Category Archives: Elu väljaspool mulli

Aasta 2014 edetabelid. #2

Elu väljaspool mulli Leave a reply

mmm surinsurinTätoveeringud

Seda aastat jääb meenutama üks olulisim tätoveering, mida ma olen endale iial teinud – mantra No Fear, pühendusega Milale ja ellujäämisele üldiselt.

Ja teiseks kirjutasin ma elus esimest korda laulusõnad. Tükk aega ei julgenud kellelegi näidata, sest arvasin, et need on kohutavad. Jõledad. Küündimatud.

Aga lõpuks võtsin julguse kokku, Lemmik viskas pilgu peale ja umbes 15 minutiga oli lugu sündinud. SITAKS HEA LUGU, kusjuures. Laiv-esitamisele tuli mu raamatuesitlusel, kus lõpuks me kaasa laulsime. Nii hea lugu, et kohe paneb kaasa laulma! Loodetavasti siiski saab sellest mingil hetkel ka singel, peab saama. Mul on tunne, et “Tätoveeringud” on väärt jagamist.

Ja noh, eks nad sündisid ikkagi armastusest. Ühel diivanilvedelemisest ja ühtedest kätest mu kehal ja sellest tundest, mis siis oli.

muutuste kommunikatsiooni instituut

Elu väljaspool mulli 11 kommentaari

Täna ärkasin ülivarahommikul ehmatusega esimesest ametlikust makasauruseteemalisest unenäost. Nimelt oli käes kaitsmine, mul polnud midagi selga panna ja lisaks kõigele ei teadnud ma, kuhu minna. Lõpuks keegi teavitas mind, et kaitsmine toimub MUUTUSTE KOMMUNIKATSIOONI INSTITUUDIS, oli selline suur ja uhke maja eskalaatoritega, mille vahele mu püksisääred kinni jäid.

Komisjonis olid Barbi Pilvre ja Mart Soonik ning mingil põhjusel anti igale ühele vaid paar minutit, et oma tööst rääkida. Ma olin totaalselt ära unustanud, mis teemal ma oma magistritöö üldse kirjutasin ning kui oli minu kord ja ma rahva ette astusin, sokkisin ma midagi ajakirjandusest ja naistest meedias ja ühtäkki avastasin ma, et mu juurde on hiilinud kaks kassi, kes end vastu mu jalgu hõõrusid. “Kas see on normaalne?” küsisin ja mulle kinnitati, et on tõepoolest.

Üsna varsti pärast seda ärkasingi üles ja enam magama ei jäänudki. Kas nüüd hakkabki nii olema, kevadeni välja?

PS. Ma tõesti loodan, et päriskaitsmisel kasse pole. Tõsiselt häiriv.

//

Muudel teemadel… käisin täna üle pika aja blogosfääris ja vaatasin korraks Askidesse kah ja… Teate, ma olen ikka nii vana kooli blogija, et mind põhimõtteliselt pole olemaski enam ja see isegi ei häiri mind eriti. Kirjutasin Delfis kolumni, mille mõte pidi olema see, et body shaming pole okei, selle korjas üles Merje, kes arvas, et ma näen kõikjal diskrimineerimist ja olen üldse üks igavene tolerast ning tänaseks blogides ringi vaadates tuleb välja, et kogu selle teema algatas hoopis Merje:) See, et kõik minu kolumnist alguse sai, on täitsa tähelepanuta jäänud.

Aga võibolla ma olengi nähtamatu, sest ma koosnen viimasel ajal ainult akadeemilistest tekstidest ja, olgem ausad, et olla tänapäeval populaarne blogija, peab olema ikka tubli annus skandaali- ja konfrontatsioonihuvi, aga ma olen juba tähismaade pealt näinud, kuidas see kõik lõppeda võib, lisaks mul lihtsalt vist polegi neid isikuomadusi. Ja see on täiesti fain, las noored möllavad, nihilist võtab kõik tekstid vastu, mis sinna saadetakse ja tegelikult on ju ainult tore, et kogu see bloginduseasi on jälle justkui uue hoo sisse saanud.

Kuid kas ainult mina olen natuke sellest pidevast ärapanemisest ja õelutsemisest väsinud? Kõik üritavad olla iga uue postitusega aina skandaalsemad, koguda aina rohkem klikke, nii et paratamatult kannatab kõige all ehedus ja siirus (niivõrd kui me üldse selle meediumi kontekstis ehedusest ja siirusest rääkida saame). Aga võidavad reklaamimüüjad (btw, vabandust nende reklaamide pärast minu blogiski, andsin lõpuks alla, sest noh, raha ju vaja:( aga installige Adblock, päriselt!). Ja need inimesed, kes intriigidest toituvad. Neid, muide, on ikka päris palju. Üldiselt on need inimesed, kellel on liiga palju vaba aega.

Aga, lõppeks, jõulud on kohe ukse ees ja korraks isegi mõtlesin, et loosiks oma lugejate vahel mõne vahva kingipaki välja, aga KÕIK ju teevad seda ja ma tahaks, et see oleks midagi erilist ja mul pole ühtegi head ideed hetkel.

Ja 23ndaks lubas lund!

õugaad

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 5 kommentaari

Oh. My. God.

Kui Merks seda FBs jagas, vaatasin alguses rõõmsa ootusärevusega, sest esiteks teevad Garfunkel & Oates nüüd ju sarja, mis on täiega oosõm ja teiseks nad on muidu ka täiega oosõm, aga see lugu on nii täiega kriipilt täpne, et ma tahaks ära surra ja röökida seda refrääni kuni ma suren. See on täpselt mina aasta tagasi ja mina praegu. See on täpselt nii, kuidas näeb välja naiste “keskeakriis”. Ja kuna palju naisi on 30ndate alguses kahjuks vallalised, siis see kriis on… ilmselt paljudele mõistetav.

Ja ma tõsiselt, tõsiselt ei usu enam, et kõik juhtub põhjusega (nagu ma uskusin aasta tagasi). Ei juhtu, mu sõbrad. Asjad lihtsalt juhtuvad and that’s that.

Aga Garfunkel & Oates on ikkagi ääretult suurepärased.

Loosivõitja selgunud!

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Ja nüüd ongi aeg käes, et loosida see tore inimene, kes saab Mario Mesiga minna ja läbi viia ühe toreda fotosessiooni Tartus. Random.org valis selleks 16nda kommentaari, mille jättis Kaidi ja kes kirjutas oma kõige lahedamast suvekogemusest nii:

Kõige lahedam asi selle suve juures on see, et vähemalt ÜKS AASTA on mul ka oma elukaaslasega samal ajal puhkused. Saame koos käia ringi mööda Eestit, vanavanematel külas ja isegi kodu äkki ära koristada :D
Tegelikult selle suve lahedam/hirmsam on alles vast ees: langevarjuhüpe üksinda 1,5km kõrguselt. Ning jah, ma kardan pisarateni kõrgusi:)

Palju õnne, Kaidi! Võta Marioga ühendust, tema kontaktid leiad kas tema Facebooki lehelt või tema kodulehet mariomesi.com, kus on üleval veel pilte meie pildituurist:)

Varsti tuleb mu raamat ju välja!

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 9 kommentaari

Ma olen mingi sada aastat mõelnud, et nüüd, jah NÜÜD ma kirjutan sellest, kuidas ma lõpetasin mingi aeg tagasi juba käsikirja ja kuidas raamat läks trükki ja tuleb trükisoojana välja 30. juunil, aga ma ei tea, miks ma kuidagi selleni jõudnud ole. Tööd ja kooli vist on liiga palju.

Igal juhul, eelmisel sügisel hakkasin ajakirjale Naised kirjutama järjejutuna “Kortermaja”, mis lõpuks kujunes raamatuks. Ja – if I may say so myself – kujunes lõpuks vaat et parimaks raamatuks, mis ma seni kirjutanud olen.

“Kortermaja” ülesehitus on lihtne ja geniaalne. On kuskil nimetus Eesti linnas üks paneelmaja ja iga peatükk on sisevaade erinevatesse selle maja korteritesse. Ja nagu neis kortermajades kipub olema, on need lood vahel kurvad, vahel naljakad, vahel natuke pöörased, vahel igapäevaselt lihtsad. Saab nalja, saab kummitusi, saab seksi ja alkoholi, saab südamemurdmisi ja alguse saavad uued suhted. 24 korterit, üks kodutu, kes elab keldris ja üks vastasmaja korter – täpselt nii palju või nii vähe erinäolisi lugusid, mida ühendab see üks kortermaja.

Kirjutada oli seda mõnus. Iga nädal üks peatükk, sageli tuli inspiratsioon #naistejuttudest või elust enesest. Mõnes loos olen sees ma ise natuke rohkem, mõnes on sees mõni mu sõbranna või sõber, mõnes aga ammu aegadehämarusse vajunud inspiratsioonikild, mis nüüd elule sai puhutud. Lood on ju kõik meie ümber, tuleb vaid osata neid näha ja suuremaks kasvatada!

Üle pika aja mõtlesin, et võiks teha ka väikese esitluse. Sõbrantsid pakkusid, et “Kortermaja” peaks esitlema kindlalt sellises kohas nagu Elutuba, aga ma ei ole ise seal isegi kordagi käinud. Muidugi, ka minu esikas tuleb juulis, katsume Malluga neid mitte samale ajale sättida, aga on ilmselge, et tema oma tuleb suurema meediakäraga:) Aga mina mõtlen, et äkki olekski vahva teha selline oldschool raamatuesikas, mis ajakirjanikke harva huvitab, aga kus saaks kohtuda lugejatega, võtta paar klaasi veini, lugeda ette mõned lõigud, anda autogramme… Mis te arvate? Oleks keegi teist tulemas? Sest kogu see esika korraldamine on tegelikult vahva, aga muidugi kõva energiakulu ja teades mind, suudan ma kindlasti enne seda saada miljon breakdown of the närvi.

Esimene on muide loomisel – ma nimelt ei näinud enne trükkiminekut kaant! Oh õudust ja oh õõva, on vaid üks raamat, mis on niimoodi mul välja tulnud ja see oli “Seiklus neljale”, ühtlasi on tegu ka kaanega, mis mulle endale kõige vähem meeldib… Nii et ma olen väga ebalev, et mul sõna ei lastud sekka öelda, aga kirjastaja lubas, et see tuleb ÜLIÄGE, nii et ma pean tema sõna usaldama.

Niisiis on midagi juulis oodata:) Tegu on suurepärase suvelugemisega, luban! Muidugi, tuleb arvestada, et tegu on žanriga, mis mulle endale kõige enim raamatu kujul naudingut pakub – lühijutud, mis on justkui seotud ja justkui ei ole ka. Samas, ma lugesin hiljaaegu “Mullast oled sa võetud”, maalugude kogumik eri autoritelt, ja kuigi see algas paljulubavalt, läks lõpus tase ikka täitsa käest (või pigem ei ühtinud minu maitsega). Aga noh, kui on üks ja sama autor – mina – siis sulle kas meeldib või ei meeldi, kas pole?

Samas ma ise tunnen küll, et olen tugevalt suutnud need lood leida, kirja panna ja kokku sobitada. Lõpptulemus üllatas mind ennastki.

Ja ma olen ENAM KUI KINDEL, et niipea, kui mul trükisoe raamat käes, tabab mind sünnitusjärgne depressioon ja ma arvan, et tegu on halvima asjaga, mis maapeal iial kirja pandud. See juhtub ALATI.

Õnneks see möödub:)

Niisiis, ootan teie mõtteid esitluse kohta!

Inga Raitar andestamisest

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

Mu kunagine peatoimetaja (ja kaasautor!) Inga kirjutas täna Facebookis postituse oma raamatu “Suhtesõlmed” ainetel, mis väärib minu meelest ka siin avaldamist. Teen seda Inga loaga. Suurepärased sõnad ja suurepärased mõtted.

Andestamine tähendab kaudset südimõistmist. Andestada tähendab ju kellelegi andeks anda midagi, mida too valesti tegi. Valesti, see aga ongi juba südimõistev hinnang.  Mitteandestamine aga tähendab iseenda lõputu valuga koormamist.

Viimasel ajal kirjutavad paljud siin, kui raske on andestada või vastupidi, et andestage kõigile kõik, unustage ja minge oma eludega edasi. See viimane on tegelikult mäelstuse allasurumine. Katmine mingi “üdini positiivse” emotsionaalse paigaga, mille alla tegelik emotsioon ja mälestus ikka alles jääb.

Mitte andestada suutmine on aga puhas enesehävitus. Andestada pole tegelikult üldsegi vaja, kui mõistad. Ükski inimene ei tee midagi, mis pole tema selles hetkes olemasolevate isikukvaliteetide, teadmiste ja omaduste kohane. Kui võtad teist tema endana ja tema tegu temast kui tema varasemate kogemute komplektist lähtuvana, on väga lihtne mõista ja isegi mitte andestada vaid teadlikult lahti lasta. Pole ju vaja andestada või veelgi enam, üldse suhtestuda kuidagi isiklikult inimesse vaid selle tõttu, et ta käitub oma eluga just nii nagu tema vajalikuks peab. Sinu elus on see häiriv sündmus juba ära olnud. Miks peaksid sa hetkes, kus seda sündmust enam pole, seda ikka enda sisemise raskuse suurendamiseks alles hoidma? See hävitab ju ainult sind, mitte “seda teist”.

Seega mõistkem teist nagu iseennast ja selleks, et seda suuta mõistkem kõigepealt iseennast. Siis pole vaja mitte kellegi mitte midagi andestada:)

arhiividest: 26. mai 2005

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Siis, kui kirjutasin oma bakasaurust. Tänasel päeval on ÕISiga paremad lood.

ma arvan, et oma lõppsõnas, mida teatavasti lõpetajatel lastakse kaitsmisel öelda, on mul päris suur hulk nimesid üles lugeda, keda tänada.

kui mul seda seal teha ei lasta, siis teen seda siin. hiljem.

kirjutada on hetkel nii raske, kuigi melobordelli tähtaeg hingab kuklasse ja ma pole senise kahe kirjapandud asjaga sugugi rahul.

jim ja jri on head.
mind never stops exploding.

täna ehk saab kaante vahele (ootaootaoota heakskiitvat ekirja). ma tahan rõõmu tunda, aga ma ei saa (oska?).

ma ei julge osakonda minna, sest ma kardan, et mulle öeldakse sealt: ”aga sa ju ei saa lõpetada nende tulemustega” (vt ka esimene f, ühe ainega jamad, paranoia)

ma ei julge oma tulemusi õisis ka vaadata, sest nende saabuvate a-derodu kõrval (tarkur?) on kaks väga häirivat kohta: üks olemasolev f ja teine soon-to-be-f. teise asjus ei ole mul kuhugi pöörduda ka.

kas on väga naljakas, kui ma linnas klapid peas käin? seal on ju mkirofon ka küljes.

mu ema arvas, et need klapid teevad mu imelikuks. talle ei meeldi, et ta tütar on stereohiir from outerspace. mul on ju need suured poolhaiged retroprillid ka.

õde käskis täna aknad ära pesta. äkki teekski seda?

miks mu lugejad on lahedad

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Aitäh kõigile, kes te mulle paroolisooviga kirjutasite, loodan, et kõik on nüüdseks mult ka vastukirja saanud. Ja kui mitte, siis kirjutage uuesti, mul siin võibolla läks massi haldamine käest.

Ja ma tahtsin teile kõigile öelda, et te olete megahüpersuperägedad! Aitäh teile kõigile, et te olemas olete, päriselt.

Selle pildi saatis üks mu lugejatest, kommentaariga, et kui keegi mulle liiga teeb, siis ta asub minu nimel sarnasele ründele. Rawr-rawr! RAWR!

Kas pole mitte kõige nunnum asi maailmas?

Tulge Pesaleidjasse kiisusid paitama!

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Paar nädalat tagasi kutsus Silja meid Pesaleidjasse külla kiisusid paitama. “Mitte ükski pai pole üleliia,” kinnitas ta, ja nii me sammud Tammsaare keskuse poole seadsimegi. Ja oi, kus seal oli kiisusid! Musti ja valgeid, punaseid ja kirjusid, väikeseid ja suuri, suurte ja pisikeste käppadega – oi, nad olid mõnusad!

Laeksin üles ka kõik need nunnud pildid, mis me seal tegime, aga wp paneb sajaga näkku. Seega peate lihtsalt mu sõnu uskuma, et kõik Pesaleidja kiisud on üliägedad. Uskumatu, et keegi on neist kunagi loobunud…

Homme on aga Pesaleidjas avatud uste päev, kuhu lähme ka Milaga kohale, et kuususid paitada. Seega, tulge ka!