Rubriigiarhiiv: Elu väljaspool mulli

Loosivõitja selgunud!

Ja nüüd ongi aeg käes, et loosida see tore inimene, kes saab Mario Mesiga minna ja läbi viia ühe toreda fotosessiooni Tartus. Random.org valis selleks 16nda kommentaari, mille jättis Kaidi ja kes kirjutas oma kõige lahedamast suvekogemusest nii:

Kõige lahedam asi selle suve juures on see, et vähemalt ÜKS AASTA on mul ka oma elukaaslasega samal ajal puhkused. Saame koos käia ringi mööda Eestit, vanavanematel külas ja isegi kodu äkki ära koristada :D
Tegelikult selle suve lahedam/hirmsam on alles vast ees: langevarjuhüpe üksinda 1,5km kõrguselt. Ning jah, ma kardan pisarateni kõrgusi:)

Palju õnne, Kaidi! Võta Marioga ühendust, tema kontaktid leiad kas tema Facebooki lehelt või tema kodulehet mariomesi.com, kus on üleval veel pilte meie pildituurist:)

Varsti tuleb mu raamat ju välja!

Ma olen mingi sada aastat mõelnud, et nüüd, jah NÜÜD ma kirjutan sellest, kuidas ma lõpetasin mingi aeg tagasi juba käsikirja ja kuidas raamat läks trükki ja tuleb trükisoojana välja 30. juunil, aga ma ei tea, miks ma kuidagi selleni jõudnud ole. Tööd ja kooli vist on liiga palju.

Igal juhul, eelmisel sügisel hakkasin ajakirjale Naised kirjutama järjejutuna “Kortermaja”, mis lõpuks kujunes raamatuks. Ja – if I may say so myself – kujunes lõpuks vaat et parimaks raamatuks, mis ma seni kirjutanud olen.

“Kortermaja” ülesehitus on lihtne ja geniaalne. On kuskil nimetus Eesti linnas üks paneelmaja ja iga peatükk on sisevaade erinevatesse selle maja korteritesse. Ja nagu neis kortermajades kipub olema, on need lood vahel kurvad, vahel naljakad, vahel natuke pöörased, vahel igapäevaselt lihtsad. Saab nalja, saab kummitusi, saab seksi ja alkoholi, saab südamemurdmisi ja alguse saavad uued suhted. 24 korterit, üks kodutu, kes elab keldris ja üks vastasmaja korter – täpselt nii palju või nii vähe erinäolisi lugusid, mida ühendab see üks kortermaja.

Kirjutada oli seda mõnus. Iga nädal üks peatükk, sageli tuli inspiratsioon #naistejuttudest või elust enesest. Mõnes loos olen sees ma ise natuke rohkem, mõnes on sees mõni mu sõbranna või sõber, mõnes aga ammu aegadehämarusse vajunud inspiratsioonikild, mis nüüd elule sai puhutud. Lood on ju kõik meie ümber, tuleb vaid osata neid näha ja suuremaks kasvatada!

Üle pika aja mõtlesin, et võiks teha ka väikese esitluse. Sõbrantsid pakkusid, et “Kortermaja” peaks esitlema kindlalt sellises kohas nagu Elutuba, aga ma ei ole ise seal isegi kordagi käinud. Muidugi, ka minu esikas tuleb juulis, katsume Malluga neid mitte samale ajale sättida, aga on ilmselge, et tema oma tuleb suurema meediakäraga:) Aga mina mõtlen, et äkki olekski vahva teha selline oldschool raamatuesikas, mis ajakirjanikke harva huvitab, aga kus saaks kohtuda lugejatega, võtta paar klaasi veini, lugeda ette mõned lõigud, anda autogramme… Mis te arvate? Oleks keegi teist tulemas? Sest kogu see esika korraldamine on tegelikult vahva, aga muidugi kõva energiakulu ja teades mind, suudan ma kindlasti enne seda saada miljon breakdown of the närvi.

Esimene on muide loomisel – ma nimelt ei näinud enne trükkiminekut kaant! Oh õudust ja oh õõva, on vaid üks raamat, mis on niimoodi mul välja tulnud ja see oli “Seiklus neljale”, ühtlasi on tegu ka kaanega, mis mulle endale kõige vähem meeldib… Nii et ma olen väga ebalev, et mul sõna ei lastud sekka öelda, aga kirjastaja lubas, et see tuleb ÜLIÄGE, nii et ma pean tema sõna usaldama.

Niisiis on midagi juulis oodata:) Tegu on suurepärase suvelugemisega, luban! Muidugi, tuleb arvestada, et tegu on žanriga, mis mulle endale kõige enim raamatu kujul naudingut pakub – lühijutud, mis on justkui seotud ja justkui ei ole ka. Samas, ma lugesin hiljaaegu “Mullast oled sa võetud”, maalugude kogumik eri autoritelt, ja kuigi see algas paljulubavalt, läks lõpus tase ikka täitsa käest (või pigem ei ühtinud minu maitsega). Aga noh, kui on üks ja sama autor – mina – siis sulle kas meeldib või ei meeldi, kas pole?

Samas ma ise tunnen küll, et olen tugevalt suutnud need lood leida, kirja panna ja kokku sobitada. Lõpptulemus üllatas mind ennastki.

Ja ma olen ENAM KUI KINDEL, et niipea, kui mul trükisoe raamat käes, tabab mind sünnitusjärgne depressioon ja ma arvan, et tegu on halvima asjaga, mis maapeal iial kirja pandud. See juhtub ALATI.

Õnneks see möödub:)

Niisiis, ootan teie mõtteid esitluse kohta!

Inga Raitar andestamisest

Mu kunagine peatoimetaja (ja kaasautor!) Inga kirjutas täna Facebookis postituse oma raamatu “Suhtesõlmed” ainetel, mis väärib minu meelest ka siin avaldamist. Teen seda Inga loaga. Suurepärased sõnad ja suurepärased mõtted.

Andestamine tähendab kaudset südimõistmist. Andestada tähendab ju kellelegi andeks anda midagi, mida too valesti tegi. Valesti, see aga ongi juba südimõistev hinnang.  Mitteandestamine aga tähendab iseenda lõputu valuga koormamist.

Viimasel ajal kirjutavad paljud siin, kui raske on andestada või vastupidi, et andestage kõigile kõik, unustage ja minge oma eludega edasi. See viimane on tegelikult mäelstuse allasurumine. Katmine mingi “üdini positiivse” emotsionaalse paigaga, mille alla tegelik emotsioon ja mälestus ikka alles jääb.

Mitte andestada suutmine on aga puhas enesehävitus. Andestada pole tegelikult üldsegi vaja, kui mõistad. Ükski inimene ei tee midagi, mis pole tema selles hetkes olemasolevate isikukvaliteetide, teadmiste ja omaduste kohane. Kui võtad teist tema endana ja tema tegu temast kui tema varasemate kogemute komplektist lähtuvana, on väga lihtne mõista ja isegi mitte andestada vaid teadlikult lahti lasta. Pole ju vaja andestada või veelgi enam, üldse suhtestuda kuidagi isiklikult inimesse vaid selle tõttu, et ta käitub oma eluga just nii nagu tema vajalikuks peab. Sinu elus on see häiriv sündmus juba ära olnud. Miks peaksid sa hetkes, kus seda sündmust enam pole, seda ikka enda sisemise raskuse suurendamiseks alles hoidma? See hävitab ju ainult sind, mitte “seda teist”.

Seega mõistkem teist nagu iseennast ja selleks, et seda suuta mõistkem kõigepealt iseennast. Siis pole vaja mitte kellegi mitte midagi andestada:)

arhiividest: 26. mai 2005

Siis, kui kirjutasin oma bakasaurust. Tänasel päeval on ÕISiga paremad lood.

ma arvan, et oma lõppsõnas, mida teatavasti lõpetajatel lastakse kaitsmisel öelda, on mul päris suur hulk nimesid üles lugeda, keda tänada.

kui mul seda seal teha ei lasta, siis teen seda siin. hiljem.

kirjutada on hetkel nii raske, kuigi melobordelli tähtaeg hingab kuklasse ja ma pole senise kahe kirjapandud asjaga sugugi rahul.

jim ja jri on head.
mind never stops exploding.

täna ehk saab kaante vahele (ootaootaoota heakskiitvat ekirja). ma tahan rõõmu tunda, aga ma ei saa (oska?).

ma ei julge osakonda minna, sest ma kardan, et mulle öeldakse sealt: ”aga sa ju ei saa lõpetada nende tulemustega” (vt ka esimene f, ühe ainega jamad, paranoia)

ma ei julge oma tulemusi õisis ka vaadata, sest nende saabuvate a-derodu kõrval (tarkur?) on kaks väga häirivat kohta: üks olemasolev f ja teine soon-to-be-f. teise asjus ei ole mul kuhugi pöörduda ka.

kas on väga naljakas, kui ma linnas klapid peas käin? seal on ju mkirofon ka küljes.

mu ema arvas, et need klapid teevad mu imelikuks. talle ei meeldi, et ta tütar on stereohiir from outerspace. mul on ju need suured poolhaiged retroprillid ka.

õde käskis täna aknad ära pesta. äkki teekski seda?

miks mu lugejad on lahedad

Aitäh kõigile, kes te mulle paroolisooviga kirjutasite, loodan, et kõik on nüüdseks mult ka vastukirja saanud. Ja kui mitte, siis kirjutage uuesti, mul siin võibolla läks massi haldamine käest.

Ja ma tahtsin teile kõigile öelda, et te olete megahüpersuperägedad! Aitäh teile kõigile, et te olemas olete, päriselt.

Selle pildi saatis üks mu lugejatest, kommentaariga, et kui keegi mulle liiga teeb, siis ta asub minu nimel sarnasele ründele. Rawr-rawr! RAWR!

Kas pole mitte kõige nunnum asi maailmas?

Tulge Pesaleidjasse kiisusid paitama!

Paar nädalat tagasi kutsus Silja meid Pesaleidjasse külla kiisusid paitama. “Mitte ükski pai pole üleliia,” kinnitas ta, ja nii me sammud Tammsaare keskuse poole seadsimegi. Ja oi, kus seal oli kiisusid! Musti ja valgeid, punaseid ja kirjusid, väikeseid ja suuri, suurte ja pisikeste käppadega – oi, nad olid mõnusad!

Laeksin üles ka kõik need nunnud pildid, mis me seal tegime, aga wp paneb sajaga näkku. Seega peate lihtsalt mu sõnu uskuma, et kõik Pesaleidja kiisud on üliägedad. Uskumatu, et keegi on neist kunagi loobunud…

Homme on aga Pesaleidjas avatud uste päev, kuhu lähme ka Milaga kohale, et kuususid paitada. Seega, tulge ka!

 

 

Dakiblogi 10! SUUR KINGILOOS!

Nagu lubatud, tähistame minu blogi sünnipäeva vääriliselt. Nimelt on mul teile, mu armsad sõbrad ja lugejad, kes te olete ikka läbi aastate minuga olnud, mulle kaasa elanud ja ka kõige halvematel hetkedel minu kõrvale jäänud, välja panna suisa neli kingikotti! Nii saavad loosimises osaleda igat masti lugejad, sest ma tean, et teid on erinäolisi ja eriilmelisi, loodetavasti leiate siit kõik midagi sobivat, kus kaasa lüüa.

Aga pikema jututa hakkame asjaga pihta!

Meeliskleja kingikott

hellitus

 

Meeliskleja kingikotis sisalduvad järgmised ülimõnusad asjad:

  • Kõrvarõngad Noiri Salalaekast – tutvu Noiri imekaunite ehetega tema Facebooki-lehel!
  • Raamatud “Meestest, lihtsalt” ja “Naistest, lihtsalt” kirjastuselt Petrone Print – (ja autoritelt mina ja Epp Petrone;)
  • 15€ väärtuses ehteid Siljalt – mine ja imetle Silja nokitsetud fabuloosseid ehteid tema blogist Silja Käsitöö.
  • Ja last but not least on mu lemmiksalong Indigo Studio välja pannud mõnusalt mentoolise värskendava “Inebrya Ice Cream Refreshing Shampoo”, milles sisalduv mentool stimuleerib juuksekasvu muide ka:)

Loosimises osalemiseks kirjuta siia kommentaaridesse, et soovid võita Meeliskleja kingikotti ja mine laigi Noiri Salalaeka, Petrone Printi ja Indigo Studio Facebooki lehekülgi, mida ma siin ülal loetelus linkisin. Paha ei tee ka, kui sa seda pilti, mille Dakiblogi Facebooki lehele panen, ka jagaksid. (Sest minu Facebooki lehte sa ju juba laigid, ma ei pea ju eraldi mainima, et seda peaks ka ikka loosis osalemiseks tegema – kui sul on FB konto, muidugi:)

Lisaks kirjuta kommentaari, milline on sinu guilty pleasure – kuidas sina kõige meelsamini meeliskled?

Raamatusõbra kingikott

raamatusõberRaamatusõbra kingikoti on eksklusiivselt välja pannud Petrone Print ning selles on viis ääretult köitvat reisiromaani:

  • Vladimir Wiedemanni “Püha Kaljukitse radadel” on raamat, millega koos saab lugeja seigelda 70ndate hipidega koos läbi Kesk-Aasia. Tuleb tunnistada, et mul on endal veel raamat lugemata, aga tutvustus tundub paljutõotav!
  • Anna-Maria Penu “Kes kardab Aafrikat?” on mul täitsa loetud ja nautisin Penu sulelendu väga. Raamatus reisime kaasa Ugandasse, seikleme mööda pimedaid kõrvaltänavaid ja mööda veidraid ajalehetoimetusi, kõige selle juures aga saame lisaks lugemiselamusele ka piisavalt mõtteainet tänapäeva maailma ja selle toimimise kohta.
  • Justin Petrone “Montréali deemonid” on mul hetkel käsil, nii et kui see läbi saab, kirjutan kindlasti ka pikemalt, aga tegu on väga Palahniuk-iliku teosega, see on raske, vaevatud, eksinud mehe jutustus, kust ei puudu õnneks ka helgemad momendid… Aga deemonid on siiski peamised.
  • Anna Grau “Võõramaalane” on mul mingil veidral põhjusel senini lugemata. Miks küll, kui tutvustus kõlab midagi, mis mulle absoluutselt suurepäraselt sobiks? Kummardus Londonile, kummardus Prantsusmaale, ühe tüdruku kujunemise lugu… Kõlab kütkestavalt!
  • Berit Renseri ja Terje Toomistu “Seitse maailma” on mul aga loetud, muidugi! Uimastav reis läbi džungli, vahelduseks reisid spirituaalses ilmas, kohati on raske aru saada, mis on päris, mis mitte… Avantüristid ehk Berit ja Terje on paberisse raiunud ühe oma paljudest-paljudest reisidest ning nad on teinud seda mänguliselt ja ääretult nauditavalt.

Et võita endale Raamatusõbra kingikott, toimi järgmiselt: kõigepealt mine ja laigi Petrone Printi Facebooki lehekülge, siis tule ja kirjuta siia kommentaaridesse, et tahad võita endale Raamatusõbra kingikotti ning lisa juurde, milline oli su viimane mõnusaim raamatuelamus!

Beebiemme kingikott

beebiemmeEi ole me unustanud ka beebiemmesid, sest minagi ju olin kunagi emmeblogija, viimasel ajal küll üsna palju vähem. Seega palusin appi Mallu, kellega koos me selle paki kokku panime. Beebiemme kingipakis sisaldub:

Kuidas võita? Kõigepealt mine ja laigi (nagu ikka:) Petrone Printi FB lehekülge, seejärel MinuMinu.ee FB lehekülge ja lõpuks ka Kurepesa lehte (lingid on kõik siin üleval nimekirjas olemas). Siis tule ja kirjuta siia kommentaariks, et soovid saada endale Beebiemme kingikotikest ja kirjuta, mis on sinu jaoks emaks olemise juures hetkel kõige suurem rõõm.

Seikleja kingikott

seiklejaSeikleja kingikott võib esiti tunduda natuke tühjana, aga… hoidkem omad hobused, sest selles sisaldub:

  • Juba Raamatusõbra kingipakist tuttav Vladimir Wiedemanni “Püha kaljukitse radadel”, mis peaks iga seiklejahinge südame põksuma panema, ja…
  • …koostöös Kingitus.ee-ga fantastiliselt adrenaliinirohke paraplaanilend! Lendamist juhendab kogenud piloot-instruktor, seega jääb sul üle vaid kaasa haarata kaamera ning mööda taevalaotust hõljuda!

Kuidas osaleda? Nagu ikka! Kõigepealt laik Petrone Printi FB lehel ja siis laik Kingitus.ee Facebooki lehel. Ja siis tule kirjuta mulle siia kommentaaridesse, et just sina sooviksid võita endale Seikleja kingikotti ja räägi lühidalt (või pikemalt:) oma viimasest eriti ägedast seiklusest!

Muide, sa võid osaleda ka kõigi või siis ühe, kahe, kolme erineva kingikoti loosimises, kuid jäta siis palun erinevad kommentaarid, mitte ära kirjuta ühte kokku, et sa tahaks kõike! Ja kohe! (Sest mina vist küll kirjutaks – sest ma tahaks ise ka siit kõike! Ja kohe! Mis siis, et mul osad raamatud juba näiteks olemas on! Ikka tahan!)

Ja muidugi ära siis unusta, et minu Facebook igatseb ka laike – no nii sünnipäeva puhul ju võib:) Kui tahad sõpradele minu vahvast kingiloosist teada anda, siis minegi just Dakiblogi FB-sse, kuhu ma kõik need eri kingikotiplakatid kenasti üles riputan koos täpsete juhistega, kuidas osaleda. Aga sheerimine kohustuslik absoluutselt pole:)

Auhinnad loosin välja nädala aja pärast, 5. märtsil. Miks just siis? Aga miks ka mitte!

Niisiis, tuld!

Ja veelkord – aitäh teile, armsad sõbrad. Ilma teieta poleks ma ilmselt nii kaua küll kogu selle blogivärgiga jännata jaksanud.

PALJU ÕNNE, DAKIBLOGI!