Author Archives: daki

päev meedias

Kuna keegi mind viimasel ajal blogipalliga ei loobi (parooli viga? või ei taheta mu nime mainida – nii mu enda hala kui muude põhjuste tõttu?), siis leiutan siin ise muudkui blogipalle, sest haigusleht muudkui kestab ja juhe hakkab vaikselt kokku jooksma (ja natuke ka hargnema, õnneks, nagu peabki).

Seekord esitan endale Postimehe meediakülgedel ilmuvad küsimused rubriigist “Minu meedia”.

Millist ajalehte loed?

Töö tõttu püüan jälgida kõiki Eesti päevalehti. Eriliselt naudin aga nädalavahetuselehtede lugemist – sellest on saanud pühapäevane meeldiv rituaal. Lemmikud on Ekspressi Areen, Postimehe A ja K. Vahepeal ostan ka Ekspressi, aga otsustan peamiselt lööbi põhjal – tegu on väga maffia-, kohtu- , äri- ja kinnisvarakeskse ajalehega; minu hingele pakub rõõmu rohkem muusika, kirjandus ja kunst, ja niisama pakub huvi meelelahutus ja pehme ajakirjandus.

Välismaa omadest Independenti, Timesi, NY Timesi, CNNi ja BBC-d. Või noh, kas need nüüd päris ajalehtede alla liigituvad…

Millist ajakirja loed?

Ma armastan ajakirju pööraselt ja kogun neid religioosse pühendumusega (ma ei tea, miks, ausalt). Stiil on üks lemmikuid, kodus käib ka Naised. Ning muidugi Oma Maitse, Good Food, ning kõik vähegi mõeldavad ajakirjade jõulu-erid (eriti Kodukiri, oo!). Cheese on pakkunud silmale ja meelele meeldivat.

Lemmiktelekanal?

ETV kultuuriks, infoks, analüüsiks. BBC Prime kvaliteethuumoriks, fabuloosseteks glamuurielamusteks, ideedeks. Fox Crime meelelahutuseks. Kõik Discovery kanalid pidevaks eneseharimiseks (vahepeal on tunne, nagu täidaks sealsed saated ajalooõpikutest jäänud lünki). Mezzo ja VH1 muusikaks, viimane ka klatšiks ja kõmuks. Aljazeera uudisteks.

Mis saadet maha ei maga?

Sellist saadet pole. Vanasti magasin maha “Tähelaeva” ja olin alati enda peale kuri. Nüüd enam ei kisu väga, kuigi hea saade on üldiselt. ETV vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõttu ja paraadi katsun mitte maha magada (ja laulan hümni kaasa). Eurovisioni ei maga üldiselt maha. ETV pealt vana-aastaõhtu legendaarset “Õhtusöök ühele” vaatan ka iga jumala kord ja naudin.

Lemmikraadio?

Vaieldamatult Tallinna raadio. Aga ka Klassikaraadio, Raadio 2.

Veebilehitseja avakülg?

Veebilehitseja on muidugi Firefox ja avaküljeks Google.

Millised vajalikud kodulehed on järjehoidjas?

Oi, neid on palju: Tvtorrents.com seriaalideks, erinevad sõnastikud, numrbiotsing, ilmakeskus.

Kas loed blogisid?

Valikuliselt. Olen oma blogimenüüd tugevasti harvendanud. Uusi ei jõuagi juurde avastada kahjuks.

For sale: baby shoes. Never worn.

6

Sattusin läbi kellegi (enam ei mäleta, kelle, sry) blogi Telegraphi artiklile “A life in six words? Fantastic!”. See on mul nüüd siin mitu aega lahti olnud, ma olen seda mitu korda lugenud ja mõtteid veeretanud.

Lugege. Mis mõtteid teile teiste inimeste elud kuues sõnas pähe toovad? Mõneti saab võrrelda saidiga One Sentence, mille laused sageli ei intrigeeri, kuid vahete-vahel satub sinna sekka midagi sellist, mis paneb peas Loo jooksma. Loo suure tähega.

Selles mõttes on elu kuues lauses mitu korda tähenduslikum, juba eesmärk on selline – olla tähenduslik. Nagu Hemingway, kellest antud projekt ka inspireeritud on, kunagi kihlveo peale kuue sõnaga lühijutu kirjutas: “For sale: baby shoes. Never worn.”

Mõned…

Sometimes God wants the dishwasher’s job.

I lied, I loved, I birthed.

Fundamentally flawed man seeks perfect woman

Bombs, Mines, only two lives left

My sex change was a mistake

World: seen enough to dislike it.

over think, buy more, be safe

Still laughing, living and loving until.

Nurse –
Banged head
Medications
cause hallucinations

Minu elu kuue sõnaga? That’s a tough one… Võib-olla… Vigu kokku lugeda ei ole võimalik.

tänase päeva šokk

Ei olnud mitte Bill Maheri jaburduseni küündivad sõnavõtud Larry Kingi jutusaates, vaid hoopis uudis, et Camden Marketil möllas hiigeltulekahju.

Kui üldse reastada top 5 maailma kõige lemmikumatest kohtadest, siis Camden Market kuulub sinna kindlasti. Õigemini, top näeks välja selline (ps. tahan hirmsasti topp kahe p-ga kirjutada, aga see pole vist nagu pop/popp? peab uurima):

  1. minu voodi (nimega Sille), kui seal on sees kõik kallid ja karvased ja öökapil Piia on tass teed, hunnik raamatuid, ja telefon on välja lülitatud ja voodist ei pea päev otsa välja minema
  2. üks teatud surnuaed ja üks teatud raudteeäärne
  3. Camden Market, eriti see kanaliäär ja toidutänav
  4. üks teatud tänavanurk pimedas, kust on näha ühte kirikutorni
  5. üks teatud pargipink, kui sinna paistab soe kevadpäike

siki camdenis

Camdenis, suvi 2007

Luulest ja vastandlikkusest

Loen Vera Pavlova luulet Loomingust. Võlub.

Nad on armunud ja õnnelikud.
Mees:
Kui sind pole,
mulle tundub,
et sa lihtsalt astusid korraks
kõrvaltuppa.
Naine:
Kui sa astud korraks kõrvaltuppa,
mulle tundub,
et sind enam pole.

Ja samas oli ka Peeter Sauteri näidend “Keldris”.

NAINE: Ütle mulle üht asja. Kunagi käisid sa mulle pinda, et kellest mina meie kepi ajal fantaseerin. Ütlesid, et see olla normaalne, et inimene kepib ja ise kujutab ette hoopis kedagi teist. Mulle tuli see üllatusena. Ma pole iial midagi sellist vajanud. Kui ma ühega kepin, siis olen absoluutselt seal, ja kõik. Mul pole siis ühtegi muud mõtet peas. Minu jaoks on akt totaalne. Aga ma sain aru, et sina mõtled keppides teistele. /—/Ma ei hakka selle kallal norima, see oli lihtsalt arusaamatu. Mina olen erinevate meestega keppides truum kui sina ühega olles. Sest sa pead petma oma peas, aga mina ei pea.

kotisisust

Ruudu kirjutas. Ja teate ju küll, et mulle meeldib aeg-ajalt oma käekotti revideerida (siia käiks viited varasemale, kui poleks puhas-leht-blog).

Ehk siis: ütle mulle, mis on su käekotis ja ma ütlen sulle, kes oled sina:

  • pulsikell
  • ID-kaart
  • paar kõrvarõngaid
  • paar juuksekamme (neid, mis juukseid kinni hoiavad, mitte neid, mis kammivad)
  • Kylie Minogue lõhn “Darling”
  • Dove’i hügieeniline huulepulk
  • uksekaart
  • veel kaks paari kõrvarõngaid
  • punane huulepulk
  • kahekroonine (“seemneks”)
  • juuksekumm
  • solaariumikreem
  • rahakott
  • punane Puhhi-pildiga kalendermärkmik
  • mustade kaantega väga peen märkmik, mille sisse on kirjutatud The Legendary Notebook Of Ducky
  • paneel
  • näokreem
  • Bristoli “Paralleelmeri”
  • must marker
  • leht Tšehhi hotellis mängitud tuhande arvepidamisega
  • Slovakkia hotelli parklakaart
  • autodokumendid
  • Nicorette’i nätsud
  • fotokas
  • 3in1 kohvi
  • Orbiti nätsud
  • terve hunnik sente ja münte
  • mõned AAA patareid
  • ripsmetušš
  • suur Fornarina plekkmärk
  • pakk pabertaskurätte
  • mängukaardid
  • Calvin Kleini “Eternity” lõhn
  • Visine silmatilgad
  • mõned tampoonid
  • leht Ibumax400
  • üks plaaster
  • üks (!) katkine (!) pastakas

printseslusest

Ma olen kunagi rääkinud, et minu meelest elab iga tüdruku* sees printsess, kes armastab ilusaid ballikleite, säravaid kroonlühtreid, viiuleid ja vahatatud parkettpõrandaid. Printsess armastab natuke jonnida, natuke pirtsutada, ta ei taha oma käsi liiga tihti ära määrida ja talle hirmsal kombel meeldib tantsida. Ning muidugi on igal korralikul printsessil olemas oma prints.

Printsidega on nii, et printsid peavad päris sageli ajama tähtsaid printsiasju mööda maailma ringi. Aga kui printsid tulevad koju, siis haaravad nad printsessi sülle ja keerutavad-lennutavad teda suures õnnes, kuni maailm muutub uduseks värviliseks virvarriks nende ümber. Ja printsess naerab heleda-heleda häälega suurest õnnest ja ei pane üldse tähelegi, et prints on natuke räsitud tähtsatest printsiasjade ajamisest ja et hobune ei olegi ehk valge – see polegi printsessile kunagi oluline olnud, oluline on hoopis, et prints tahab teda jätkuvalt sülle võtta ja õnnelikult lennutada.

Printsesside elu on kerge, kaunis ja nad on alati õnnelikud (väitku ajaloolased, mis tahes, siin pole ajalooga midagi pistmist). Õigemini, neil nüüd nii liiga kerge ka pole. Enamiku aja peavad nad oma printsi ootama ja tema pärast muretsema, ning ennast ilusana, targana ja osavana hoidma, et prints ikka tahaks nende juurde koju tulla. Siinkohal ei väida ma sugugi, et nendel printsessidel (kes elavad meie – või õigemini, minusuguste tütarlaste sees) poleks üldse oma elu või oma huvisid ja et nad kogu oma aja printsi ootamisele kulutaksid. Oh ei, printsessid käivad salongides ja ratsutamas, tegelevad heegeldamise, lugemise, luuletuste pähe õppimise, laulmise, klaverimängu, kauni käekirjaga kirjade kirjutamise, maalimisega ja õpivad hoolsalt prantsuse keelt. Ning nad on seda tehes õnnelikud, sest mis saaks ollagi elust puudu, kui sul on kullatud loss, rohetavad niidud ja ustavad sõbrad.

Aga lihtsalt – kõige selle juures ei unusta printsessid ära, et neil prints olemas on, keda armastada ja hoida ja südames kanda, kuni prints jälle mahti saab koju tulla.

Muidugi, kunagi juhtub see, et prints jääbki koju, hakkab võib-olla isegi kuningaks; ja siis on printsessi kohus hakata kuningannaks, kasvatada lapsi ja hoida loss sooja ja hubasena. Aga see ei juhtu veel niipea, sest meie printsess ja prints on veel na noored. Aega veel on.

Vot, ja see printsess, vähemalt see, kes minu sees elab, armastab balle ja peeneid pidusid, isegi, kui ta seal end iga kord koduselt ei tunne. Ja isegi, kui sukad mööda sääri alla tahavad vajuda. Ja isegi, kui sammud lähevad valssi keerutades natuke sassi, sest ega siis ju teised ümbritsevad ei tea, et tegu on printsessiga ja nad lihtlabaselt trügivad tantsupõrandal otsa. Mõni isegi ei tantsi õige sammuga. Rääkimata sellest, et mõni ei pea isegi etiketist kinni või paistab sellest üldse eimidagi kuulnud olevat. Ilma rinnahoidjata ballil, päh!

Ning tõsi ta on, et sel printsessil pole eriti võimalust enda nina välja pista, sest tänapäeval ei hinnata sellist asja, nagu puhas printseslus. Tänapäeval on moes teksad ja poisipead, tänapäeval haarab naine ise mehest kinni, kui ta teda saada tahab ja tänapäeva naine tegeleb sootuks muude asjadega kui printsessiks olemisega. On asjalik ja töine, asine ja tõsine. Ei luba endale asjatuid tundepuhanguid ning kehtestab ennast meestega võrdselt nii poliitikas kui õllelaua taga.

Tänapäeva naine on ka tore olla. Aga sellegipoolest, kui lasta endal korra… Siis ju piilub printsess välja? Kasvõi natuke? Selles veidike torssis huules, kui prints on keset ööd printsessi piimaklaasi ootamatult tühjaks joonud; ja selles särasilmas, kes proovib selga maani tualetti ja avastab, kui kaunis võib üks naisterahvas – jaa, ta ise! – olla…? On ju, täitsa printsess!

_
*Disclaimer: For the sake of argument ütleme, et “iga tüdruk” ei tähenda siin muidugi iga tüdrukut; ja ma ei taha vaielda feministidega, kes kindlasti sellist käsitlust alandavaks, dekadentlikuks ja milleks-iganes peaksid; ka ei taha ma väita, et naisterahvad, kes printsessindusest suurt midagi ei pea, näeksid maailma kuidagi valesti ja oleksid halvemad. Ütleme lihtsalt, et see on siin üks muinasjutt, absoluutselt mitte absoluutne tõde; see ei ole kirja pandud kellegi ärritamiseks ega vihastamiseks – millegipärast on mul tunne, et ma pean sellise mõtte igaks juhuks iga posti lõppu kirjutama, aga see on juba muu posti teema…

« Older Entries Recent Entries »