Rubriigiarhiiv: Argielu

ma elan

Mul vist lõpuks sai töönädal läbi ja ma elan veel. See on elumärk.

Ma ei suuda küll eriti kellegagi suhelda, peamiselt suhtlen vabandades, et ma ei suuda suhelda ja olen olnud oma sõpradega asshole ja põhjendades, miks ma ei suuda teha muud, kui kodus kas töötada või looteasendis sarju vaadata / podcaste kuulata. Aga vähemalt vahetasin ma ära voodilinad, kiskusin stressimaanduseks ära seinast natuke tapeeti (ja sain kohe aru, kui suur viga see oli, sest remondiks on aega heal juhul alles maikuus, seni pean elama selle seinaga) (aga felt so good) ja vähemalt võin täie kindlusega öelda, et selle nädala “Naistejutud” sai nii hea, et kuulatagum.

dakiblogi 14!

Suures aastapäevatuhinas jäi märkimata oluline tähtpäev – 24. veebruaril 2004 hakkasin mina blogima. Ehk et ma olen bloginud 14 protsenti ajast, mil on eksisteerinud Eesti Vabariik (mingil kujul) JA MIKS MIND IKKA VEEL PRESIDENDI VASTUVÕTULE EI KUTSUTA?! Tõsiselt, vaatasin, silm krõllis ja näpud klaviatuuril tossamas, vastuvõttu, tundus, et terve toimetus ja veel sada sõpra olid kutsutud, aga mind ikka veel mitte. No ma tõesti ei tea, mida ma tegema peaks, et sinna saada – Aasta Ema kandidaadiks mind ilmselt ei esitata, arvestades, kuidas tõmbasin möödunud aastal sae käima, et minusugused üksikemad ju Aasta Emaks ei saakski. Jäänud on veel lootus abielluda mõne tähtsa mehega (sest naise ülesanne elus on ju üldse end läbi mehe defineerida) (ha) ja siis see teine mu lemmik, aasta põllumees.

Mu tomatid Rudy ja Mallory on juba peaaegu aasta aknalaual vastu pidanud, praegu on aknalauatemperatuur reaalselt 14 kraadi ja nad ikka elavad ja produtseerivad tomateid, kas ma sellega ei oleks ära teeninud? Ei?

Üldse tunnen, et tunnustusest on nagu puudus viimasel ajal, teed ja rabad ja keegi pai ei tee ja ainus, kes ütleb, et oled tubli, oled sa ise ja no töökaaslastelt norin ka välja oma armastavas passiivagressiivses stiilis, mida nad kindlasti luuvivad.

Aga no ühesõnaga.

Mõtlesin, et kirjutan tähtsa päeva ülestähendamiseks postituse sarjast “Minu päev”, aga lugesin siis oma viimast sama sarja sissekannet ja kahe aastaga pole midagi muutunud. Okei, lisandunud on Mila huviringid ja eelkoolid, ehk siis kolm korda nädalas sõidutan ma last või tavaliselt mitut last eelkooli ja jalgpallitrenni (ja pean olema veelgi enam kella pealt Klõugal), aga nii üldiselt elame suht sarnast elu kui toona.

No ja selle vahega, et kodu on meil lõpuks oma. Täitsa omaenda isiklik.

Seega, 14 aastaga on toimunud mingi areng siiski. Ma ei kirjuta enam vampiiridest (nagu oli mu esimene postitus), küll aga tüütan sõpru juttudega viktoriaanlikust Inglismaast ja kummitustest, koonduslaagritest ja deidiäppidest.

Same old, same old.

Igal juhul, palju õnne meile kõigile. Ega ma nüüd juba põhimõtte pärast ei saa blogimist jätta, onjo.

Elagu Dakiblogi.

Parim part aastast 2004.

nääpsuvigastuse ülestähendusi

Väike ülevaade asjadest, mida ma tänu oma isediagnoositud lateraalse epikondüliidile (ühtlasi tuntud ka kui tennisemängijaküünarnukk) (jah, ma ei mängi tennist, stop pointing that out!) teha ei saa:

  • sõita autoga, ilma et ma rändomhetkedel valust karjataks
  • mantlit selga panna
  • last sülle võtta
  • kassi paitada
  • mikrofoni hoida (selgus tänasel “Sõbrannaga kinno” üritusel)
  • trükkida kodus diivaniasendis
  • trükkida tööl teatud nurga all vasaku käega
  • avada lukku vasaku käega
  • kanda tuppa poekotte
  • kanda oma käekotti
  • maksta parkimise eest samal ajal, kui mul on käekott ja ma kõnnin kontorisse
  • vajutada liftinuppu (samal ajal, kui mul on käekott)
  • pesta pead
  • …vähemalt nii, et valus poleks

Üldiselt olen ma avastanud tohutul hulgal asju, mida ma teen vasaku käega. Ja kui kogu su elu on sinu õlul ja polegi nagu kedagi, kellele see poekott anda või, siis on päris üllatav, kui paljude asjade jaoks siin elus käsi läheb vaja. Või käsi, mis painduks küünarnukist ilma valuta.

Isegi pintsak teeb haiget, täitsa pöörane.

Aga tänu blogilugejate diagnoosile on mul vähemalt nüüd mingi ettekujutus sellest, mis mind täpselt vaevab ja ma tegelen asjaga.

…kasutades peamiselt paremat kätt.

tibid poes

Preilid (33 ja 6) käisid palgapäeva puhul poes. See on meil selline üks asi kuus, mida me koos teeme, kui saab tõesti üsna rahulikult osta, mida hing ihaldab (okei-okei, osta neid asju, mis on otsa saanud ja siis Mila saab ühe mänguasja vmt hingele ja mina ostan nt lõhnaküünla) (no saate aru küll, LUKSUS eks). No lihtsalt kuidagi nii eriline mekk on sel palgapäevapoodlemisel, et kuigi me ostame tegelt üldiselt ikkagi esmatarbekaupu ja ei poodle poodlemise klassikalises mõttes, siis ikkagi on kuidagi nii mõnus see üks päev kuus, kui sa tead, et saad rahumeeli asju korvi panna.

No ja siis maksad arved ja edasi ongi jälle eelarvemajandus ja nutt ja hala.

Aga täna polnud! Niisiis, preilid käisid poes. Ja mida siis preilid ostsid? Väljavõte tõelisest tibiostlemisest:

  • lavendliga lõhnateeküünlaid
  • pohlaga lõhnateeküünlaid
  • laudlina (allahinnatud)
  • padjapüüri (megalt allahinnatud) (sest anonüümseks jääda sooviv toimetaja K. ostis eile endale voodipesu ja mulle meenus, et kui vanasti mulle tundus, et raha on “üle”, siis ma läksin ja ostsin endale uue voodipesukomplekti, aga kuna täna ei tundunud, et raha on “üle”, siis there you go.)
  • lukuga märkmiku (et Mila saaks päevikut hakata pidama – tema selle kuu hingeost)
  • lahtist hapukapsast
  • keedupeeti
  • vorsti
  • küünelaki (Milale)
  • naljaka kujuga õhuvärskendaja
  • piima
  • hambaharja
  • veel ühe hambaharja
  • puuvilju
  • veel puuvilju
  • üldpuhastusvahendi
  • mahla
  • soodushinnaga broilerifilee
  • veel ühe padjapüüri
  • kassitoitu

Hakkasin kassalindile asju ladudes täiega naerma, et superostureis ikka tibidel. Kassapidaja muigas, kergitas kulmu ja tõdes: “See hapukapsas on mu lemmik tibiost.”

Tõepoolest.

Okok, salli ostsin endale ka, sellise, nagu Epp jõuludeks sai ja mida ma olen kaks aastat moeblogijate kaelas vaadanud ja kadestanud, aga pole suutnud veenda end ostma, sest mul on juba nii palju salle. Aga mõtlesin, et ok, sünnaks siis kinkisin endale selle 15eurose salli.

Nüüd natuke samad süümekad, kui endale juveelipoest Maxima jõulukingiks neljaeurosed kõrvarõngad ostsin.

Eelarvesäästuelamine hakkab lõpuks ajudele, aga vist ka ikka heas mõttes. Et for reals mõtledki iga ostu tuhat korda läbi. Nii et kui ma olen terve elu põdenud, et ma olen rahaasjus halb, siis nüüd ma võin suht kindlalt öelda, et tegelikult olen üsna hea – ma pole elus nii väga eelarves elanud kui viimasel aastal. Ongi kuidagi omaseks saanud. Ja nüüd võiks järgmise sammuna end hakata natuke rohkem ka selles osas usaldama ja mitte rändomasjade üle pidevalt süümekaid tunda.

Challenge accepted.

adrenaliin

Käisin täna jooksmas – pärast mingit täielikku veidrat horrorhaiguslööki, mis nädala alguses tabas ja mille palavikuuimas sain ma kõiksugu huvitavaid nägemusi ja mõtteid läbi elada – ja püüdsin mitte mõelda, püüdsin kuulata podcasti ja õigete kohtade peal naerda (nagu ikka), aga ei tulnud üldse välja.

Aga heas mõttes ei tulnud välja. Kui muidu oli jooksmine see aeg päevast, mil ma sain end täiesti välja lülitada, siis nüüd on mulle tekkinud üks uus konkureeriv eeter, milles hõljudes võin ma kõik muud mõtted välja lülitada. Ja siis muul ajal, kui ma puhtalt seal eetris hõljuda ei saa, pean näiteks tegelema tööga või kodumajandusega või autosõiduga või kasvõi jooksmisega, siis see eeter lipsab ikka sisse, jookseb taustal ja sähvib nägemustena päeva sisse, nii et vahepeal pean sügavalt hinge tõmbama ja endale meelde tuletama, mis tegevus parasjagu tegelikult käsil on.

Selles mõttes on tunnetemaailm ikka hästi veider. Ma olen nagu alati arvanud, et oskan emotsioonidega hakkama saada, et muudkui aina õpin ja saan paremaks enda kujundamisel, aga siis tuleb ootamatult mingi plahvatus, mis lööb pea ja senised arvamised täiesti segi ja hakkad jälle otsast peale, aga teisalt nagu ei taha ka – ei taha analüüsida või mõelda või täpselt neid tundeid siis tükkideks lahti võtta, lihtsalt hea on, et nad olemas on, et neisse saab ära uppuda ja lohutust otsida ja sähvatuste paistel end soojendada.

Ja selles mõttes veel ka naljakas, et kui vahepeal muutub elu või siis sina selles elus märkamatult ja pikaldaselt, muudkui aga astud oma igapäevarada ja teed oma asju, ning alles pärast tagasi vaadates mõistad, et pole enam see inimene, kes olid x aega tagasi.

Ja siis mõnikord on nii, et tabab välk ja sa enam ei mäleta, kes sa eilegi olid, uus reaalsus tuleb ja võtab kere ja ajukäärud ja nahaaluse üle, hõlmab kõik, mida teadsid, ja sa ei tea, miks see juhtus, veel vähem olid sa selleks valmis, veel vähem oskaksid sa sellega midagi nüüd pihta hakata, aga nii on ja tegelikult on nii kena olla nõnda ka.

Niisiis jooksin ja mõtlesin ja vahepeal keerasin podcasti tagasi, sest ei olnud tähele pannud, mida räägitakse, siis avastasin, et polnud träkkerit tööle pannud, aga mis sellest, siis jooksin järvest mööda ja naeratasin, peaaegu nähes seal seisvat armunud paari ja naeratasin veel, mõeldes elu värvikirevusele, siis keerasin veel podcasti tagasi, ja siis mõtlesin ja tulen panen emotsiooni kirja. Aga et teen seda nii, et see üks kommentaator, kes mul siin õiendas, et ma olen nagu tüüpiline paks, kes suure hurraaga hakkab midagi tegema, aga siis jätab pooleli, saan ka mainida, et ma jooksen veel. Jooksen-jooksen. Enam programmi ei tee, mõtlesin, et võtan selle 10k ette järgmisel kevadel – kui olen suutnud ikka läbi talve joosta enam-vähem regulaarselt.

Sest nüüdseks on saanud jooksmisest kui mitte enam see aeg või tegevus, mille käigus saan ma mõtted välja lülitada, siis vähemalt on see midagi, millega kihelust vaigistada. Teate küll seda kihelust – seda elus olemise kihelust, mida ei oska sõnadessegi panna, aga mis paneb varbaid konksu tõmbama ja köögis tantsima ja vahepeal hingetult voodile langema ja tänaval hüpates kandu kokku lööma.

Selle kontrolli all hoidmiseks sobib jooksmine samuti tõesti väga hästi.

Ja siis ma hakkasin jooksma

Kes mind tunnevad, teavad, et ma olen elu aeg püüdnud jooksma hakata. Rõhk sõnal püüdnud. Nii kaua, kui ma end mäletan, olen ma alati püüdnud jooksma asuda. Ma mäletan, kuidas jooksin 16-aastasena mööda Lootuse tänavat üles, Kesk tänavat edasi ja Eha tänavat mööda alla, ööbikud lõõritamas ja päike Anne kanali poolt tõusmas.

Ma mäletan, kuidas ma jooksin Ropka tänavat mööda oma vana lasteaia juurde, kuskilt sealt tagant luha äärest ringiga tagasi ja hiljem distantsi mõõtes olin ääretult pettunud, et see oli vaid kilomeeter.

Ma isegi nii väga enam ei mäleta, kuivõrd mäletab minu Sports Tracker, et aastal 2013 suutsin ma isegi peaaegu viis kilta Nõmmel mööda radu joosta. Ühe jooksu nimi, selle kõige pikema, sellele olin ma nimeks toona pannud “Frustratsioonijooks”, pärast seda, kui ma olin ka 2012 täitsa tublilt ikkagi hooaega teinud, nii-öelda.

Ja siis kuidagi jäid kõik jooksud ühekordseteks, kuni eelmisel aastal ma hullumoodi jälle püüdsin. Aga valus hakkas, megavalus, selline valu, mida ma varem tundnud polnud. Ma ei teadnud, mis valu see on, jalad oleks nagu pakud olnud, aga täiesti nagu… Sisemine luuvalu, väga raske seletada.

Nii et ma hakkasin käima rannas kõndimas ja muid asju tegema, kuni mul lõpuks tuli talv ja rahakriis ja ma jätsin saalitreeningud ja aegamööda vajusid kuidagi kõndimistreeningud ka, nagu ikka.

Kuni ma lugesin Alexandra Heminsley raamatut “Kuidas minust sai jooksja”. Väga kaval lüke, ma isegi ei pidanud seda raamatut ostma, saabus mulle, sest Petrone Print juba teab, mida ma vajan 🙂 Lugesin ikka väga pika hambaga, sest sorri vaan, maratonidest vaimustuda ei suuda ma neverever.

Mhmh, seda ma võin ju endale öelda, võin siin ka praalida, aga ega te ju ei näe, et ma tema emotsionaalsetest võitudest lugedes köögis pisikesel pingil lihtsalt nutta ulusin. No ausõna noh, mul pole SÕNU, kuivõrd emotsionaalne üks inimene võib olla.

Aga ma ausalt ei lugenud seda mõttega, et jooksmiseks motivatsiooni saada. Mul juba oli hea jõusaalikava ja ma isegi peaaegu suutsin end Keilasse sundida, kus seda täita, kuigi see jõuka seal on päris… khm. Ja no söömisest pean kenasti kinni, mis mulle Vormiloojate Egert Oiov kunagi ette kirjutas, aga ma olen jummala aus, et kuigi ma oma pekipõletamisasjaga suutsin 8 kilo maha võtta, siis tuli 2 tagasi nagu niuhti, niipea, kui kevadine stress ventikasse lendas, ja ma ei suutnud kuidagi seda enam liikuda saada mitte kuhugi poole.

Ja lõppeks juhtus ikka täpselt seesama asi, mis juhtub vist peaaegu igal pereinimesel, kes jooksma hakkab – mul oli vaja seda pooltundi päevas, kus ma olen ainult iseenda oma. Kus ma lihtsalt olen omaette, oma mõtete või podcastidega, kus pole kasse või lapsi või kallimat otsas ronimas, kus pole tööd kuklas või meile või inimesi või lõpetamata lugusid või ükskõik mida. Kui on lihtsalt minu aeg, mis pole varastatud uneaja arvelt.

Nii et nüüd ma jooksen. Mu internetibestikas, anonüümseks jääda sooviv Laura M, on juba lubanud minuga jooksma kaasa tulla, sest ma leidsin, et ilma konkreetse eesmärgita ma jätan jälle pooleli. Nimelt pole ma kordagi oma elus tundnud, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis. Ma olen kuulnud, et see on imeline ja ma tahan seda kogeda. Ja selleks pole üldse palju vaja, selleks on vaja umbes… no viis kilti suuta joosta. Seega ma võtsin eesmärgiks viis kilti ja minna augusti lõpus Tartusse see viis kilti PÄRIS VÕISTLUSEL maha joosta, sest ma ilmselgelt ei oska oma ajaga muud pihta hakata.

No vähemalt Laura vist tuleb kaasa.

Ja äpp on mul ka, millega ma olen jõudnud kolmanda nädalani ja jummala ausalt saan öelda, et nii mõnna on olnud. Seni olen ma ilma igasuguste äppideta proovinud, lihtsalt omast tarkusest punnitanud, vahel vere ninast välja, vahel mingitsorti intervalli tehes, aga igal juhul feilides, sest pooleli olen ma alati jätnud. Aga seda see raamat tegi küll: aitas mul otsustada ja aru saada, kui suur osa on müüte ja sulaselget jura, mida mulle on jooksmise kohta elu jooksul aetud.

I mean, kui ma suutsin 24 tundi sünnitada ja ellu jääda, suudan ma ka joosta, sest jalad mul on ja töötavad.

Üks asi veel, mis mind veidi üllatab kogu mu selle jooksuvärgi juures: ma actually pakkisin asjad, et joosta ka reisile minnes. St ma nagu ei plaani, et ma istun ja joon veini ja naudin väljateenitud vaba õhtut, vaid… ee… jooksen.

Say what?

Ühtlasi: spordirinnahoidja. Mul oli küll enne üks, mingi suht halva lõikega ja vana ja lisaks secondhandteel saadud, aga… Päriselt. On täiesti imeline tunne joosta nii, et sa ei pea oma tisse kahe käega kinni hoidma.

(Ostsin Change’ist, iga senti väärt.)

Lugu ka, sest see on nii võimas lugu, et kui see liikuma ei pane, kasvõi õhupoksi tegema, siis… leia parem lugu ja tee asju, mis teevad sind rõõmsaks!

PS! HOMME ON FOO-FUCKING-FIGHTERS KOLMANDAT KORDA MU ELUS JA KUIDAS ÜHES ELUS ON INIMESED NII PALJU VEDANUD ÖELGE MULLE AHHHHHHHHHHH

safety pins

Ma olen mingil põhjusel viimastel päevadel palju turvatundele mõelnud. Vist seetõttu, et hiljuti  küsiti mult üle pika aja, kuidas mulle Klõugal elada meeldib ja kuna “hästi” on rumal vastus, siis püüdsin ma põhjalikumalt plusse ja miinuseid kokku võtta ja, noh, nii ma turvatundele mõtlema hakkasingi.

Teate seda ajutrikki, et sulle tundub, et sa pole tükk aega tänavaliikluses ühtki Žigulid märganud ja siis sa hakkadki kõikjal ainult sikse nägema? No umbes nii läkski.

Nüüd märkan ma ainult asju, mis tekitavad minus turvatunnet (või mis seda röövivad).

Suvalised asjad, mis tekitavad minus turvatunnet, suvalises järjekorras:

  • palgapäeval kõikide arvete korraga tasumine;
  • kui kapis on õli;
  • kui sügavkülmas on juurikaid ja mingit lihakraami;
  • kui paagis on kütet (aga mitte täispaak! see toob halba õnne – täispaagiga juhtub KOHE autoga midagi);
  • mu vanad lääbakad saapad, millega on võimatu praktiliselt libiseda;
  • kui akuprotsent on üle 80;
  • kui kassitoidukott on vähemalt pooltäis;
  • kui ma näen, et emme helistab;
  • kui sõber öösel mu täiesti suvalist jauramist on nõus kuulama (ja isegi nõu andma);
  • kui lund sajab ja ma tean, millises trepikojas ma viimati lumesahka nägin;
  • kontori kohvi maitse;
  • prillid;
  • A. korteri võtmed minu võtmekimbu küljes;
  • naeratavad koerad;
  • kui kassid mind üleni katavad;
  • minu ja Mila kaisupaus;
  • Mumfordi “There Will Be Time” ja Rivvrsi “Hold On”;
  • padjad;
  • kui autos on saag ja tekk;
  • Klõuga tutikas ülisinine jõulupuu;
  • pomelod.

Aga on ka asju, mis tekitavad minus ääretut ebakindlust, näiteks:

  • mainitud täispaagile lisaks ka otsakorral olev kütus;
  • kui auto võbeleb ja ma ei saa aru, kas see on järjekordne Põhja-Eesti ilmastikunähtus nimega “tuul, mis puhub väikeautod teelt” või, noh, impending doom;
  • arved, mis tulevad pärast seda päeva, kui ma olen oma teada kõik arved juba ära maksnud;
  • kui mul on korraga vaja kasutada kaht pliidiplaati (sest siis ei saa muud järele panna väga, lööb korgid välja ja kunagi ju ei tea, millal sa vajad tassikest teed!);
  • vahuvein ja nende avamine;
  • raketid – läheduses;
  • karjumine, igasugune;
  • busy-seade skaibis;
  • eelarveäpp;
  • see pöördvärav, millest peab tööle minnes läbi minema;
  • poisid, kellest ma ei suuda üldse midagi aru saada;
  • teetööd, eriti pimedas.

Kindlust on vist siiski märkimisväärselt rohkem elus. 12 punkti, tubli, Daki.

endise naljaka ema märkused

Ma olen end alati keskmiselt humoorikaks inimeseks pidanud, seega olen eeldanud, et see naljalembus on kandunud ka mu emandusse. Aga täna purunesid kõik mu maailma alustalad.

Nimelt on Milal jälle normaalne kelk. Üle mitme aasta vist, võiks isegi öelda – kasvas titekelgust välja ja siis on jätkunud pepulaudade ajastu. Koguaeg nagu olen mõelnud, et küll jõuab osta, aga siis pole lund olnud ja noh, ongi jälle kevad käes.

Aga täna lõpuks sain minna kelguga lasteaeda järele ning ühtlasi mahutada sisse väikese trennisessiooni. Mila tuli asjaga väga hästi kaasa, kamandades muudkui “Ette!” ja “Sinka-vonka!”, mis vastavalt siis tähendavad, et pean kelku suurema hooga tõmbama või, noh, tegema sinka-vonka. Lasteaeda ja tagasi on paras 40 minutit, seega pool sellest intensiivselt käsi treenides on juba piisav, et ma süümepiinadesse maha ei sureks.

Ja siis selgus ka kurb tõde. “Emme, sa oled kelguga nii naljakas! Sa oled kelguga nii lõbus!”

No selge! Et muidu nagu emme küll, aga lõbus? Ei, ainult siis, kui kelguga!

/

Aga Klooga oli tänases õhtupimeduses muidugi imeline. Issand, kuidas ma armastan talve! Ma tunnen end NII ELUSANA KOGU AEG! Ja teate, kui imeline tunne see on, eriti, kui sa oled harjunud sellega, et tunned end kogu aeg tavaliselt ülesoojendatud surmana?

Fakit, see on ikka tõeline elu.

Järvelt tõusis udu, sealt, kus veel on vesi. Udu sai üheks selle uduga, mis hõljus mändide vahel, segunes küdevate ahjude lõhnaga ning keerles ümber tänavalaternate. Klooga pimedus on mulle ka alati väga meeldinud – välja arvatud muidugi siis, kui see hullude klounide maania hakkas ja ma nii elavalt kujutasin ette, kuidas üks neist metsas kettidega kolistab, kui ma õhtupimeduses rongilt tulen.

Või noh, siis, kui poodi kõndides puujuurikal komistad ja ninali porri käid, siis ka pole see Klooga pimedust just BESTEST asi, aga no saate aru küll. Ikka suhtkoht fantast on see, et astud maja ette ja vahid näkku otse Linnuteele.

Väikesed rõõmud.

//

Ahjaa. Meenus täna, et kunagi beebina kutsusime Milat Juhanpartsiks. Ja arhiividest koorus välja selline pärl:

juhanparts1

täpsustus

Ma igaks juhuks täpsustan, et see rahaasjade kättevõtmine on mul pidevalt käsil olnud, nüüd panin ma selle lihtsalt kirja. Mul on lihtsalt eesmärk: ma tahan hakata elama nii, et ma saan hakata säästma. Tundus kuidagi tobe olla nii vana ja mitte säästa, vaid elada palgapäevast palgapäevani. Aga selleks, et säästma üldse hakata, peab kõigepealt natuke püksirihma pingutama.

Nii et kõik need säästunipid ja -trikid ei ole selleks, et mitte nälgida (sest ma ei nälgi), ma võiks edasi elada nii, et midagi kätte ei jää – aga ma ei taha. Ma tahan, et mul hakkaks kogunema, et mul oleks puhver, et pangad lõpuks vaataksid, et ohoh, ei olegi luhverdis.

Muide, kirjapaneku teraapia töötas jälle väga hästi – mõistsin, et ma juba teengi päris palju. Hakkas kuidagi kergem ja on jälle õhku, mida hingata.

(Voah, kolm postitust järjest, küll mul on peas lärmakaks läinud…:)

kuidas ma raha säästan?

Niisiis, eilsele rahahädajutule jätkuks mõtlesin kirjutada asjadest ja võtetest, mida ma reaalselt hetkel raha säästmiseks kasutan. Pealegi on täna natuke parem päev, nii et miks mitte! Teie kõigi rahasäästunipid on muidugi oodatud kommentaarides!

1. Ma koostan nädala eelarve. Ja peamine nipp on muidugi see, et sellest peaks ka kinni pidama. Üldiselt on mu nädala eelarve umbes 60 eurot, sinna sisse jääb ka kütuseraha, et sõita linna tööle. Nädalas sõidan ma maha umbes 500 kilomeetrit, mis tähendab, et juba umbes pool kulub sellest praeguste kütusehindade juures küttele. Kui ma käin kaks-kolm päeva nädalas kontoris, läheb lisaks veel söömine kohalikus sööklas (umbes 3 eurot). Nädala toidukorvi ostan ma poest umbes 25-30 euroga. Pisi-pisike varu jääb muudeks kuludeks, näiteks kui saavad otsa mandariinid või tahaks piima.

2. Ma leian odavama teenuse- või laenupakkuja. Üks põhjus, miks ma seda postitust kirjutan, on SmartFinance.fi toetus. Tegemist on võimalusega võrrelda erinevaid intressimäärasid ja hetkel hakkan ma just sellega tegelema – arvestan kokku erinevad kohad, mis mu võlgnevustelt intresse nõuavad ja püüan leida viisi, kuidas selle pealt kokku hoida. Äärmiselt relevantne, sest näiteks auto järelmaksu rahastab firma, kes ei ole just väga intressisõbralik… Nii et mu esimeses järjekorras on leida viis, kuidas see laen soodsama vastu vahetada. Väga tülikas ja aeganõudev, aga ilmselt tasub end ära.

Lisaks otsisin ma kesklinna kõige odavama parkimisteenuse. Tegin seda küll olude sunnil, kuna Juhkentali parkla, mida muidu kasutasin, oli suvel teetööde tõttu praktiliselt ligipääsematu. Nüüd aga olen igavesti tänulik. Kõige odavam on muidugi linnast väljas elajatel kasutada Sõida&Pargi teenuseid, aga iga kord, kui ma olen seda kaalunud kasutada, on need parklad täis olnud.

3. Püüan kasutada rohkem sularaha. Kõige paremini aitab ülekulutamise vastu see, kui sa ei lähe poodi pangakaardiga. Võtad sularaha täpselt nende ostude tarvis, mis sul nimekirjas on, ja maksad sullis. Miinuseks: iseteeninduskassas on jube ebamugav ja alguses on ikka maru hõre tunne – a mis siis, kui…? taob koguaeg kuklas. Tegelikult pole mingit a-mis-siis-kuid. Mul on küll ka krediidikonto, aga sellega kaasa tulnud krediitkaardi lõikasin katki ja nüüd vaid maksan kasutatud krediiti tagasi.

4. Ma kasutan sõprade ja pere abi. Kui ma külastan peret, siis viimasel ajal küsin ma juba valehäbita talvevarusid kaasa – neilt siis, kel on omad põllud-aiad-kanad ja kel neid varusid natuke on keldris, mida jagada. Alguses oli ikka maru piinlik, tõesõna. Ja noh, endale varusin sügisel ka ikka paraja hulga seeni – seene-suitsuvorsti-sibula-tatraroog on üks mu näguripäevade lemmikumaid.

5. Ma teen lisaotsi. Muidugi ei tohi ma teatud asju teha, aga on asju, mida ma saan teha – näiteks seesama SmartFinance.fi pakkumine meenus mulle eile, kui hakkasin mõtlema, et peaks mõne blogiprojekti lisateenistuseks välja mõtlema. Ka on mul soolas üks ilukirjandusprojekt, mis peamiselt seisab selle taga, et ma pole suutnud endale vabal päeval jalaga tagumikku lüüa, et hakka nüüd asjaga ometi lõpule jõudma. Aga lähipäevade jooksul teen ma selle ära. Lisaprojektid pole küll palju, aga nad on midagi. Või noh, nad ei saa olla palju, sest ma ütlen teile ausalt – ma olen kogu aeg nii väsinud, et ma lihtsalt ei jaksa. Õhtuti sundida end kodus veel midagi tegema on maru raske, sageli venib niigi töö üsna hiliste õhtutundideni. Ma teen seda, sest mu töö on mu kirg, ma teen seda, sest mul on soov ja põlemine. Aga see ka väsitab, väga.

6. Müü midagi maha. Nagu ma eile mainisin, on mu esimene plaan end mõõnaaugust välja aitamiseks panna müüki kõik, mis võimalik. Ma tegelen sellega täna õhtul edasi ja ei oska veel öelda, kui reaalselt see ka plaanina töötab – miks peaks keegi praegu näiteks tahtma osta rulluiske või ratast? Ja eriti suur kahtlus on mul selles osas, et keegi Mon Rouge’i ära tahaks osta. Aga püüdma ju peab (auto suhtes eriti). Onju.

Ahjaa, üks oluline asi – riideid ei taha ma müüa. Ma tahan neid annetada neile, kellel on neid rohkem vaja. Seega lapse riidekapis tuulamine ja esemete müüki panek pole midagi mulle, neid asju viin ma kord hooaja jooksul annetuseks. Muuga ma ei saa praegu aidata, aga saan vähemalt sellega.

7. Loobu mugavustoodetest, millest raatsid. Ma olen praeguseks loobunud kõikidest mugavusteenustest, mida vahepeal kasutasin (sest sain seda vahepeal endale lubada). Nii olen ma käinud aasta jooksul korra vaid juuksuris, loobunud ammu geelküüntest ja hiljuti ka ripsmepikendustest. Ilusalongid muus mõttes pole kunagi olnud mu teema, aga kui vaja, loobuksin ka neist praegu. Autot peseksin käsitsi, kui selleks vajadus tekiks. Kosmeetikat ei osta, õnneks töö pärast väga ei peagi. Mulliveest loobusin samuti, samahästi võin juua kraanivett. Ainus, millele ei suuda vahel harva vastu panna, eriti praegusel perioodil, on lõhnaküünlad.

8. Palu abi. Vot seda on mul kõige raskem teha, aga see on vist üks peamisi nippe, millega hoiad end suurde võlamülkasse vajumast – uue võla võtmise asemel palu abi pereliikmelt või sõbralt, kes saab sulle intressivabalt hädapärast laenu anda ja kes mõistab, et sa ei suuda seda kohe tagasi maksta – aga tegemist on rahaga, mis aitab sind ehk sel hetkel tohutult. See on tegelikult nõuanne, mille mulle kunagi andis Naabrinaine. Lugesin hiljuti ka ühe inimese pihtimust, kuidas ta eelmise masu ajal võlgades siples ja olen sellele nüüd palju mõelnud – et põhiline vist on ikkagi see, et tee ise esimesed sammud, kui näed, et asjad on hapud. Mul on asjad hetkel ohjes, ma sammun koguaeg, aga ma olen kunagi olnud ka seal, kus kõik kasvas üle pea ja enam ma ei taha sinna jõuda. Peamine on püsida samm ees, eks ole?

Millised on veel head nipid raha säästmiseks?

Selle postituse avaldamist toetas SmartFinance.fi.