Rubriigiarhiiv: Argielu

novembrikuu lemmikhetked

Mm, see ootusaeg on nii mõnus. Nii palju mõnusaid hetki on neis hämarates päevades, tegelikult, kas pole?

See hetk, kui sa ärkad öösel, sest on janu, rinnale on surutud kellegi pisikesed jalad, varbad on kellegi karvases kasukas ja üks teine kasukas on end selja vastu surunud.

See lõhn, mis on köögis pärast õhtusööki – natuke vürtsikas, soe, kodune.

See valgus, mis on väljas, kui hommikul kell heliseb. Ja see valgus, mis on taevas, kui sõidad õhtul lasteaeda. Mõnel õhtul taevas helendab ja pilved on mustjamad kui iial näinud oled. Negatiivi pööratud elu.

Pumpkin spice. Igal pool, kuhu seda vähegi saad lisada.

Kuidas lasteaia aknad hämaras helendavad, ükskõik, kas hommikul või õhtul. Midagi väga nostalgilist on neis vihmast vettinud valguslaikudes. Oma lasteaiaaega ei mäleta peaaegu üldse, aga kuidagi eriliselt soe tunne on, et need valgusmajakad on hämaruses alati olemas.

Kõik need sallid, mis saab sahtlist välja kraamida, millesse end mässida (ja millest hoolimata endal hääle kuhugi ära kaotada). Hall sall, must sall, sinine sall kapuutsiga, kaks roosilist salli, kaks ruudulist salli – ei, kolm ruudulist salli, roosa sall, valge sall…

Küünlad, lõhnaküünlad. Novembrikuus võid mõelda, et iga päev on kellegi kalli sünnipäev, sest vahepeal ju ka on. Küünla põlemapanemine sümboliseerib tööpäeva lõppu. Ja see hetk, kui sa tuled köögist ja astud magamistuppa, see on nagu teine universum oma lõhnades ja värelevas valguses.

Kuidas jõulud on kohe-kohe siin. See ootusärevus ei mahu sisse ära, vahepeal mõtled, kas sa üldse oled kunagi suureks kasvanud ja siis mõtled, kuidas ema ütles novembri alguses, nähes oma tütreid laua taga maniakaalselt jõule planeerimas: “Alles NÜÜD ma saan aru, et mul on jõuluhulludest tütred!” Kas ma olen alati selline olnud? Mis on jõuludes sellist, mis paneb neist kümne küünega kinni hoidma?

Lumelõhn, mida sa vahepeal õhus tunned. Ja see imelik kevadelõhn, mis selle kauni ja pika sügisega vahepeal ninna lööb. Akna peal läks üks krüsanteemiõis lahti.

See moment, kui sa oled end haigena poodi vedanud ja seisatad hetkeks jõuluehete riiulite juures. Sa tead, et sa ei saa endale sealt mitte ühtki asja lubada, aga vaadata on ometi nii ilus. Ma ei tea, kui kaua ma seal seisin, inimesed kiirustasid mööda, kellelegi jäin ma ette, ilmselt nägin ma välja üsna veider oma hiigelkilekas ja natuke lühikese säärega kodudressides, aga ma ei suutnud. Puutusin näpuotsaga üht ja teist asja ja unistasin. Kuidas ma ehiks, kui vaid… Aga ehtida saan muidugi praegugi. Aga tahaks ju, noh, räästasse lambikesi ja ukse ette laternaid…

Unenäod, mis vahepeal paremuse poole pöörasid. Enam ei ole igal öösel surm ja tagaajamine. Ühel öösel istusin laua taga ja jõin teed ja rääkisin juttu ja mõtlesin, et issand, kui kohutavalt mõnus tunne see on, et me jälle räägime. Et kui ometi kõik need inimesed mõistaks, kui suur õnn see on, kui su elus on, noh, inimene, kellega rääkida. Ja et rääkimine iseenesest võib olla õnn.

See päev, kui ostsime Milaga poest kollilima ja mängisime umbes tund aega kilgates. Hiljem istusime diivanil, nokitsesime oma asju teha ja jõime piparmünditeed. “Emme, mul on sulle saladus,” tuli Mila. Ta tuleb nii päevas mitu korda, alati on tal sama saladus, aga iga kord on see saladus aina kallim. “Sa oled mulle väga tähtis ja väga kallis ja ma armastan sind väga.”

Ja lihtsalt kojujõudmised. Need on alati nii… Kui ma oleks tundelisem inimene (ja ma ometi ju pole), siis ma isegi ütleks, et poleks raske iga kord pisarat poetada, kui jõutakse koju. Ükskõik, kus need kodud on, kojujõudmised on mõnusad. Ema juures ärkamine, ülituline leilisaun õe juures, harilik igaõhtune rööprähklemine oma kodus… Kodud. Need on nii, nii mõnusad.

Novembrikuu on bestest. Või vähemalt üks neist parimatest.

Auka.

RAM

Ükspäev oli mu blogi maas. Kui ma Andrisele kirjutasin, ütles ta, et serveri RAM oli nii täis, et ei saanud isegi sisse logida. Ta tegi probleemi korda, nüüd toimub öösiti kell 4 mingi, ee, IT-stuff, mis mu blogi RAMi korras hoiab.

Mul on aga endal viimased 3-4 päeva tunne, et mu RAM on täiesti täis saanud. Mul on pea lärmi täis ja ma ei oska seda kuidagi vaigistada. Ma tõmbusin lihtsalt natuke kõigest tagasi, niipalju kui sain. Meenutasin täna Naabrinaise klassikaks saanud külalispostitust ja sain aru, et selleks, et ma oleks parim mina nendes situatsioonides, mis praegu kõige rohkem loevad (pere, töö), pean ma mingid osad endast välja lülitama.

No et nagu noh, toimuks kirgastumine või nii.

Või et siis lihtsalt RAM veits tühjeneks. Et lõpuks hakkaks oma mõtetest sotti saama. Et püsiks meeles kasvõi see, mis kirjale ma hommikul esimesena vastama pean või mis lugu esimesena kirjutama.

Naabrinaine on puhkuselt tagasi ka, kuidagi kohe kindlam tunne sai. Et keegi lihtsalt kuulab ja vangutab pead ja ütleb siiralt, hukkamõistuta: “Issand, ma ei mõista su elu.”

Ja no auka, ma ise ei mõista ka hetkel.

Nii intensiivne on olnud kõik, tööl on nii kuradi põnev, uned on nii intensiivsed, Milaga koos kasvamine on nii intensiivne, kohati on palavus liiga intensiivne, Keila ummik on liiga intensiivne, rahaliselt on koguaeg liiga intensiivne, aega on kuidagi nii vähe, mõtteid on nii palju

ja

nii

edasi

//

Ma tahaks tõesti teada, mida ma tegelikult täpselt oma elult tahan. Ja tegelikult ma tean väga hästi, ma tahan praegu töötada ja seda nautida, täpselt selles intensiivsuses, mis ta praegu on. Ja veel rohkemgi.

Ma tahan Milat kaisutada ja vastata ta vahel keerulistele küsimustele, aga ma tahan, et see oleks nii, just nii. Ja et ma suudaks rohkem, temaga.

Ja siis ma tahan, et mu peas oleks vaikus nendel hetkedel, mis ma võtan enda jaoks, et ma koguaeg ei mõtleks liiga üle ja ei mõtleks ja ei kujutleks ja silmi kinni pannes ei flashiks mu ees mingid kujuteldavad reaalsused või mõtted sellest, et ma peaks KOHE PRAEGU TEGELEMA OMA TULEVIKUGA OMG OMG MUIDU ON LIIGA HILJA.

Sest no, see on klišee, aga tulevik ongi ju praegu.

Ja viimased paar päeva on mul tunne, et ma magan selle maha.

Sest, nagu Naabrinaine ütles: sul, kullake, pole selleks ressurssi raisata.

Word.

Külalispostitus Naabrinaiselt: Killuke argipäevast

Ehk lugu sellest, kuidas ma olen loll, ja ise kannatan selle all.


Eileõhtune jooks koosnes leebelt järgmistest elementidest: lasteaia tänuõhtu, kiluvõileib hinge alla, kiiresti LMile hoiukoht, DM rongile, vahetusriided, buss N, solarise toidu
pood vanaemale, buss L, toit, supp, süst, rohud, veelkord rohud, puuduvad rohud, jooksuga apteek, rohud, buss L, buss N, buss K ja 500 m jooks hoiukohta.

Pistsin käe käekotti, ja avastasin, et mul ei ole kotis ühte väikest, kuid vajalikku asja – koduvõtit. Seisin kolmkümmend sekundit, mõtlesin, et Naabrimees on Rivieral, DM on Lõuna-Eestis, ja ma ei ole endiselt viinud oma võtit naabritädile, ega kasuõele kõrvaltänavas, ja minu võti, see on ilmselt kodus, snepperluku taga ja mitte kuskil ei ole rohkem minu võtmeid. Mitte kuskil…

Seisin veel 30 sekundit, mille raames sain aru, et ma võtan hoiust väsinud lapse, kell on 22, ja hakkan kodus aknaid lõhkuma. Ja siis, palju helgemas toonis, guugeldasin lukuabi, sealsamas tänaval leidsin esimese numbri, palvetasin ja kõnele vastati ja lukumees lubas poole tunniga kohal olla, kui mul on 30 euri sulli. Vaatasin rahakotti – oligi, täpselt 30.

Siis jooksuga edasi, laps hoiust, takso, kus istudes lukumees juba helistas, mina ütlesin taksojuhile, et kiire, LM ütles taksojuhile, et ta tahab taksojuhiks saada ja taksojuht ütles, et muidu hea töö, ainult, et klientidel on alati kiire.

Lukumees vaatas lukku ja ütles midagi sellist, mis minu kõrvale tundus nagu: abrošinoošonoš, mina ütlesin, et kas tuleb lõhkuda, tema ütles nu da (mina mõtlesin, et siis me läheme üldse minema, absurd; aga ütlesin, et oh boše, a kak võ dumaite, mošna novoi toše …paigaldada?).

LM lamas selili murul ja vaatas taevast, naabritädi tõi talle leiba ja lukumees lõhkus 30 mintsa erinevate trellidega minu kallist ust. Ja ühel hetkel käis klõps, lukk tuli lahti, metallipuru lõikas mu käed katki, kui ma sisuliselt lukumehele armastust avaldasin, lukumees ütles, et 10 eur veel, ta paneb uue luku, mina ütlesin, et mul ei ole sulli, leppisime, et helistame, all good.

Laps vanni ja magama ja alles siis hingasin kergendatult, vaatasin oma räbaldunud ust, metallipuru, ja mõtlesin, et uus lukk tähendab palju uusi võtmeid ja ma ei ei viitsi sellega tegeleda. Ja siis vaatasin köögis ringi, ei oh, nii korras on kõik, täna käis majapidajanna, ja näe, teda ei puudutanud üldse see lukujama, sest temal on ju oma võti.

Temal on ju oma võti.

Ja ta ei ela väga kaugel.

kodumajandusest

Liis kirjutas segadusest ja ma jäin mõtlema. Täna on hea selle üle mõelda, sest eile ma tegin jälle buldoosermeetodit (kõik, mis põrandal laiali, harjaga kokku ja prügikottidesse), kõrval Mila, kes IGA ASJA kohta ütles, et see on talle eluliselt vajalik mänguasi. Aga no lõpuks saime ikka kolm kotti kokku ja süda on natuke rahulikum jälle.

Nüüd võiks aknad ka ära pesta, oleks veel rahulikum olla.

Kuni järgmise korrani.

Sõnaga, mõtlesin selle üle, et Liis on üks inimene, kelle juurde minnes ma tunnen end nagu kodus. Ma ei ole kunagi pidanud tema kodust segadust millekski eriliseks ja ma ei tuleks selle pealegi, et sellele kuidagi viltu vaadata. Sest, noh, enamiku ajast on tal ikkagi vist väiksem segadus kui mul, aga samas, kes teab…:)

Aga peamiselt ikka seetõttu, et ma tean – nagu ta ütles, need inimesed, kelle kodud on nii korras, et põrandalt võib süüa – enamasti neil inimestel on abilised. Neil kas ongi rohkem vaba aega või neil on partnerid või ämmad või Galinad, kes aitavad. Sest näiteks, kui jätta kõrvale fakt, et ma olengi kohutavalt laisk, siis üldiselt on mu päevad sellised, et jõuame Milaga koju 17 paiku, juba kohutavalt väsinud (2h commute’i iga päev pole naljaasi), siis tuleb süüa teha, siis sööme ja juba ongi vanni- ja tuduaeg. Nädalavahetused on üle ühe, kui mul on “lapsevaba” aeg, siis ma harilikult kasutan seda aega magamiseks ja/või töötamiseks ja/või sõpradega kohtumiseks. Mitte üheski listis pole koristamine prioriteediks, pigem ma teen seda sellistel päevadel nagu sel nädalal, kui ma pean niikuinii lapsega kodus olema ja kiired tööasjad on selleks päevaks tehtud ning õhtusöögi valmistamiseni on veel aega.

Vahepeal ma mõtlen, et seni, kuni mul pole veel siiski oma Galinat, peaks ehk tagasi pöörduma selle eksperimendi juurde, mida ma kunagi Nipiraamatu tarbeks tegin. No et prooviks jälle Flyladytada, äkki mõikab. Aga samas tundub kogu see koristamise asi nii kohutavalt tüütu ja tegelikult teeb Mila igapäevaselt ise päris palju juba, ta lemmikuks on tolmuimemine, nii et praegu on eesmärgiks osta elektrilise harja asemel siiski normaalne tolmuimeja ja elu peaks jälle maagiliselt paranema.

Kodumajandusest veel rääkides, on mingeid asju, mida ma teen alati suurima heameelega. Ma armastan kokkamist, ma armastan nõudepesu, näiteks. Ma armastan pesupesemist, aga pesu kokkulappimine on kõige tüütum tegevus koristamise kõrval. Ma armastan voodipesu vahetamist ja lillede kastmist ja muide! Meil on sel aastal nii palju õisi köögiaknalaual, et suisa eriti äge. Isegi mingi taim on läinud õide, mida ma ei teadnudki, et ta teeb. Ta on mul kaks korda ära surnud ja omal algatusel elule ärganud. Ükskord isegi nii, et jätsin poti Nõmmel aeda, sest tahtsin ära tühjendada – no et surnud taim – unustasin ja mingil hetkel avastasin: roheline!

20150528_140201_Sara_Moody_Cornered

Ja veel ei viitsi ma kuidagi võtta ette mingit riietesorteerimist, see tundub nii kohutavalt tüütu ja lisaks ma näen juba nii palju kurbust, kui ma avastan ägedaid riideid, millest Mila on välja kasvanud. Miks, miks!? Riided võiks lastega koos kasvada.

Ja pealegi igatsen ma taga mingeid kleite minevikust, mis on eriti veider. Suvahetkedel meenuvad kleidid ja ma mõtlen, kuhu need saanud on, vahel meenub, vahel ei …

Aga elada tuleks ju tuleviku suunal, eks ole!

/

Lugesin just mingit nii imelikku II maailmasõja raamatut kolme “Wayward Pinesi” vahele, et ei saa enam ööd ega mütsigi aru. Ma pole üldse eriline värvikriit neil nädalatel, püüan kuidagi asjalikke mõttepoegi peast kinni püüda, aga kuidas öeldaksegi? Et kuhu on lusikaga antud, sealt kulbiga ei võta?

täiusliku elu otsingud

See nädal on kuidagi eriti haige. Mul on tunne, et mu ainsad närvid, mis on alles veel jäänud, lähevad ükshaaval mustaks ja siis prõksuga katki. Iga asi ajab kohutavalt vihale, kannatust pole absoluutselt mitte millegi jaoks ja täna hommikul, kui selgusid magistritööde kaitsmised ja retsensendid, hakkasin ma tööle jõudes lihtsalt nutma. No täpselt selline tunne, et kõik, mina enam ei mängi, tõstan käed üles.

Ja samas ometi on praegu ju palju laadnam olla kui senini. Kool on põhimõtteliselt läbi, igasugused närvesöövad extra curricular tegevused samuti. Kuidas ma ootasin seda aega! Et saaks rahus tööd teha ja oi, kui mõnus ja tšill siis elu oleks.

Ja nüüd murdun, iga päev umbes kakskümmend korda. Iga asi ajab nutma. Vahel ka ohjeldamatult naerma, aga peamiselt nutma. Lisaks on kogu aeg tunne, et ei jõua, no mitte midagi ei jõua. Tuimalt kulged läbi päevade, ja tegelikult pole see üldse nii, tundeid ja emotsioone on nii palju, nii palju, aga päeva lõpuks on ikka olla nii kurb ja üksi. Ei taha magama minna, ei taha üles ärgata.

Vist kõik see, millest ma olen end sel kevadel läbi pressinud, annab lõpuks tunda. Mhmh, väga tore, ma saan sellest aru, aga äkki võiks juba läbi saada? Äkki see postitus töötab nii, nagu mul harilikult need vingupostitused töötavad – tavaliselt on nii, et blogin ära, kuidas kõik on nii räme ja järgmisel päeval juhtub mingi kvantmuutus ja elu on jälle hea.

Seejuures, mu sõbrad, on ausalt elu siiski pigem hea. Ma ei tea, miks ma emotsioneerin niimoodi. Ägedad inimesed, ägedad üritused, naersin täna pikalt, sest mulle kirjutati pool tundi tagasi, et ma olen ikka “jõhker püss”, söömas käies ütles Kristina, et mu tätoveering on nii äge, kaugelt paistab nagu hiir, lähedalt nagu kass, ja ÜLEÜLDSE, ausalt on nii palju häid asju, aga miks need kuradi tunded peavad sellised… keevalised olema. Nagu mingi seebiooperi kangelanna, ausõna maivõi.

Naabrinaine küsis ükspäev #naistejuttudes, et mis on see üks asi, mis sul praegu täiuslikust õnnest puudu on.

Ma jäin pikalt mõtlema. Seejuures, umbes 4-5 aastat tagasi oleks ma kõhklematult osanud öelda, aga sel korral, nüüd, praeguses elufaasis… Tahaks elada linnale lähemal, sest Klõuga on ikka jube kulukas, aga samas – kulukus on nii suhteline, raha tuleb, raha läheb (rohkem küll läheb) ja Klõugal on omamoodi mõnus tegelikult. Tahaks, et paari halba elementi poleks elus, aga kas ma ikka tahan midagi või kedagi ÄRA soovida, ei taha ju. Kõik on põhjusega, usun ma tegelikult. Tahaks, et oleks rohkem raha, aga täiuslikku õnne kuidagi rahale taandada on eriti väiklane ja tobe.

Lõpuks mõtlesin välja, et tahaks vist osata olla lõpuni rahul sellega, et oleme mina ja Mila. Et see ongi täiuslik õnn ja kõik muu, mis ellu juurde peaks tulema, on lihtsalt lisa täiuslikule õnnele, miski, mis muudab niigi täiusliku elu veel täiuslikumaks.

Aga ma ei oska olla rahul. Alati on mingi rahulolematus. Mingi pidev näriv tunne. Et armastus saab maailmast otsa ja mulle ei jagugi. Et ma jään millestki olulisest ilma, sest ma vaatan valel hetkel valele poole. Et mul jääb midagi nägemata, midagi kogemata.

Lõpuks jõudsin järeldusele, et täiuslikust õnnest on puudu üks koduhaldjas. See on ikka tohutu närvi- ja ajaressurss, mis mul läheb pidevalt koristamise või selle üle muretsemise peale. Et oleks keegi, kes aitaks. See üksi rabelemine on kohutavalt kurnav.

Ja siis ma peaaegu leidsin kellegi, kes tuleks… ja siis selgus, et, noh, Klooga.

Täiusliku elu otsingud jätkuvad.

viimased nädalad numbrites

3 Mila sünnipäeva, umbes
278 närviatakki enne maka esitamist
3498 närviatakki pärast maka esitamist
27 mõtet, miks History Channel näitab ainult mingeid laosõdade saateid – kas see on mingi history in the making, millest ma ei tea?
152 hetke heldimust, et KEVAD ja nii roheline ja nunnu on kõik
1 üliäge #naistejuttude deit kuskil, ee, seal-kus-kured-seksimas-käivad
x+3 hommikut, kus ma mõtlen oma elu üle ja kuidas ma olen siia jõudnud ja kuhu ma siit edasi lähen
54 korda, mil Mila on sundinud meid kuulama Pehki ja Lenna “Mina jään” lugu ja küsinud, “a millal onu laulma hakkab?”
54 korda ma olen mõelnud, et mis näo Mila teeks, kui ma actually ühel hetkel nii ära tüdineks, et kutsuks Pehki koju siia laivi laulma talle, sest kamoon, kaua see ipod jõuab
99 unistust punastest õhupallidest
99 unistust oma kodust
nüüdseks 18 õhtut, mil radikas peab jälle sees olema
3 korda, kui ma olen täiesti lambihetkedel nutma hakanud, sest mul on tunne, et maailm ei mahu minu sisse ära
14 hommikut, kui ma olen mõelnud, et fakk, mul on tööga ja inimestega ikka nii vedanud
17xn hetke, mil ma olen mõelnud, et faking hell yes, elu on nii superoosõm
4 korda, mil ma olen teretanud vastu, aru saamata, kes tere ütles
2h “Grey anatoomia” pärast lohutamatult ulgumist (I’m only human!)
2 uut kleiti, neist üks Milale
2 kassi, kes PIDEVALT kräunuvad, nagu oleks käes viimnepäev
800 km nädalas keskmiselt sõidan maha, tegelt heal juhul siiski vähem, umbes
500 km
2 feilitud konverentsi
1 uus lõõtspill
1 katse hakata jälle siiski proovima, kuidas see kidramäng käiski
1 uus veendumus, et ma oskan lõõtsa ikka palju paremini kui kitra, sest kamooooon, lõõtsal on vähemalt mingi loogika! (minu loogika on klaver, muus ei peitu loogikat vabshee noh)
19 katset blogida
19 katset feilis
4 loetud raamatut, neist
1 “Wayward Pines” mmmmmmmmveiderraamat
6 avastatud ägedat uut lugu, neist
1 on siin

klõuga elu vol x

Kloogal on kohati kummaline elada. Või noh, kas just “kohati”, aga … ikka on. Ma alles hiljaaegu hakkasin mõtlema, et need meie kolm supermarketit siin, et nii naljakas – ma pole kordagi näinud, et keegi püüaks vihiku peale alksi osta, ja ometi on meil ju siin pool elanikkonnast (kes vähemalt majade vahel ringi jõlguvad) sellised, kel ikka iga päev mingi alks peab käes olema. Ja noh, umbes nagu on nii, et iga kord kui sa mõtled, et pole ammu ühtegi Žigulid näinud liikluses, hakkad sa neid koguaeg nägema, juhtus ka nüüd.

Olen selle nädala jooksul suisa kaks korda näinud, kuidas prouad üritavad vihiku peale alksi saada. Mõlemal korral on toidu jaoks raha, maksavad ära, ja siis natuke püüavad müüjat seepida, et kas ikka ei saaks seda pudelit. Ühel korral oli “peremehe jaoks” vaja, misiganes see tähendab, täna oli lihtsalt natuke veider, et “no mul tegelikult on raha küll, aga ma ei tahaks maksta, maksaks hiljem …”

Ühel korral olime Milkaga koos poes sel ajal, ta hakkas pelgama. Ta pelgab neid napsiseid kloogakaid, keda vahepeal poes või poe lähistel kohtab. Ja ma ei imesta muidugi üldse, eks ma püüan igati teda kaitsta või noh, kuidas nüüd öelda … Ma ei ütleks, et Kloogal just eriti suur bomžide kontsentratsioon oleks, ma usun, et kõigil on kodud ja kodutuid näiteks pole, aga siin hakkab see rohkem silma, sest see on väike kogukond ja noh, nad tahavad suhelda. Linnas nad kuidagi kaovad ära, sest ei taha väga suhelda. Nõmmel oli ju ka igasuguseid, kui poes käisime, või turul, või niisama jalutamas. Aga seal nad on anonüümsemad. Siin püüavad nad ikka juttu teha teinekord, alumine naaber näiteks, tundub tore mees, väikse viinaveaga ehk, Milka on ta suur lemmik, aga Mila muidugi ei räägi temaga üldse.

Meenub see kord, kui meile tuli Nõmmele mingi küsitleja, no teate küll, need, kes uurivad statistikat, ja Milka siis ka häbenes. Mees püüdis talle kommi anda, sõnadega: “Ära karda onu, näe, võta kommi!”, mille peale ma vaatasin teda pikalt ja ütlesin: “Jah, just seda ma tahan oma lapsele õpetada – et võõralt onult tasub ikka kommi vastu võtta …”

Milkal on lasteaias üks hästi intensiivne sõbranna ka, temast aasta vanem. No ikka selline, kuidas öelda, full on dakitüüpi plika, kes lendab kohe peale, ikka sajaga. Hästi intensiivselt. Milka on leebe mutt, ta ei taha sellist pealelendamist, talle meeldib, kui saab olukorraga harjuda. Ja ma vahel hommikuti lasteaias mõtlen sellele, et noh, minu üks ülesandeid on püüda õpetada oma last kohanema, hakkama saama erinevate inimtüüpide ja olukordadega. St see bomžijutt, ega muidugi ei ole mul mingit kavatsust õpetada oma last jotadega suhtlema, eks need olukorrad on mulle ka ebameeldivad (naljakas, et mõlemal korral küsisid vihiku peale naised just, sellised natuke väsinud prouad), ja 4aastane laps ei peagi oskama selliste olukordadega diilida, sellejaoks ongi tal vanemad, kes teda kaitsevad.

Aga lõppeks, no kasvõi see üliintensiivne sõbranna (kellega ta on õhtuks tavaliselt tülis ja järgmiseks päevaks parim sõber jälle), ma püüan talle selgitada, et sõbrad ikka tülitsevad, et see käib asja juurde. Et kui lähed tülli või ei nõustu, et see ei tähenda automaatselt, et sõprus oleks läbi.

See tähendab, mu point vist oli, et ma mõtlen tihti sellele, kuidas teda õpetada hakkama saama, ja ma nii sageli ei oska … Tahaks lihtsalt viskuda ta ette, kaitsta teda KÕIGE HALVA EEST, pugeda pessa ja kaissu ja nii, et maailmas poleks ühtki halba asja, mis mu lapseni jõuaks. Aga paratamatult ikka jõuavad, ja sellega on nii kuradi raske leppida.

Aga Klooga, jah. Täna tulin poest, vaatasin ringi. Hooaeg on alanud, trepid rahvast täis, eri vanustes, eri jookidega. Ja ma sain aru, jälle, et TEGELIKULT ma tunnen siit ainult üht inimest, seda lahedat abiõpsi A-d, kes ükspäev heledalt üle lasteaia hõikas: “Oo, sexy lady saabus!”, sest ma olen olnud oma magistrikirjutamise bootcampis, kus ma ei suuda riidessegi panna, läksingi mingi kleidi ja kampsuniga, ketsid, jalad paljad. Ma pöördusin, juuksed harakapesas peas, segaduses ta poole, et mis seksi leidi, millest ta räägib … A. on jubetore. Aga no sõnaga, vaatasin täna ringi, vahel vaatan aknast välja, näen kui palju isasid lastega siin jalutab ja mõtlen, et kas tõesti on Kloogal head isad, see kontsentratsioon paistab olevat nii kõrge.

Ja siis ühel õhtul nägin aias südantmurdvat vaatepilti, kus isa oli tulnud lapsele järele, kaasas paar sõpra, need jõid värava taga (vist sel hetkel küll batteryt), hiljem kui tulime poetiirult tagasi, oli sama seltskond sans laps ühe maja nurga taga päikeselaigus, õlled käes. No et on selliseid isasid ka. Ja see tundus kuidagi nii traagiline, need natuke vindised sõbrad ja see isa ja see laps, mul jäi südamele ja ma täpselt ei teagi, mis. Vist see klassikaline Tolstoi parafraseering, et kui perekonnad on õnnelikud, on nad kõik õnnelikud ühtmoodi, aga kui õnnetud, siis iga õnnetus on omaette traagika, unikaalne.

Aga kust ma tean? Äkki nad on õnnelikud kõik. Vaesed müüjad lihtsalt, kes peavad vahepeal selgitama, miks nad ei saa vihiku peale anda. Ja nii palju noori peresid on siin, see on tegelt ülimõnna, lihtsalt … Ma ei saa aru, miks mul on ikka veel tunne, et ma ei kuulu siia.

lauahunt taas hoos!

Foto: Arctic Sport

Mul on Arctic Spordiga mõnusad kogemused – kirjutasin neile sügisel paar kirjatükki ja nemad lubasid vastutasuks mind trenni peksta. Mõeldud, tehtud! Ehk siis minu puhul: mõeldud, mõeldud, mõeldud, mõeldud tegemisele, mõeldud vabandustele, mõeldud, mõeldud…

Kuni Kaia Arcticust kirjutas, et no ei jõua nemad seal ära oodata, mil mina oma nina küll spordiklubi uksest sisse pistan… Ja et üleüldse, neil on uus põnev trenn, mida ma ehk tahaks proovida JA KUI MA KOHE EI TULE, ON KURI KARJAS!

Selle peale ei jäänud mul muud üle, kui lasta end muidugi trenni kirja panna. Lugesin WaterBalance’i kirjeldust ka, kõik tundus üsna mõnna. Mina, vana surfihunt, mina, vana lumelauahunt, rääkimata sellest, et Naistelehe ajal käisin ma ju veel ka flyboardi proovimas… No sõnaga, tundsin end ääretult enesekindlalt, hoolimata tõsiasjast, et vees trenni algust oodates ja niisama vedeledes ei tulnud mul meelde viimane kord, kui spordisaali uksest sai trenni eesmärgil sisse astutud. Rasedana tegin ma igast joogasid ja veevärke, aga no see ei  loe, eks.

Ja teate, ma ütlen ausalt, et pärast esimest minutit, kui me lihtsalt laual seisime, oli mul välja mõeldud juba kolm põgenemisplaani, ikka sellised elaborate, et mind ja mu puudumist ei märgataks, sest Kaia oli trenni vaatamas (ilmselt just sel põhjusel, et ma ära ei jookseks, basseini äravoolu kaudu ära ei püüaks ujuda või midagi sarnast). No nii jube raske oli, põhimõtteliselt sain ma teada, et mul on TALLA ALL lihased ja ilmselgelt ei kasuta ma neid iga päev just eriliselt palju (huvitav, kuidas ma siis ümber ei ole veel kukkunud?), sest need hakkasid viie minutiga niimoodi valutama, et ma mõtlesin, et ma suren ära.

Aga lõppeks oli ikkagi ülitore, nagu heale trennile kombeks, ei mõelnud ma sel ajal mitte millegi muu peale, kui et püüdsin leida oma tsentrit (või laua tsentrit) ja vapralt ikka kõike niipalju kaasa teha, kui suutsin ja oskasin. Nagu ikka on uuesti trenni minnes vahva avastada, mis osad kehast on nõrgaks jäänud ja mis endiselt tugevad (hello! kõhulihased!), jätkuvalt paindun ma sama hästi kui lambipost (pun totally intended) ja jätkuvalt ei ole mul kodus küünelakieemaldajat, millega ma peaks asap tegelema, sest Mila lakkis mu varbaküüned roosaks ja roheliseks juba mingi kuu aega tagasi ja veits veider oli seda jubedust vahtida.

//

Ma mõtlen siin neil päevil igast mõtteid. Näiteks sellenädalases Hello!s on mu lugu Cool D-ga, kes andis mulle palju mõtteid juurde. Eile just taipasin, et on täiesti tõsi: mida vanemaks sa saad, seda rohkem sa õpid hindama elus rahulikkust ja rutiini. Ma ei viitsi ja ei jaksa tegeleda mingite pseudoteemadega, mul on oma rütm, kuidas ma asju teen ja mulle meeldib see. Jah, mind natuke häirib, et elus peaaegu täiesti puudub spontaansus, isegi seksi tuleb ette planeerida nagu mõnes veidras romcomis, aga siiski. Ma olen mõnes asjas veel kehv, millega ma peaks vaeva nägema. Näiteks see makasaurus, mille tähtaeg kukub kohe. Ma peaksin suutma keskenduda nii, et kirjutan iga päev natuke. Ma TAHAKSIN teha korraga ja palju. Aga mul pole seda võimalust. Seega ma pean ümber õppima (ja kiirelt, muidu Nirti saadab mulle matusepärja, kirjaga “Puhka rahus, Sinu Tulevik”). Ja ma püüan.

Aga muidu üldiselt mõtlen ma tihti, et peaks tulema siia ja kirjutama, et elu on ikka nii ääretult tore. Kas ma olen juba öelnud, kui väga ma oma tööd armastan? Lihtsalt uskumatu, ma ei plaaninud naasta kirjutavasse ajakirjandusse, vähemalt mitte lähiajal, aga ometi nii läks ja ma naudin seda hoopis uutmoodi kui varem. Tööd on palju, aga nalja saab veel rohkem. See on ju ideaalilähedane.

Nüüd ma lähen koperdan sööma, sest ma kujutlen, et homme mu jalad väga ei liigu siiski. Tudisevad ehk kergelt vaid, kui liigutamise peale mõtlen.

Aga JUMAL TÄNATUD, LÕPUKS jõudsin ma trenni! Jei!

(Kuigi ma arvan, et edaspidi nimetan ma seda Waterboardinguks…)

Parisienne

Rääkisime sõbraga ükspäev Pariisist.

Õigemini, ma hakkasin mõtlema, kuidas üks mu eluunistusi on ära käia Pariisis ja ma ei saa aru, kuidas see senimaani veel juhtumata on. Ja jõudsin järeldusele, et keegi vist pole jaganud mu täiesti ebamõistlikku vaimustust linna vastu, millest ma ei tea peaaegu mitte midagi, ainus, mis ma tean, on pärit kirjandusest ja filmidest ja muusikast, aga ikkagi ma kujutlen end seal tänavatel jalutamas, praktiliselt tunnen Pariisi lõhna, kõiki neid segusid, ebameeldivaid ja meeldivaid ühekorraga…

Ma olen mingil põhjusel alati arvanud, et Pariis on koht, mida on üksi kuidagi kurb nautida. Et sinna peaks ikkagi minema kahekesi. Kellegagi, kellega tänavanurkadel kudrutada, kellegagi, kes sinuga koos oskab Pariisi õhku samasuguse vaimustusega sisse hingata. Aga see on ju jabur? Hingelt tapetud romantik minus ütleb, et sellise asja ootamine on… noh, ongi lihtsalt jabur.

Miks ma ei võiks niisama lihtsalt minna? Lihtsalt minnagi üksinda Pariisi? Mis mind takistab?

Ja siis meenus mulle see üks mu Amsterdamis-käik, mis oli kõik väga tore – aga üksinda linnas… See võib muutuda väga kiirelt väga kurvaks. Üksinda kohvikus istumine, üksinda tänavatel kõndimine, üksinda vahva kontserdi avastamine ja sellele kaasaelamine… Lühitutvusi on nii ehk kergem sõlmida, aga üksinda-üksinda-üksinda – see väsitas A-damis mind juba kahe õhtuga. Mis siis veel Pariisis pikema ajaga juhtuks, kui mul isegi poleks mõnusat seltskonda majutuskohas, kellega bondida ja suhelda?

Nii et ma ei tea. Ma võtsin lahti bookinhouse.ee lehe, lõin lahti kalendri oma septembrikuise puhkuse ajaks ja vaatan nukralt neid Tallinn-Pariis lende. Nii odavad! Miks, no miks ma ometi ei võiks minna?

Või kas ma just peaks? Istuks ja kirjutaks, näiteks, päevad läbi?

Aga ka seda olen ma juba teinud, Tenerife, mäletate. Ja ka siis oli mul siiski keegi ees, mingi lüli kohalikkusega, mingi lüli reaalsusega. Muidugi, miski ei takista mul seda lüli Pariisis leidmast. Kindlasti on mu blogilugejategi seas keegi Pariisist… Ja tegelikult mulle jubedalt meeldib üksinda reisida, aga ma tahaks luua mingeid kontakte. Olla anonüümne ja kontaktis samal ajal. Ma ei tea, kuidas seda seletada… Tahaks rääkida võõrastele oma elulugu ja kuulata nende lugusid, samas tahaks, et saaks olla üksi ja et saaks olla mitteüksi… Aga Pariis! Pariis on ju linn, kus peab õhkama ja armuma ja naalduma teineteisevastu tänavanurkadel…

Üldsegi, sõber ütles lõpuks, et mis sa sest Pariisist, mine parem Provance’i…

Seda postitust toetas bookinghouse.ee.

uuel aastal uue h(ell)ooga

Eile ja täna on mul olnud selline tunne, et tahaks tantsida. Muidugi, tõesti, ma olen tegelikult suhteliselt läbsu ja päriselt tantsida ei jõua (enam!) isegi süüa tehes hästi, aga see-eest on täiesti täis laetud kõik mu kreatiivsed kontod ja mul on tunne, et ma olen lõpuks, jälle, uuesti, taaskord jõudnud oma eluga täpselt sinna, kuhu ma olen pidanud jõudma.

Muidugi ei saa öelda, et KÕIK oleks hästi. KÕIK pole kunagi hästi. Muidugi jookseb autoaku tühjaks esimesel tööpäeval ja muidugi ei jää juhipoolne uks kinni järgmise nädala esimesel tööpäeval, ja muidugi on pingeid siin-seal-kolmandas, aga kõik see tundub mind hetkel mitte häirivat ja suur osa sellest on tänu neile inimestele, kes mind ümbritsevad.

Nagu ma mainisin, ümbritsevad viimasel ajal mind ääretult inspireerivad naised. Ma ei tea, ma ei usu, et on juhuslik, et ma Barbi Pilvre juhendamise all magistritööd kirjutan (mis mind jätkuvalt tohutult inspireerib – nii palju suisa, et kõik on pudru ja kapsad ja KÕIKE TAHAKS KOHE KIRJUTADA OMGOMGOMG KUIDAS SEDA ASJA TEGELIKULT TEHAKSE ET KÕIK AKADEEMILINE OLEKS!?). Ma ei usu, et on juhuslik, et ma sattusin tööle Hello! toimetusse, kus mind ümbritsevad päevast päeva nii ääretult toredad naised. Ei usu, et on juhuslik, et ma tutvusin tööalaselt veel ühe ääretult inspireeriva naisega, keda ma välja ei hõika siin, sest – poliitika! – aga ma lihtsalt tunnen, et kõik loksub ja sätib end paika.

Mangi horoskoop lubab uueks aastaks tohutult tööstressi ja pingeid. Õnneks lubab ka piisavalt sissetulekuid, mis küll läbi augu taskus kaovad – aga see on minuga alati nii. Ja noh, üllatusena lubab Mang, et rasestun veebruaris ja “on õigustatud küsimus – kellest?”. Ma kohe kujutlesin, kuidas Mang horoskoopi koostas, mu tähti uuris ja mõtiskles: “Oh, see Daki, ma tean teda küll… Internetis nii palju seksist kirjutanud, et näed, siin on näha, et titt taga – no aga ÕIGUSTATULT, KELLE OMA AHH?!”

Peab aga mainima, et eelmise aasta Mangi horoskoop – nagu ka möödunud – on läinud kõhedusttekitavalt täppi, seega ei ole ma just üleliia õnnelik, et mulle lubatakse üldgeneraalselt sitta aastat. Aga vähemalt juunis lõpetan kooli, seda Mang lubas! No ja tegelikult see tööstress, teate, see on tegelikult üsna tore. Päriselt. Juba enne polnud mul eriti aega muretseda pseudoprobleemide üle (kuigi ikka väga üritasin ja tahtsin), siis nüüd ei ole seda eriti.

Nii et ma tunnen, et ma olen täiesti sõiduvees. Sest asjad peavad lõpuks laabuma. Oh, muidugi tulevad uued asjad ja uued sõlmed, sest iga nädala alguses ohkan ma jälle Lemmikule, et KAMOON UNIVERSUM, kas nagu hetkeks korraks ei saaks nii, et ei peaks end sõlme mõtlema, kuidas kasvõi igapäevast logistikat korraldada, aga sellegipoolest. Sellegipoolest ma tunnen, et elu on jälle alanud.

Ja ma saan teha IGA PÄEV asju, mida ma armastan, ja ma teen neid asju tööna või eneseharimise eesmärgil. Tahaks siia visata klišee, et I am the 1%, aga tegelikult ma loodan südamest  – ja ka tean – et neid inimesi, kes saavad IGA PÄEV teha asju, mida nad armastavad, on õnneks palju-palju rohkem kui 1%.

Armastage, mu sõbrad. Ka uuel aastal.

PS. Re: mu uus päisepilt. Ma ei tea, mis on kuusenahad. Peate Milalt küsima.