Rubriigiarhiiv: Argielu

tänasest

Ma võtsin täna linti kaks podcasti. Ehk siis ma suhtlesin kokku nelja täiskasvanud inimesega, neist kaks olid meest ja kaks olid naised.

Ma tegin kaks saadet, ma rääkisin nendega kokku kaks tundi.

Ja ma istun siin, südaööle on lähenemas kell, ja ma tunnen, et ma ikka olen hulluks minemas.

Olen jõudnud ilmselgelt mingisse sellisesse faasi, kus on vaja hakata blogima, sest üksildus on nii sügav, et kriibib silmamunasid.

Ja samas mul on hullult plaane ja ettevõtmisi. Ma näen seda kui ideaalset viisi iseendaga tegeleda, areneda, õppida. Issand, kus mulle meeldib õppida! Ma kaevusin täna Tüüfuse-Mary elulukku like it’s no one’s business ja nautisin iga hetke sellest.

Aga ometi on midagi väga puudu. See õrn võrgustik, mille olen loonud viimase viie aasta jooksul, kus ma käin tööl ja suhtlen inimestega, kes pidevalt mind kasvatavad ja arendavad ja muudavad mind paremaks inimeseks – nüüd ma pean ise endale see inimene olema. Ja see on hullult põnev väljakutse. Mul on palju raamatuid, mida lugeda; mul on mõned trennieesmärgid, kuhu jõuda; aga peamiselt on mul oma sisemus, mis lahti sõlmida.

Ma juba tean, et ma ei tule siit karantiinist välja sama inimesena.

Näiteks kaalun ma tiktoki tegemist.

Aga peamiselt ma tean, et nii paljud asjad, harjumused – jah, vist ka inimesed – jäävad maha. Ma olen viimastel päevadel (mul on karantiinipäev 15) nii sügavale oma tunnetesse kaevunud, et see pole isegi naljakas enam.

Päris hirmutav – ja ilus – on näha, kes sealt mulle vastu vaatab.

Boonusena saavad vist blogifännid natuke jälle daki kannatusi näha:)

Ma loodan, et püsite toas. Ja kui käite õues, siis ei puutu kellegagi kokku.

Muah!

PS. Kui te veel ei tea, siis meil on kolmas kass, ta nimi on Sussu ja ta on napakas. Ta peamised harrastused on jõu- ja ilunumbrid, jalgade hammustamine ja süles/õlal nurrumine like there’s no tomorrow. Ühesõnaga, ta on superb.

kotlettidest, vist

Mul on siin kriisiolukorras elades välja löönud vana häda – kipun küpsetama. Mis iseenesest polnud väga traagiline, kui ma tegin seda rasedana vabatahtlikus isolatsioonis istudes (oli märts, aga hoopis teistsugune märts – väljas olid jääväljad ja suure kõhuga oli võimatu liikuda, lisaks kõik valutas ja nii ma istusingi nädalate kaupa kodus ja kellegagi ei suhelnud, sest mul polnud Tallinnas veel väga palju sõpru ja vist väga ei tahtnud/viitsinud ka).

Aga nüüd ma teen seda jälle ja see võib lõppeda kurvemini, kui ma KOHE PRAEGU ei hakka seda küpsetamishullust jooga ja meeletu liikumisega tasakaalustama. Ometi on nii lihtne ju endale öelda, et üleüldse peame me kõik praegu toas istuma (kuigi ma olen käinud üle päeva jalutamas ja siin küla vahel kokku puutunud null inimesega) (ok, poemüüja on siiski ka, aga deso, distants jne) ja jooga võib natuke oodata ja nii edasi.

Igal juhul, tegin eile kaneelilõõtsa ja siis tegin veel mingit veekooki, mis pidi olema MAAILMA KÕIGE LIHTSAM ja ma ütlen teile kohe ära, et jepp, seda tainast teha oli imeline, sest ma surasin sinna sisse kõike, ühe pruuniks tõmbunud banaani veel lisaks, aga… sunnik ei hakanud ÜLDSE kerkima, nii et nüüd mul on mingid lapikud nätsakad, mis maitsevad peaaegu okeilt (tainas maitses paremini) ja mida ma saaks ehk päästa koorekreemi või šokolaadiga, but we shall see.

Kaneelilõõts oli, nagu ikka, mõnus.

No ja siis veel kotlette ja kartuliputru tegin ka. Ja täna küüslaugu… saia?

Keegi aga Instas kommenteeris, et kotleti sisse ikkagi muna ei käi – pidavat tegema kõvaks. Mõtlesin kotlettidele nende kommentaaride valguses palju (ükskõik mida, et ei peaks mõtlema COVID-19 peale). Minu arust teeb maailma parimaid kotlette muidugi mu ema, tema meelest ei oska ta kunagi neid nii hästi teha, kui tegi minu vanaema, tema ema.

Ma mäletan vanaema kotlette. Need olid tavaliselt pisikesed ja hästi pruunid, ujusid rasvast ja maitsesid imeliselt. Nüüd selle muna-jutu valguses hakkan ma mõtlema, et olid vist jah “kõvad”, aga mina pidasin seda koguaeg… kuidas nüüd öelda… krõmpsuseks? Noh, igal juhul, mu arust peavadki õiged kodused kotletid sellised krõbedad olema!

Kotletid vist üldse ongi sellised asjad, mida iga perenaine omamoodi teeb. Igaühe jaoks on kuskil see “õige” kotlett ja tavaliselt tegi seda tema ema või vanaema. Ma ei mäleta, kas ma olen rääkinud juttu sellest, kuidas ma kunagi umbes 12-aastasena isa juures Saaremaal olin? Igal juhul isa kiitis mind, et oi näed, sa juba nii suur tubli tüdruk, kindlasti oskad ju süüa ka teha? Ma valetasin rõõmsalt, et muidugi!

“Palun, siin on kartulid ja hakkliha, me lähme Sikiga objektile, sa tee süüa seni,” teatas isa sama rõõmsalt ja läinud nad olidki.

Ma ei mäleta, kaua ma seal õnnetult istusin, aga vanaemale ma õige pea helistasin ja pika telefonikõne käigus juhendas ta mind täpselt, mida teha tuleb. Kotletid said ausad ja ma ei tea, kaua isa uskus, et ma tegelikult ka süüa teha juba oskasin. (Või ehk seda võibki juba oskamiseks nimetada, niimoodi käigult õppides, aga siiski?)

*

(vanaema surmast sai kuu aega tagasi aasta ja ta number on ikka veel mu telefonis ja vahel ma haaran ja hakkan talle helistama ja see on kõige veidram tunne üldse, kui sa saad aru, et enam ei saa)

*

On hämmastav, kui meditatiivne ja rahustav söögitegu ikka on. Mul tegelikult oleks kodus teha küll – ka asju, mille jaoks on vaja käsi ja mis toodavad silmaga nähtavat tulemust. Pliidipuhastamine on ikka veel pooleli, sama saab öelda esikukapi ukse kohta. Raamatuid lugeda on ka kõvasti, no ja siis jooga ju ootab, alati saab ümber tõsta Mila tuba ning kui päriselt häda käes, siis võib ju ka midagi koristada. Aga noh, sel nädalal (isolatsioonipäev 14) paistab olevat reaalsusest põgenemise tegevuseks küpsetamine. Olgu siis nõnda. Võib vaid loota, et millalgi tuleb peale ka vastupandamatu tung trenni teha.

Vastupandamatu tung raamatut kirjutada, see juba tuli peale laupäeva õhtul. Miskipärast lükkasin edasi ja noh, esmaspäev kandis selle eest hoolt, et ma oleksin kõik oma tähemärgid juba mujale välja valanud ning raamatukirjutamise isu kadus õhtuks ära.

Aga märts pole veel läbigi ja eriolukord jätkub. Aega on veel kõigeks, eriti aga koduõppest ja eraldatusest ja füüsilisest puudutuse puudusest ja sõprade kallistamise igatsemisest hulluks minna.

kuusesaaga

Kui te juhuslikult olete kursis sellega, kuidas ma käin viimastel aastatel metsast kuuske toomas, siis kindlasti teate, et peaaegu iga kord ma saen endale kätte. St mul on selline saag, mille tera ei püsi hästi käepidemes ja kipub liikuma ja nii väga sageli juhtubki, et kogemata avastan: jälle käed verised.

Milale on see muidugi korraliku trauma tekitanud ja ta annab mulle pidevalt kuuma sellega. Maigaad noh, ÜHE KORRA saed elus kätte ja pead seda nüüd iga aasta kuulama!

Ok, võibolla oli seda rohkem kui üks kord.

Igal juhul, selgi aastal hakkasin Milat varakult ette valmistama, et nüüd õige pea lähme kuusele järele.

“Nojah, vaata et sa siis jälle kätte ei sae,” oli tema üsna stoiline vastus.

Jeesusnoh.

Lõpuks jõudis kätte kuusepäev, mis muidugi oli jälle muude tõmblemiste vahele ära pressitud. Olin just haigevoodist (I mean, ma olin ikka MEGAhaige, ma pole mitu aastat nii haige olnud, käisin kohutava algava haigusega veel Kohtla-Nõmmel laivi tegemas, järgmised päevad reaalselt SURIN, aga kuna tööl ka hästi kiire aeg, siis ega ma kaua saanud rivist väljas olla) end välja ajanud. Aga teate ju küll, kuidas sellega on, kui pole end korralikult veel terveks ravinud – treppidest kõndimine on VALULIK, hingata ei jaksa… Aga paraku oli see ainus pärastlõuna, mil õnnestus valgel ajal tunnike röövida, et metsa jõuda, seega nii me ühel neljapäeval selle tralli ette võtsime.

Mila autosse, saag juba oli autos, RMK-le kuuse eest ammu makstud, minek.

Sobiva kuuse leidsime kiirelt ja kuna sel korral oli mul piisavalt oidu töökindad kätte panna, siis ma EI SAAGINUDKI kätte. St ainult minimaalselt – verd välja ei saanud, natuke ainult marraskil.

Kuusk autosse, tagaaken lahti, kuuselatv aknast välja, koju.

Jõudsime üsna õnnelikult kuusega tuppa, otsisin välja kuusejala ja siis mul meenus – kurat. Möödunud aastal nimelt pidin ostma uue kuusejala, sest vana – vanaisa tehtud – oli keldris ja keldrivõtmed sel hetkel parasjagu kadunud. Uus kuusejalg oli aga selline, mis ilmselgelt tehtud ülekaaluliste kuuskede jaoks, sest need kruvid lihtsalt ei lähe piisavalt kokku, vaid jätavad umbes kena 15sentimeetrise diameetriga augu. Minu kuuseke aga oli umbes 7sentimeetrise läbimõõduga.

Istusin siis heitunult maha ja mõtlesin, et mida ma nüüd ometi teen. Proovisin korraks papiga polsterdada – tean küll, et papp vettib läbi, aga me nii vähe kodus oleme Milaga sel detsembril, et oluline oli kuusk vaid mõneks päevakski püsti saada. Ei õnnestunud see papinali. Eelmisel aastal, muide, peaaegu õnnestus. Siis sidusime veel vist niidiga kuuse kuidagi paika, et ta viltu ei vajuks.

Ainus, kes kogu seda segadust nautis, oli Sussu.

OK, aga sel aastal mu ju on keldrivõtmed. Kogusin oma viimased jõuriismed kokku ja käisin keldris. Kuusejalg aga oli kahest aastast keldris vedelemisest täiesti kinni roostetanud.

Mul oli ausalt nutt kurgus. No mida ma teen noh! Istusin oma kahe lollaka kuusejalaga elutoas, jõulumuss üürgamas ja tundsin, et ei saa kohe mitte millegagi enam siin maailmas hakkama. Kõik kohad valutasid, jaks oli täiesti läinud, kuusk seisis nukralt vastu seina toetatult…

Õnneks suutsin enda uhkuse alla suruda ja sõbrale helistada – no lihtsalt, et kurta. Sõbral õnneks aga oli suisa kaks kuusejalga üle ja oli lahkesti valmis laenama, nii et meie kuusepoiss sai lõpuks üles ja ehitud ja jõulumussi asemel saatis seda kõike James Blunt (Mila nõudmisel) (ausalt noh!) ja päeva lõpuks suutsin ma isegi fitlappida ja veel mõned asjad ära teha. Greit saksess.

Ainult et terveks pole ma senini saanud, kuid mis sest ikka, lõpuks ju ikka saan. Eks?

me peame rääkima kassidest

Kui sa oled olnud mu blogi lugeja, siis sa tead, et mul on kassid. Õigemini, ma alustasin oma blogiga aastal 2014 ja sama aasta sügisel leidsin ma maast musta känkra, kellest sai Miuks. Mõned aastad hiljem otsustasin ma lisada perre veel ühe puntra, temast sai Pussakas.

Aastaid on mööda läinud, kõvasti. Miuks oleks tähistanud just 15. sünnipäeva, kui ma oleks selline inimene, kes kasside sünnipäevasid tähistab. Igal juhul, ta on vana, ta on paks ja ta on ikka veel minu pere väga hinnatud liige.

Aga ta on vana. Ja kuigi ma kasvasin üles kassidega, ei elanud keegi neist vanaks. Minu jaoks on elu vana kassiga midagi täiesti uut. Pussakas, muidugi, on ka vana – 13, kui täpne olla. Aga Pussakas on alati olnud kõbusam ja temal nagu need kortsud ei paista nii väga välja. Mu arust on ta koguaeg selline olnud – pretensioonikas, häälekas, vahel megatüütu, iseloomuga ja elav.

Miuks aga on vana.

Ma märkasin vist esimest korda seda päriselt eelmisel suvel. Siis, kui meil oli see kohutavalt palav (jeesus, kas ma olen kunagi juba maininud, kui väga ma vihkan palavust ja suve? Öäk!). Temale mõjus see ka halvasti. Ta oli täitsa lõpnud. Ei liigutanud rohkem kui hädapärast vaja ning mulle tundus, et tema kognitiivsed võimed hakkasid minema kiirelt allamäge (ps. Miks allamäge on halb asi? Allamäge minek on ju lihtne ja mõnus, ülesmäge on ilgelt tüütu ja rõve – miks ülesmäge seostatakse eduga?).

Igal juhul, ma olin mures. Arvasin, et ega talle üle aasta enam jäänud ole. Aga siis läks jahedaks ja ta arendas endas uue veidra harjumuse. Nimelt ta nüüd sprindib.

Jah, vana paks Miuks sprindib. Tavaliselt siis, kui ta tuleb vetsust. (Põgeneb haisu eest?)

Siis ta võib teda täiesti rekordkiirusi ja ma pole kunagi aru saanud, mis kuradi asi see on. See on kohutavalt naljakas – kõht vänderdab siia-sinna, väiksed minikäpad klabistavad mööda põrandat, ise väga keskendunud ilmega… Sprindib ta tavaliselt diivanile või tugitoolile, aga siiski. Sprindib! Sõbrad, ta sprindib! Miks ta seda teeb, ma ei tea. Mingit mängu sellest ei arene. Mingi aplombiga see ei lõppe. Lihtsalt… Padin ja kõik.

No ja siis see ka, et kuigi ta nimi on Miuks ja see on alati teda hästi iseloomustanud – sest miumiu suudab ta suurepäraselt teha – on ta muutunud KOHUTAVALT häälekaks. Ta kräunub KOGU kuradi AEG. Okok, see kõlab, nagu mul oleks kodus mingi kassipiinurmasin, aga see pole päris see ka. Ta on rahul ja õnnelik, aga ta lihtsalt kräunub maru tihti. Ma lõpuks isegi guugeldasin, miks kassid kräunuvad ja sain mingi vastuse. No umbes nagu beebidega, et nad nutavad, kui on nälg, külm, ebamugav jne. Ja kui kõik vajadused näivad rahuldatud ja nad ikka nutavad (kräunuvad), siis o ilmselt asi stressis.

Kasside kohta oli seal kirjas, et mõned kassid on nagu neeed inimesed, kes käivad ringi ja muudkui vannuvad omaette: “Kuradi vana perse, fakk maivõi…” Noh, otsustasin, et Miuks on ilmselt see. Et ta lihtsalt käib ja vannub.

Ja muudel juhtudel ka. Talle näiteks meeldib väga magada vannitoa põrandal, sest see on hea soe. Ja iga kord, kui vetsu minna, ta igaks juhuks kräunub. JAH MIUKS NAGU MA EI NÄEKS SU HIIGELSUURT KOGU KESET PÕRANDAT TÄNKS ET TEADA ANDSID ET SIIN OLED

Muidugi kõige häälekamalt ta karjub toidukausi juures, just nagu teda hoitaks pidevalt näljas. Ma vahel ikka lähen selle õnge ja panen terve paki märga toitu ette – et pärast siis käia ja püüda oksesse mitte sisse astuda. Sest, vaadake, tal on söömishäire. Tal on mu arust see koguaeg olnud ja ma seostan seda selle tänavaeluga, mis tal oli. Tal ei saa kunagi kõht täis. Oksendab ära ja on võimeline jälle sööma. Mistõttu ma muidugi väga piiran seda, kuidas ja mida ta sööb – ja, noh, elan siis selle kräunumisega.

Süüa võib ta üldse kõike. Ma olen tabanud teda söömas suppi, salatit, kala, vorsti, kana, lilli, kas ma ütlesin juba, et suppi ja ennist just tulin tuppa ja nägin, kuidas ta oli peadpidi äädikakrõpsude pakis.

Aga muidugi on nad mõlemad kohutavalt armsad. Kui see okse- ja kräunumisevärk välja jätta. Samas, mul on olnud kunagi beebi ja ma olen pihkudesse sitta püüdnud, nii et ses mõttes on elu ikka puhta lill, aga vahel ma mõtlen sellele, et inimesed, kellel pole loomi (või lapsi), ei tea ikka üldse midagi sellest, mis on päriselu. Või, noh, saate aru küll. Päriselu-šmäriselu, ma pean silmas seda, et läheb ikka väga palju vaja, et panna mind kulmu kergitama või rõvedusest oigama, sest elu vana kassi, väikse beebi või vanainimesega – need kõik on iseloomult üsna sarnased asjad. Sest ma üldse ei hakkagi rääkima sellest, kuidas seedekulglaga on vanaduses probleeme nii loomadel kui inimestel jne.

Ühesõnaga, mul pointi polegi. Või, noh, okei, on küll. Ma saan aru, et Miuks on vana. Ma olen valmistunud tema lahkumiseks juba mitu aastat. Ma pole veel ostnud labidat, aga ma *mõtlen* sellele üsna tihti. Et ühel päeval tuleb see hetk, kui ma tulen koju ja… Ning ma koguaeg kalkuleerin mõttes. Mul on koguaeg mingi plaan, et mida siis teha. Suviti on lihtsam, siis piisabki labidast, eks. Aga talvel? Mida ma teeksin, kellele helistaksin? Mis teenused meil surnud lemmikloomade jaoks on? Ma ei tea. Ma peaksin seda uurima, aga ma ei julge ja ei taha. Kuigi tean, et peaks.

ahjaa, ja siis millalgi hakkas ta tegema seda veidrat asja, et lamab niimoodi, käpad ristis. nagu mingi preili, maivõi.

Suvel rääkisin ühe sõbraga sellest, et millal on õige hetk panna vana loom magama. Minu seisukoht oli selge – siis, kui tal on valus. Kui on selge, et tal on liiga valus. Kui ta neerud enam ei tööta, kui ta enam ei söö ega joo. Ma ei tea, kas peaks siis jääma ootama.

Tema jällegi arvas – kogemuse põhjalt – et seda ei tasuks teha. St ta on teinud nii üht- kui teistpidi ja magamapanek oli kohutavam. Ta tegigi läbi selle, et ta hooldas oma kuhtuvat lemmikut nagu hooldaks kuhtuvat pereliiget. Kõige selle sita koristamise ja dementsete veidrustega. Aga et vähemalt ta oli seal, lõpuni välja. Täie hinge ja südamega.

See variant, kusjuures, polnud mulle pähegi tulnud. Sest minu elus on kassid kõik kas kadunud, jäänud auto alla või on nad magama pandud. Aga et keegi ka nö sureb vanadusse…

Eks ma siis nüüd näen, ma usun. See mõte on südantmurdev ja eluliselt pragmaatiline samaaegselt.

Aga, muidugi, olen ma kuulnud ka kassidest – ka paksudest – kes elavad forever. Nii et we shall see.

lumedest

Lükkasime sel lumetormipäeval alumise korruse naabrinaisega maja eest lund. Tänavune talv on olnud selline, et nagu eriti lükata pole olnud vaja – sajab, sulab, sajab, sulab. Aga sel päeval oli sadanud juba nii palju – ja mõnel eelmisel veel – et meie maja sissesõidutee oli põhimõtteliselt küngas. Ja kui oleks tulnud sahk, mida siin ka vahel käib, oleks võinud see sahk meid hommikuks kinni lükata.

Sadas lund, alguses olin ma üksinda. Enne veel käisin korraks poes, nägin teise korruse naabrinaist parkimisplatsi lükkamas.

“Kas labidaid on veel?”
“Ei, see on mu isiklik.”
“Mnjaa, no olgu. Ma olen tavaliselt käinud siin niimoodi salaja lükkamas. Et vaatan, kas kuskil on mõni sahk ja siis öö varjus käin ja lükkan majaümbruse puhtaks.”
“No vahi!”

Käisin poes ära, lund ikka sadas. Sadas suisa nii, et jäljed, mille olin kaks minutit enne metsa vahele jätnud, olid juba kinni tuisanud.

“Aga kuule,” sõnas teise korruse naabrinaine, kui talle veel jõudu soovisin. “Kui sa selline huviline oled, siis ma jätan saha sulle keldrisse. Võtmed ju leidsid nüüd üles.”
“Jah, see oleks tore! Panen lapse magama, siis tulen. Salaja, öö varjus. Küllap sajab ka ju juurde, on, mida lükata.”
“Just. Ja ära pane tähele, see käepide on natuke katki. Aga miski pole katki, kuni see veel töötab – nii ma ikka ütlen!”

Nõnda ma siis öö varjus, salaja, seda lund seal lükkasin. Võtsin alguses korralikult ette, ikka ilusad sirged vaod, ei mingit purjus põllumeest*. Lund muudkui sadas, käepide natuke logises, leidsin kindla asendi. Puhkepausidel vahtisin taevasse ja kuulasin, kuidas lumesajusahinane Klooga justkui ellu ärkas – kostis sahakraaps ühe maja juurest, siis sealt eemalt. Kummaline ühtsustunne tekkis. Kõik need lumelükkajad, selles imelises lumesajus üheskoos. Ja samas, muidugi, nii eraldi. Sest Klõuga üks eripäradest on see, et lastakse olla eraldi. Privaatruumi austatakse.

Kui alumise korruse naabrinaine hoovi pööras, tõstsin tervituseks käe. Võpatasin, kui ta muga rääkima tuli – noh, hiilis ligi nõnda, samal ajal, kui ma seal rühkisin lund ajada.

“Tead, tulen appi. Mida sa siin üksi rühmad.”
“Eh, ma alles alustasin. See teise korruse naine, tema ajas kõik ülejäänu.”
“Aga kui sahk hommikul tuleb, me ei pääse siit keegi välja. Vahetan riided, tulen.”

Ja nii jõudsimegi tagasi loo algusse.

Lükkasime lund, tegime oma süsteeme. Tema võttis pool, mina pool. Vahepeal loopisime natuke tänavale.

“Ei tea, kas nii võib?”
“No autod sõidavad ju selle sirgeks!”

Nii palju oli seda lund. Ei olnudki tähele pannud, et seda talve juba nii palju olnud. Alles esimest korda päriselt pidi lund lükkama. Kuidas seda lund nõnda palju sai?

“Tead, kui ma siia kümme aastat tagasi kolisin, ulatusid lumehanged aknani,” rääkis esimese korruse naabrinaine oma pehme vene aktsendiga. “Aknani, kujutad ette!”

Ei kujutanud. Meie esimene korrus on üsna kõrge. No ikka julgelt üle minu pea ja mis siis, et ma olen jupats, ikkagi suhteliselt kõrge. Kaks meetrit ikka.

“Ma olin nii meeleheitel! Laps oli väike, minu Citröen ka. Iga päev nutsin ja ahastasin, et miks ma küll siia kolisin, mida ma küll teen, kas see ongi nüüd mu elu.”
“Issand, sa räägid nagu minust! Mul oli viis aastat tagasi täpselt sama tunne!”
“No vot. Kaevasin hommikuti välja, sõitsin läbi häda linna, palvetasin, et teele ei jääks…”

Toetusin labidale, noogutasin, näol äratundmine. Hinges ka. Sest – no täpselt!

Täpselt selline see Klooga meiesuguste üksikemadega on. Kui on auto väike, meeleheide on suur. Kui pangaarve väike, meeleheide veel suurem. Kui linn kaugel, vana elu maha jäetud – no mida sa hädaga teed. Kirud end ja oma elu, et kuidas sa küll siia sattusid. Ainult lumehanged, jupsiv auto ja väike laps, kes ei küsi, kuidas hakkama saad.

“Aga nüüd, kümme aastat hiljem – auto on suur ja hea, laps on ka suureks kasvatatud… Ja ma ausalt öeldes ei kujutaks ette, et ma elaks kuskil mujal,” lõpetas ta oma jutu. “Näe, ongi tehtud!”

Ja oligi tehtud. Sissesõidutee oli puhtaks visatud, lund sadas ikka veel. Kõndisime koos trepikoja poole.

“Tegelikult on Kloogal suurepärane elada. Ja üleüldse, mis auto – rongid käivad ju ka. Ma ei kujuta ette, kuidas elavad need inimesed, kes peavad Rummust või kuskilt tööle käima… Aga näed, saavad hakkama. Meie elu siin – puhas paradiis.”

Nõustusin. Nii on.

Aga vahel on nii hea teada, et keegi saab aru, miks on raske. Saab aru täpselt õigel viisil, kuidas on raske, sest tal on samamoodi olnud. On samamoodi rühmanud, on samamoodi rabelenud, on samamoodi meeleheites nutnud, sest on nii-nii raske. Lõpuks aga: mis siis, et on raske. Rabeled, mis sul muud üle jääb.

Ja endalegi ootamatult võib tulla päev, mil isegi psühholoog ütleb sulle, et ta ei taha sind enam näha, sest “mu ees istub tugev naine, kes saab kõigega hakkama, millega ainult soovib”.

See on seesama naine, kes alles neli aastat tagasi läks sisuliselt esimest korda tööle. Sama naine, kes on oma elu lugematu arv kordi uuesti alustanud, vahel tundes, et elu pole muud kui üks valestart. Sama naine, kes on pisaratega köögipõrandat pesnud. Sama naine, kes vahetab vetsupoti, kes elab ilma elektrita või põrandata köögis, kes hääletab end tee äärest autotöökotta, kui auto jälle teele jätab.

Sama naine võiks endale mõnikord aru anda, et kõigi teed ei olegi sirgjoonelised otse eduni. Õigemini, enamasti pole. Eksitakse ikka. Ja samas, kas saab elamist eksimiseks nimetada. Mis siis, et pealtnäha võiks ju olla 35aastaselt ja maja äärelinnas, 2,5 last, 10+ aastat abielus oldud.

Aga mina tegin teistmoodi. Olen siin oma lumehangede vahel ja tead, mis? Kah enamasti täitsa õnnelik. Kuigi seda on endal hetketi päris keeruline uskuda (ja nii väsinud olen koguaeg ka).

Kohe on mu sünnipäev ja mul pole isegi ühtegi tõsiseltvõetavat kriisi. Ausalt, ma nüüd ei teagi, mida sellenädalases saates ju rääkida!


*Naistejuttude kuulajad on ilmselt kursis tegelasega Purjus Põllumees.

võtmesaaga

Mul on koguaeg mingi jama keldrivõtmetega. Ühed jäidki kadunuks, nii et kasuisa pidi Kloksi sõitma ning vana luku läbi saagima (tegelt ma ei tea, mis ta täpselt tegi, aga vandus küll pikalt). Pani uue luku, andis hunniku varuvõtmeid ja luges sõnad peale.

Mõnda aega saime rahulikult elatud. Hoidsin võtmeid oma teiste varuvõtmetega samas pundis, millel pikk sinine pael – kindlalt alati näha ja ei lähe kaduma.

Tuli rehvivahetuse aeg – muidugi olin ma sõitnud pikalt ringi, vana rehv pagassis. Jah, just, üks rehv, sest suvekad läksid vahetusse, aga ühte ei saanud töökoda lahti, sest vargakindel polt oli täitsa ära kulunud. Lõpuks siiski teises töökojas keevitati või midagi nad seal tegid, no ühesõnaga, nõnda see rehv mulle pagassi sai ja jäi.

Novembris vedasin lõpuks keldrisse, et suvekatele ruumi teha. Tellisin uued talvekad, sõitsin kenasti kohale, rehvid vahetati ära ja samal õhtul sõitsin veel linna saatesalvestusele. Rehvid pagassis, aga küll koju jõudes saab keldrisse viia.

Mõeldud – tehtud. Mitu nädalat hiljem. Siis, kui hakkasime kuuske tooma.

Haarasin sinise paelaga võtmed, kuusesõnum saabus telefoni, sättisime kiirelt minekule, et enne pimedat ära käia ja… mida polnud, need olid muidugi keldrivõtmed! Müstika! Vandusin tulist kurja, keldris oli ju ka lisaks kuusejalg.

Okei, kuuske ei saanud ka toomata jätta, seega sõitsime Keilasse, ostsin kuusejala, sõitsime metsa, võtsime kuuse maha, saagisin kätte (natuke), toppisime kuuse tahaistmele, rehvid ikka pagassis, sõitsime koju.

Siis hakkas see võtmesaaga. Kus kurat on võtmed? Miks nad pole paela küljes? Kas ma tõesti ise võtsin nad ära? Miks? Otsisin läbi koti, milles varukimp oli, et noh, äkki Carrie-stiilis on koti voodris auk ja minu Carrie-kaelakee ehk võtmed on sinna pugenud. Ei, kõik korras ja terve, mida aga pole, on võtmed.

Lucky bastard…

Ragistasin ajusid. Mäletan, et hiljaaegu veel võtmeriiuli ees mõtlesin sellele, kuidas raudselt varsti otsin taas keldrivõtmeid taga. Miks ma seda mõtlesin? Kas mineviku-Daki keeras tuleviku-Dakile käkki ja leidis võtmetele uue, superhea koha? Otsisin läbi kõik riiulid ja sahtlid. Kõik jopetaskud, Kõik kapitagused.

Mida pole, olid võtmed.

Nii ma siis olen ringi sõitnud, rehvid pagassis, kõik muu jama istmetel, sest pagassi midagi panna ei saa.

Kuni siis täna! Testin üht autot hetkel – või pigem võiks isegi öelda, et kosmoselaeva, see on nii-ii suur! – käisime sõitmas. Ilm ilus, auto ülimõnus… Jõuame koju, jään välisukse juurde kohmitsema, naabrid parasjagu väljuvad ja järsku märkan. Välisseina äärele on keegi pannud… minu võtmed! Natuke roostes, aga täiesti minu keldrivõtmed. (Jah, koos keldrivaruvõtmetega, sest ega ma ju oma vigadest ei õpi.)

“Oi, need on ammu siin ju juba!” märgib naabrinna, kes mu hämmastus tunnistab. Nojah, aga alati kui ma lähen või tulen on maru pime ja ma olen õhtuti tavaliselt koju jõudes nii väsinud, et aega või jaksu ringi vaadata selge pilguga eriti nagu pole…

Aga, mis peaasi, ma leidsin üles oma võtmed! Mis siis, et mul on nüüd kaks kuusejalga, aga vähemalt saan rehvid keldrisse viia.

Varuvõtmed muidugi võtsin aga kohe küljest ja panin teise kohta. Fool me once, fool me twice jne.

kuidas ma elan valesti

Täna helistas sõbranna ja ühe hingetõmbega lajatas: “Ma nutsin täna Uberis teel koosolekule, sest mul on koguaeg tunne, et ma ei jaksa ja ma ei saa hakkama ja kõike on nii palju ja kas sa tunned koguaeg nii?”

Kõigepealt ma naersin pikalt, sest nii tore, kui inimesed lähevad peast hulluks ja esimese asjana mõtlevad, et peaks minult nõu küsima.

Teiseks vastasin ma, et eiei, mul on praegu teine probleem. Nimelt küsis J. meie kinoõhtul, enne kui hakkas suur tants ja trall pihta, et kuidas mul mu uuel ametipostil läheb.

“Tead, mul on tunne, et ma teen midagi valesti,” vastasin siiralt, tõsiselt. J. näos peegeldus kerge ehmatus (inimesed pole vist harjunud, kui hakkad küsimustele tõsiselt vastama). “Ma nimelt armastan kõike, mida ma teen, ja see ei saa ju olla?”

Aga nii on. Mul on kõik koguaeg nii hästi, et ma ise ka ei tea, kas see peabki nii olema. Paranoiline pool minust alustab lauseid sõnadega “Kui ma poole aasta pärast ka nii tunnen”, aga samas ütlesin seda hiljaaegu ka emale, ja siiralt tegelikult ka püüan sellesse uskuda: “Miks mitte olla õnnelik selle üle, mis parasjagu on, ja nautida sajaga?”

Jah, loomulikult olen ma väsinud ja kurnatud, kohati. On õhtuid, kus ma ei saa enam aru, mida ma kirjutan või loen, sest silmad on nii väsinud. Ja palavusest ei hakka ma rääkimagi.

Aga kõik mu ümber on nii inspireeriv ja mu inimesed on jätkuvalt lõpptoredad ja lahedad, kõik asjad õnnestuvad või isegi kui nad ei õnnestu, siis tuleb sealt õppetund ja õnnestub järgmine asi… Ma ei tea. Ma veenan end igapäevaselt, et on täiesti okei, et elu on hea.

Või siis nagu ütles A., kui me Rumeenias hotellivooditel lebasime ja südameid tühjaks rääkisime: “Sa oled kõigest valesti aru saanud. See, et elu on hea ja õnnelik – see peaks olema mitte siht, vaid normaalsus, by default.”

Ma vist olen kohale jõudnud. (Jälle.)

Lugu ka. Pole kuidagi lüüriliselt seotud antud eluperioodiga, Daughtry lihtsalt meeldib noh.

ma elan

Mul vist lõpuks sai töönädal läbi ja ma elan veel. See on elumärk.

Ma ei suuda küll eriti kellegagi suhelda, peamiselt suhtlen vabandades, et ma ei suuda suhelda ja olen olnud oma sõpradega asshole ja põhjendades, miks ma ei suuda teha muud, kui kodus kas töötada või looteasendis sarju vaadata / podcaste kuulata. Aga vähemalt vahetasin ma ära voodilinad, kiskusin stressimaanduseks ära seinast natuke tapeeti (ja sain kohe aru, kui suur viga see oli, sest remondiks on aega heal juhul alles maikuus, seni pean elama selle seinaga) (aga felt so good) ja vähemalt võin täie kindlusega öelda, et selle nädala “Naistejutud” sai nii hea, et kuulatagum.

dakiblogi 14!

Suures aastapäevatuhinas jäi märkimata oluline tähtpäev – 24. veebruaril 2004 hakkasin mina blogima. Ehk et ma olen bloginud 14 protsenti ajast, mil on eksisteerinud Eesti Vabariik (mingil kujul) JA MIKS MIND IKKA VEEL PRESIDENDI VASTUVÕTULE EI KUTSUTA?! Tõsiselt, vaatasin, silm krõllis ja näpud klaviatuuril tossamas, vastuvõttu, tundus, et terve toimetus ja veel sada sõpra olid kutsutud, aga mind ikka veel mitte. No ma tõesti ei tea, mida ma tegema peaks, et sinna saada – Aasta Ema kandidaadiks mind ilmselt ei esitata, arvestades, kuidas tõmbasin möödunud aastal sae käima, et minusugused üksikemad ju Aasta Emaks ei saakski. Jäänud on veel lootus abielluda mõne tähtsa mehega (sest naise ülesanne elus on ju üldse end läbi mehe defineerida) (ha) ja siis see teine mu lemmik, aasta põllumees.

Mu tomatid Rudy ja Mallory on juba peaaegu aasta aknalaual vastu pidanud, praegu on aknalauatemperatuur reaalselt 14 kraadi ja nad ikka elavad ja produtseerivad tomateid, kas ma sellega ei oleks ära teeninud? Ei?

Üldse tunnen, et tunnustusest on nagu puudus viimasel ajal, teed ja rabad ja keegi pai ei tee ja ainus, kes ütleb, et oled tubli, oled sa ise ja no töökaaslastelt norin ka välja oma armastavas passiivagressiivses stiilis, mida nad kindlasti luuvivad.

Aga no ühesõnaga.

Mõtlesin, et kirjutan tähtsa päeva ülestähendamiseks postituse sarjast “Minu päev”, aga lugesin siis oma viimast sama sarja sissekannet ja kahe aastaga pole midagi muutunud. Okei, lisandunud on Mila huviringid ja eelkoolid, ehk siis kolm korda nädalas sõidutan ma last või tavaliselt mitut last eelkooli ja jalgpallitrenni (ja pean olema veelgi enam kella pealt Klõugal), aga nii üldiselt elame suht sarnast elu kui toona.

No ja selle vahega, et kodu on meil lõpuks oma. Täitsa omaenda isiklik.

Seega, 14 aastaga on toimunud mingi areng siiski. Ma ei kirjuta enam vampiiridest (nagu oli mu esimene postitus), küll aga tüütan sõpru juttudega viktoriaanlikust Inglismaast ja kummitustest, koonduslaagritest ja deidiäppidest.

Same old, same old.

Igal juhul, palju õnne meile kõigile. Ega ma nüüd juba põhimõtte pärast ei saa blogimist jätta, onjo.

Elagu Dakiblogi.

Parim part aastast 2004.

nääpsuvigastuse ülestähendusi

Väike ülevaade asjadest, mida ma tänu oma isediagnoositud lateraalse epikondüliidile (ühtlasi tuntud ka kui tennisemängijaküünarnukk) (jah, ma ei mängi tennist, stop pointing that out!) teha ei saa:

  • sõita autoga, ilma et ma rändomhetkedel valust karjataks
  • mantlit selga panna
  • last sülle võtta
  • kassi paitada
  • mikrofoni hoida (selgus tänasel “Sõbrannaga kinno” üritusel)
  • trükkida kodus diivaniasendis
  • trükkida tööl teatud nurga all vasaku käega
  • avada lukku vasaku käega
  • kanda tuppa poekotte
  • kanda oma käekotti
  • maksta parkimise eest samal ajal, kui mul on käekott ja ma kõnnin kontorisse
  • vajutada liftinuppu (samal ajal, kui mul on käekott)
  • pesta pead
  • …vähemalt nii, et valus poleks

Üldiselt olen ma avastanud tohutul hulgal asju, mida ma teen vasaku käega. Ja kui kogu su elu on sinu õlul ja polegi nagu kedagi, kellele see poekott anda või, siis on päris üllatav, kui paljude asjade jaoks siin elus käsi läheb vaja. Või käsi, mis painduks küünarnukist ilma valuta.

Isegi pintsak teeb haiget, täitsa pöörane.

Aga tänu blogilugejate diagnoosile on mul vähemalt nüüd mingi ettekujutus sellest, mis mind täpselt vaevab ja ma tegelen asjaga.

…kasutades peamiselt paremat kätt.