedagi nagu oodata, kuidagi tavaliseks sai see ääretu privileeg, et sul üldse raamatud on. Ja tundsid end süüdi. Siis ootasid, et saaks magada, sest sa ju ei maga, kunagi sa ju ka ei maga. Senimaani ootad, et saaks magada ja nüüd saad magada siis, kui last ei ole, aga siis ju ei saa ka magada, sest siis ootad last ja nii ei saa ju magada.

Aga pidevalt ikkagi ootasid jõule ja sünnipäeva ja seejärel maikuud, et saaks sirelitesse pea matta ja olla korraks õnnelik, tunda hetkeks, et sel suvel on kõik teisiti. Siis ootasid, et saaks lõpuks grillima või piknikule, et saaks sõpradega koos naerda. Siis ootasid, et jaanid tuleks, et saaks pere ja šašlõkki ja natuke lollusi teha. Siis ootasid, et oh, oleks ometi need augustikuu sumedad ööd, et saaks kellegagi tähti vaadata ja siis juba hakkasid ootama korraga jõule ja krõbekülma oktoobrikuud, et oleks kuldne ja päikseline ja külm samal ajal, et saaks kanda sõrmedeta kindaid ja et ükskord ikkagi tuleks see lumi ju ka.

Ja lumi tuli, ja tulid jõulud, ja tuli aastavahetus ja jälle sünnipäev ja siis sa enam ei olnud 23, avastasid sa ühel hetkel. Seistes kraanikausi ääres, pestes nõusid, mis iial otsa ei saa, sa ei ole enam 23 ja sa ei oska enam midagi oodata, kui siis vaid ehk seda, et saaks ükskord see õudus läbi ja et sa ei tunneks nii. Et ei tunneks, et tahaks surra ja rõõmust naerda samaaegselt, et ei tunneks, et oled kohe-30 ja pole oma elus mitte midagi saavutanud, kõik, mis sa arvasid, et oled saavutanud on hologramm ja lahustub kohe su ümbert, sest kohe jälle, come new year, pakid sa tõenäoliselt jälle oma asjad ja lähed ja ainus, mida sa oma elus oled saavutanud on see, et sa ei oska kirjutada akadeemilist teksti, sest sa oled loll, ja see, et sul on imetore laps, keda sa ootad koju, sest selline see elu juba on.

“Be patient. Good things come to those who wait,” ütleb silt seinal ja Juri Gagarin naeratab oma teadvat naeratust ja kuigi sa tead, et ta oli alkohoolik ja ta suri nii õnnetult, et ta oli üks õnnetu mees, on ta siiski kuidagi nii mõnus ja turvaline ja su suhe Juriga on püha ja aus ja tema teab kõike, ta teab absoluutselt kõike

sest ta vaatab siit seinalt alla su peale ja näeb

absoluutselt kõike.

Daki targutab: Koledatest inimestest

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 6 kommentaari

Avastasin, et osad minu Delfi Naistekale kirjutatud kolumnitest on kaduma läinud. Ja nüüd siis panen järjepanu neid siia üles. Siin on teine minu kolumn sarjast “Daki targutab”, ilmus see veebruaris 2012.

Kui ma esimest korda pärast sünnitust sõbrannadega välja läksin pead tuulutama, tegi üks suvaline jörm mulle märkuse. Vaatas mind, vaatas siis mu (megailusat) sõbrannat, vaatas uuesti mind ja viskas: “Noh, mis see on mingi naiste värk, et peab olema üks ilus sõbranna ja teine paks sõbranna? Et nii on kergem lantida või?”

Ma vaatasin talle lolli näoga otsa ja esimest korda elus ei läinud mulle absoluutselt korda, mida mingi suvaline jörm minust arvab, sest, kurat võtaks, ma SÜNNITASIN kuu aega tagasi ja JÄIN ELLU. Mind hämmastas tol korral mu totaalne apaatsus ja enesekindlus. Naeratasin mehele, ei öelnud midagi tarka ega tabavat, ja jalutasin lihtsalt minema. Tema on ka järgmisel päeval tropp, aga mina lähen koju oma lapse juurde ja see ongi maailmas kõige olulisem.

Mulle õudselt meeldiks öelda, et ma olen alati nii eneseteadlik olnud, aga loomulikult pole see tõsi. Mulle on alati korda läinud, mis mulje ma jätan ja milline välja näen, sest ma olen kasvanud oma iluduskuningannast õe kõrval ja teadmine, et ma olen see “koledam, aga vähemalt tark” õde, on mu geenidesse sisse kirjutatud. Ma olen näinud korduvalt, kuidas minu silmarõõmud hoopis mu õesse armuvad ja enne abiellumist elatud vallalisuse-aastad ainult kinnistasid seda teadmist.

Ja ega ma tegelikult üldse ei vingugi. See on ju normaalne, et inimesed on erinevad ja igaühes on midagi ilusat. Me kõik ei saagi olla kaunitarid, aga alati on maailmas vähemalt üks inimene, kes sind just täpselt sellisena armastab. Kõige pullim on see, et tavaliselt on neid inimesi isegi rohkem. Kuid kõik see teadmine alati ei aita, kui on mõõnahetk. Vaatad peeglisse, ohkad ja kujutled, kui kaunim oleks elu, kui sul vaid oleks peenem lõuajoon või täiuslikud hambad.

Täna pole mul peeglisse vaja vaadata. Vaatan oma tütre särasilmadesse, vaatan, kuidas ta üleni õitsele lööb, kui ma ta hommikul voodist võtan ja tunnen ja tean, et mina olengi täiuslik. Just talle olen ma täiuslik.

Emadus on toonud mulle mingi lõputu rahulolu, mida ma varem asjatult kõikjalt mujalt otsisin – üheöösuhetest, pidutsemisest, hilise ööni töötamisest. Mitte, et ma ei tunneks vajadust parem inimene olla, astuda homsesse asjaliku ja targemana kui tulin eilsest – see on muidugi alles. Aga see sügav rahulolu, teadmine, et ma teen just täpselt seda ja niipalju, kui ma suudan, see on tulnud alles emana.

Ometi… Jõulude paiku sattusin ma olukorda, kus rääkisin juttu ühe purjakil noorsandiga. Niisama, nagu ikka peosituatsioonis ette tuleb. Ühtäkki saabus meie juurde noormehe sõber, kes ülbelt teatas: “Noh, hakkame juba minema või? Mis sa raiskad siin aega, vaata, milline kole ta välja näeb!”

Ma jäin täiesti tummaks. Mitte sellepärast, et tema öeldu oleks kuidagi eriliselt haiget teinud, see oli lihtsalt nii kohutavalt ootamatu. Mis mõttes tullakse mulle oma maja ees lihtsalt solvanguid loopima? Ja mis peamine – täiesti tühja koha pealt! Loomulikult seisin ma, mokk töllakil nagu mingi loll, ja ei osanud a-d ega o-d öelda. Nooruk, kellega ma rääkisin, tundis vajadust mu au kaitsta ja minust nad sinna kraaklema jäidki. Vist isegi löömaks läks, ei tea, ei jäänud vaatama. Hiljem mõtlesin veel mitu päeva selle vahejuhtumi üle. Et mis mõttes on okei tulla ja lihtsalt kellelegi öelda, et sa arvad, et ta on kole? Mis ajast see aktsepteeritav on? Mis toimus selle noormehe peas? Mida ta saavutada tahtis? Ja kõige olulisem: kas ma tõesti olen siis NII kole, et seda peab kohe välja ütlema?!

No näete. Tahaks hirmsasti kanda rinnas uhkelt silti: “Olen endaga rahul ja armastan end sellisena, nagu olen”, aga ikka ei oska. Hoolimata sellest, et mu elu on hetkel parem, kui ta iial varem olnud on. Hoolimata sellest, et mu keha tegi läbi raseduse, sünnituse ja imetamise kadalipud ja on mind jätkuvalt suurepäraselt teeninud. Hoolimata sellest, et mind enam (väga) need venitusarmid ei morjendagi. Noh, olen kole siis olen, ega ma sellepärast kuidagi sitem inimene ole!

Aga midagi jäi ikka kripeldama. See teiste inimeste arvamus – olgugi mingi suvalise tölli oma – on ikkagi kuidagi oluline. Selles osas ei ole ma targem 16aastasest endast. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi jõuan selleni, et mind jätab teiste subjektiivne arvamus mu koledusest külmaks. Ja ma ei tea, kas ma peakski täieliku ükskõiksuseni jõudma. Teisteta ei saa, selge see. Ja kui aus olla, siis mina ei tunne isiklikult ühtki koledat inimest. Tuleb vist tõesti äraleierdatult nentida, et ilu, see vana saadanas, on ikka vaataja silmades.

meisterujuja meenutusi

Elu väljaspool mulli, Ilukirjandus Leave a reply

meisterujuja

Ema saatis kolimisega seoses terve hunniku mu vanu albumeid ja pabereid. Sealhulgas mu esimesed ilukirjanduskatsetused – no mitte küll need “romaanid”, mida ma kirjutasin 12aastaselt (need on mul kodus turvaliselt ära peidetud, et ma neid kunagi ei näeks) (sest muidu ma võin liigse verevoolu tõttu näopiirkonda insuldi saada), vaid hilisemad, trükitud versioonid.

NEED ON ÕÕVASTAVAD.

Seetõttu asusin sirvima oma vanu kirjandeid.

KA NEED ON ÕÕVASTAVAD.

Ruumiga just rääkisime, et tatina kirjutad sa nagu mingi 50aastane idioot, demagoogitsed ja loobid suuri sõnu, millel puudub igasugune sisu. See on ikka päris kohutav, kuidas ma kirjutasin. (Või kirjutan?)

Humoorikat on ka, muidugi. Või pigem kurbhumoorikat. Kirjand “Milles peitub abieluõnn?” oli nii kohutav, et isegi õpetaja ei raatsinud seda rohkem kui “kolmega” hinnata. Aga veel rohkem üllatas mind, et 9ndas klassis sain ma “viie” kirjandi eest, kus ma lihtsalt sirge näoga valetasin end ujujaks. Tuleb välja, et ma käisin suisa võistlusel Soomes (sain seal tubli viienda koha, hoolimata mind vaevanud põlvevigastusest). Paistab, et tõsiasi, et ma esimest korda sattusin Soome aastal 2004 (vist), ei mänginud 1999. aastal suuremat rolli.

Iseenesest on väga kurb, et ma võistlusspordist treeneri Tallinnasse kolimise pärast loobuma pidin. Mõelge, siis ei heitleks ma sugugi praegu ilmselt lisakilodega, oleksin vormis nagu noor jumal ja rebiksin vees Eesti rekordeid teha.

Ole neetud sa, treener, et julgesid mind hüljata!

Huvitav, kas õpetaja bullshit-o-meter tööle ei hakanud? Sest ma olin nii obviously mitte-ujuja ja ainsad põlvevigastused, mis ma 14aastasena saanud olin, sain ma igal suvel ratta, rula või rullikatega sõites. Või noh, mitte sõites. Kukkudes ikka.

SEST MA EI OLNUD SUUREM ASI SPORTLANE.

Džiisas kraist, ma punastan praegu nii tugevalt, et ma loodan, et see pune rändab ajas 14 aastat tagasi ja tabab noort Dakit RIGHT IN THE FUCKING FACE!

Ma kohe kardan järgmist kirjandit kätte võtta. Ei tea, mis sealt tuleb? Äkki kirjutan, mida on mulle andnud mu laitmatu taekwan-do oskus? Või ehk kirjeldan oma suvist reisi Küprosele?

Ei no tore, ja Mila ütles just: “Aitab. Jõhkralt aitab.”

Jõhkralt aitab indeed.

 

Santa’s Kitchen in the works! #garage48

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Garaaži teine ja kolmas päev on olnud totaalne hullumeelsus. Heas mõttes, muidugi.

Reedel magasin umbes kolm tundi, kimasin hommikul venue‘le kohale, et olla valmis järgmiseks checkpointiks, kus tuli aru anda, kaugele me jõudnud olime. Kõik oli positiivne, näis, et me oleme täiega graafikus ja edasine tuleb smooth sailing.

Oi-oi-oi, mis siis saama hakkas. Kõigepealt selgus, et front end ja back end ei saa omavahel ühendust, mis tähendas, et kood jäi seisma. Ja siis, mentorite abiga, saime aru, et peame alustama täiesti nullist. Erki, arendaja, hindas oma enesetunnet kümne palli skaalal lihtsalt ja konkreetselt: “Miinus üks.”

Mina? Kaalusin enekat.

Siis kaalusin, et äkki ma lihtsalt sõidan minema ja ei tule kunagi tagasi, vahetan identiteeti ja siis leidsin, et ma ei saa ikka seda teha, aga ÄKKI kui ma olen hästi liikumatult paigal, siis keegi ei näe mind ja kõik saab lõpuks korda.

Korda lõpuks saigi. Mõne tunni pärast hindas Erki oma enesetunnet kümne palli skaalal juba kahega, mis on ju optimistlikult kolmepalline tõus!

Vahepeal astusid sisse järgmised mentorid (või  käis see kõik teises järjekorras? Ei mäleta, aju ei tööta üldse enam), kes ründasid mind küsimustega, millest ma ehmusin ja hakkasin kokutama ja ilgelt piinlik oli.

Kogu vahepealse aja mina muudkui helistasin ja tüütasin erinevaid tuntud kokandussõpru, et nad oleks nõus meie demoversioonis kaasa lööma ja juba olemasolevaid oma lemmikretsepte soovitama. Siinkohal suured tänud toidublogijale ja muidu fantastilisele inimesele Juta Raudnaskile Umami.ee-st, muhedale literaadile ja toidusõbrale Aapo Ilvesele, vanale heale sõbrale ja muuhulgas ühele kõvemale Eesti show barmanile Marko Hadele Vabankist ning Merrit Kihole kodurestoranist MerMer, kes kõik olid nõus kiirelt reageerima ja oma maitsvaid retsepte jagama.

Järgmine presentatsioon läks juba rõõmsamate uudiste saatel ja klahviklõbin taustaks, veeres päev öösse, meie testisime õhtu lõpetuseks Marko jagatud jõulukakaod Marianne ja sealt edasi jätkasid disainer Margit ja arendajad Erki ja Ali tõsist tööd, mina võtsin ette sotsialiseerumise lätlastega ja muuhulgas sõitis üks tüdruk madratsiga treppidest alla.

Kogu see üritus on olnud totaalne emotsioonide karussell. Vahepeal oli motivatsioon nii maas, et nimi Satan’s Kitchen tundus äpile palju kohasem. Tänane päev on olnud minu jaoks leebem, meie marketingi spets Vadym Ukrainast võttis presentatsiooni tegemise enda peale  ja mina püüan kuidagi oma aju tööle saada, sest ma olen unustanud täna muuhulgas näiteks:

  • kuidas trepid töötavad
  • kus trepid asuvad, ise trepi ees seistes
  • kuidas uksed töötavad
  • mis mu nimi on
  • kus  ma olen
  • ja umbes miljon korda, mida ma tegema pean

Samal ajal töötab aju täistuuridel, püüdes kuidagi hoomata, millesse ma end mässinud olen ja mis sellest äpist homme või nädala pärast edasi saab. Tööhulk, mis on ees, tundub tohutu – ja ongi seda. Kes selle kõik ära teeb?

Aga nüüd pakivad kõik asju, meie poole on teel president ja jätkub õhtu kõige põnevamaga: lõpp-presentatsioonid, publiku lemmiku valimine ja kõigi muude toredate auhindade (sealhulgas peaauhinna) väljajagamine.

Hoidke meile pöialt!

#garage48 ehk kuidas Daki äppi teeb

Elu väljaspool mulli 3 kommentaari

Kuidagi juhtus nii, et Microsoft küsis, kas ma ei tahaks osa võtta Garage48 naiste eriüritusest ja ikka kohe nii, et mõelgu ma idee ning püüdku see siin 48 tunni jooksul teoks teha.

(Issake, ma alles NÜÜD sain aru, miks selle ürituse nimi just Garage48 on.) (Ja nad arvavad, et ma OSKAN midagi, hahah!)

Idee oli fantastiliselt intrigeeriv. Nagu te teate, meeldib mulle end pidada üsna tech savvy inimeseks, kuigi tehnika mu käes koguaeg puruneb ja on mingi sada häda. Aga ma absoluutselt armastan kogu seda äpindust ja värke ning kui mult küsiti, kas ma tahan ISE olla mingi äpi loomise juures algusest lõpuni, vastasin ma pikemalt mõtlemata jah, mõistmata, et see tähendab mingit päris sürri lapse-logistikat ja üht nädalavahetust, mil ma ei saa teha muud tööd või kooliasju.

Aga siin ma nüüd siis olen.

Nagu näha, on seekord suudetud mu nimega olla eriliselt loovad. (Jah, ma ametlikult kannan veel liitnime.) Ma kujutlen, et keegi, kes neid nimekaarte tegi, mõtles minu nimeni jõudes: “Hmm, tal oli mingi imelik liitnimi, üks oli Lamp ja teine oli mingi veekogu, algas jotiga… No okei, paneme Järv, close enough!”

Senini on olnud muidugi ääretult põnev ja närvekõditav ka. Sest nagu kõik visionäärid, kes tahavad nädalavahetuse lõpuks siit ürituselt töötava äpiga lahkuda, pidin ma kõigepealt oma idee pitchima. 90 sekundit, inglise keeles, let’s do this!

Juhtus harukordne juhus, et ma hakkasin joodud kokast, kohvist, väsimusest ja närvipingest laval VÄRISEMA. Seda pole minuga ikka pikka aega juhtunud. Aga õnneks keegi ei pannud tähele.

 

Post by Garage48.

Mida me siin nüüd siis ehitame? Lühidalt: retseptiäppi. Pikemalt: jõulutoitude retseptide äppi. Veel pikemalt?

Ühesõnaga, minul juhtub sageli see, et kõigepealt otsin ma internetist retsepti, siis pean kuidagi selleks vajalike koostisosade poenimekirja telefoni transportima, seejärel käin poes ja koju tagasi jõudes kasutan toiduvalmistamise juures abivahendina hoopis tahvelarvutit. Niisiis teeme me ühe äpi, mis teeb minu eest kõik selle ära ja on ühes kohas koos. Knihv? Seal saavad olema Eesti traditsioonilised jõuluroad, esialgu suuname oma põhitähelepanu sellele. Idee on küsida retsepte tuntud Eesti kokkade käest ning eriti mõnna saab olema see, et kui sa tahad teada, kui palju sa pead ühe või teise roa jaoks asju ostma, kui sul on tulemas 4, 6 või 13 inimest, siis arvutab äpp sinu eest selle kõik ära.

Ja saadab poenimekirja (kuna me teeme asja Win 8.1 platvormile) SkyDrive’i kaudu su telefoni.

Ehk siis minu peas on jõuluroogade kokaraamat, mille me loodetavasti saame nädalavahetuse jooksul mobiilse rakenduse kujule. Ees on hunnik tööd ja tiim on meil ülikõva –  disainer Margit, arendajad Erki ja Ali ning turunduse ja projektijuhtimisega tulid mind aitama Vadim Ukrainast ja Jane Valgevenest. Nalja on saanud palju, ideed lendavad ja ma usun, et välja tuleb vahva vidin, mis teeb jõuluhooaja mõnnamaks ja põnevamaks neile, kel külla tulemas kimpudeviisi sõpru ja sugulasi ning iga kord ei viitsi sama hapukapsavärki ju pakkuda.

Aga küsimus teile, armsad sõbrad! Andke häid ideid, mis võiks olla rakenduse nimi! Äpp tuleb eestikeelne ja keywords on jõulud, traditsioonilised eestimaised road, kuulsad kokad soovitavad.

Hoian teid arengutega kursis:)

Part presidendiks! Ehk kuidas ma kandideerima sattusin

Elu väljaspool mulli 12 kommentaari

Tähelepanelikumad televaatajad on juba märganud, et minu nimi ilmus koos paljude teiste nimedega Vaba Tallinna Kodaniku valimisliidu all nimekirjas kui kandidaat. Oo, kandidaat! See ma nüüd olen!

Kandideerin ma nimelt Mustamäel ja olen järjekorras neljas. Ja selle nädala jooksul, mis ma olen VTK-ga seotud olnud, on olnud mitmeid hetki.

Esiteks see hetk, kui hea tuttav Kadi mulle kirja saatis. “Tule, liitu meiega! Mulle tundub, et sa sobiksid meie tiimi hästi,” sõnas ta. Mul silmad suured peas. Kas ta siis ei tea, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi?! Ja et olen suure tõenäosusega üsna loll?

Tuleb välja, et Kadi arvas sellest hoolimata, et minusugune aktivist-optimist-kummipea võiks nii üht, teist kui kolmandat ära teha. Või aidata ära teha. Nii ma jah-sõna andsingi.

Ma kandideerin Mustamäel (koht, kus veedab vaat et pool oma ajast – kui mitte rohkem neil päevil – mu tütar) ja meie esinumber on Kadri Jäätma, naine, kelles on väge ja kelle selja taha ma ei kõhelnud seismast. Pealegi selgus, et me olem praktiliselt sama inimene, lihtsalt paarkümmend aastat on vanusevahet. Minu jaoks see asi peamiselt nii ongi, et ma olen tiimiliige, toetan nii hästi kui oskan tiimi. VTK üldiselt on maailmavaateülene liit, mis tähendab, et jah, ma olen samas pikas nimekirjas nii “kampsunite” kui tõeliste rahvuskonservatiividega, kellega minu vaated sugugi ei ühti, aga ideaalis ei peakski olema see peamine. Peamine on hoopis see, et meid ühendab visioon avatumast ühiskonnast ning kodanike kaasamisest otsuste tegemisse.

Nojah, sellest hoolimata sattusin ma umbes teisel päeval kohe aktiivsete tartlaste rünnaku alla, kes küsisid tõsise tulega silmis: ahah, VTK-s? Selge! Järelikult nats ja rahvuskonservatiiv!

Woah, guys, hold your horses!

Konservatiivne olen ma ainult siis, kui tegemist on mingi tagurpidi-maailmaga. Nats? Vabandage! Rahvuslane? Armastan Eestimaad ja meie kultuuri ja keelt, aga minu silmad vaatavad globaliseerumise poole. Üks ei välista teist, minu meelest. Ja nii, nagu peaks Eestis olema hea elada kõigil eestimaalastel, peaks siin hea olema ka neil, kes on siia omal valikul elama otsustanud asuda. Minu sõprade hulgas on palju välismaalasi ja ma ainult tervitan neid siin.

No ja siis muidugi ajab mind ilgelt närvi see geiteema. Esiteks: kaua me võime selle üle nämmutada, et kas ühel või teisel inimesel peaks olema ühe või teise inimesega sama palju õigusi. Täiesti jabur on eristada inimesi sugude või seksuaalsete eelistuste põhjal. Ja kuigi ma selleks oma positsioonilt suurt ära teha ei saa, siis kaagutada kavatsen ma küll. Kõvasti ja palju. Et kui ma juba olen otsapidi poliitikas (olen?), siis võin ma vähemalt olla seal see, kes räägib kõvasti ja häbenemata, et enamik “pereväärtuste” demagoogiast on täielik pullisitt.

Novot siis. Sellised on lood neil päevil. Päevad koosnevad Naistelehe tööst, vabakutselise tööst (need asjad kestavad ju jätkuvalt edasi), pikkadest koolitundidest ja koolitöödest, mida antakse mõnuga, lapsehoiuküsimustest ja sotsiaalmeedia nõustamise tööst, mis on ka praeguseks täiskohaks kasvanud. Nüüd lisandus sellele kogu see valimiste-asi. Koosolekud ja kirjad ja suhtlemine ja null-eelarvega kampaania planeerimine. Töö, töö, kool, töö, valimised, valimised, töö, töö, töö, kool, kool, laps, töö, kool, valimised.

Naabrinaine checked in ja küsis, kuidas läheb. Ütlesin, et praktiliselt suren. Naabrinaise jaoks on muidugi selline rabelemine normaalne elustiili osa. “Tere tulemast pärisellu!” teatas ta rõõmsalt, mille peale ma oleks tahtnud nutma puhkeda. Ei, ma tõesti ei ole päriselust üleliia vaimustuses. Naabrinaine muidugi lohutas, et no muidugi, kui inimene kaks aastat lebotanud on, siis on algus raske…

FFS!

Selles osas on muidugi tõsi, et kui ma saaks tagasi minna näiteks aasta aja taguse enda juurde, kes ilmselt ka koguaeg halas, et kiire on, siis ma naeraks talle täie häälega näkku. Väsimusel ja väsimusel ON megasuur vahe. Kui sa arvad, et sa PRAEGU juba ei jõua, siis oot, võta endale veel üks täiskoormusel lisatöö ja mine näiteks kooli ja vaata, mis tunne siis on.

Mitte, et see oluliselt lohutaks. Lohutab see, et valimistega saab suur osa rabelemisest läbi. Siis võib juhtuda muidugi see, et ma avastan end läbipõlenu ja töötuna, jälle. Aga ausalt öeldes, seda tunnet siiski pole. On hoopis selline tunne, et siit edasi läheb ainult paremaks. Ja kui elugraafik ka natuke rohkem paika saab – nii, et näeks last rohkem kui tund aega neljal õhtul nädalas ja vahel ka sõpru trehvaks – siis, võib öelda, on ju elu suisa lill.