Head ööd, Miuks

Täna ärkasin ma üles, Pussakas magas mul peas, Sussu oli toonud voodisse taas mingid oma mänguasjad, aga Miuksu polnud.

See pole iseenesest imelik, sest kuigi ta magab alati minuga, on tal siiski ka oma elu ja ta vahel armastab magada vannitoas soojal põrandal või diivanil või kuskil.

Ma veel meelisiklesin voodis päris pikka aega, enne kui end vetsu ajasin, ja siis ma kuulsin seda. Imelik kähisev hingamine. Otsisin: vanni all polnud, küll aga nuuskisid nii Sussu kui Pussakas pesumasina ümber. Tõmbasin masina eemale ja nägingi – Miuks oli end mingil imeväel pressinud seina ja pesumasina vahele. Miks? Läks ta sinna mänguhoos? Nad ikka Sussuga vahel panevad koos päris hullu. Või ehmatas teda miski ja ta püüdis minna peitu? Miks üldse peaks üks kass minema kuskile, kust ta kindlalt enam välja ei saa? Samas, pärast kolimisi on Miuks ikka end ära peitnud… Aga praegu ju polnud elus midagi traumeerivat.

Igal juhul oli ta end sinna vahele pressinud. Sain masina kuidagi eest, ronisin kassile järele. Vaeseke oli täiesti ära end ajanud, püüdes välja kaapida. Vist? Ma ei tea. Igal juhul ta hingeldas, vigastusi ei paistnud olevat, aga šokis kohe kindlasti. Mässisin rätikusse, tilgutasin vett, lootsin, et peagi toibub.

Miks ma arvasin, et ta toibub, ma ei tea. Ju oma olin ise ka šokis. Rätikus ta veetis mõne aja, hoidsin veel ta jalgu kinni, sest esikäppadega ta muudkui püüdis jätkuvalt nagu kaapida… või sõtkuda, ma ei tea. Ei ühtegi kräunu, ei ühtegi nurru, lihtsalt hingeldamine, korisev hingeldamine.

Nüüd muidugi ma mõtlen, et oli ilmselge, et misiganes juhtus – ta oli selleks hetkeks juba minekul, kui ma ta leidsin. Ning jah, ma olen läbinud kõik endasüüdistamise ringid, kuulanud üle kõik uneäpi öised lindistused, et aru saada, millal teda viimati kuulda oli. Äpist on kuulda tema samme (muidugi eristan ma kõrvaga oma kasside samme) hommikul poole kuue ajal. Hommikul üheksa ajal käis ilge traalivaali, köögis asjad lendasid, aga polnud kuulda nende tavapärast kräunutamist, mis ikka juhtub, kui nad omavahel mängivad ja Miuks vahel närvi läheb.

Ehk et… ma ei tea. Ma tõesti ei tea, mis juhtus. Ja ma ei saa kunagi teada.

Niisiis, rahunes ta mul rätiku sees. Hoidsin vahel rinnal, hoidsin jalgadest kinni, et ta ei sõtkuks. Ma siiralt arvasin, et lõpuks ta rahuneb, jääb magama ja ärkab ja kõik on endine.

Helistasin kliinikusse. Sest, muidugi. Sain aru, et tilka vajaks ta niikuinii. Jumal teab, mitu tundi ta seal vahel kinni oli, paanikas, šokis. Kindlalt dehüdreerunud ja olgem ausad, ikkagi vana kass. 16 aastat, see pole naljaasi.

Helistasin kliinikusse ja midagi puterdasin, et noh, teate, ma olen kuulnud, et kassid vahel, kui nad on vanad… “See ei tähenda, et nad on vanad, et peaks nad abist ilma jätma,” märkis kliinikutöötaja. Jaa, muidugi, ma seda ei mõelnudki. Lihtsalt, et.. kas on variant, et ta puges sinna.. surema? Aga miks ta siis ikkagi nii meeleheitlikult välja justkui püüdis saada?

Otsustasime, et ma ikkagi sõidan kliinikusse. Mässisin ta teise rätikusse, tõin puuri – ta hakkas natuke justkui vastu. Justkui lõpuks oli elu ta silmis. Musitasin, kallistasin, rahustasin. “Kõik on korras, tilka vajad, lähme kliinikusse.”

Panin ta kasti – see oli keerukas, aga sain hakkama – ta vaesed käpad ikka veel käisid, kaapides mingit nähtamatut takistust.

Astun korterist välja, näen hoovile ja meenub – issand, muidugi, auto jäi ju eile rongijaama, sest tagasi tulin taksoga. Õnneks oli naaber kodus, viskas mu jaama ära. Autos rääkisime midagi taliujumisest ja millestki veel; ma ei mäleta, ma mõtlesin vaid, et on 23. mai, siis alati juhtuvad meie peres märgilised sündmused.

“Appi, ta silmad on klaasistunud,” ütlesin, kui kastiga kassi hakkasin enda autosse tõstma. “Aitäh, et mu ära viskasid!”
“Mis sa nüüd, oluline, et te kiirelt arstile saaksite.”

Panin puuri autosse, kinnitasin turvavööga ja…

Sain aru, et ta on läinud.

Võtsin puuri lahti, silitasin, paitasin, liigutasin, püüdsin leida südamelööke. Ei midagi. Käpad enam ei kaapinud. Aga need silmad – need vaatasid mind.

Helistasin kliinikusse.

“Teate, ma pidin tulema, aga ma arvan, et ta suri juba ära. Kas… kas ma üldse hakkan?”
“Tulge ikka. Ehk kaotas lihtsalt teadvuse.”

Aga ma teadsin. Ta ei kaotanud teadvust.

Ju ta südameke enam ei elanud üle enam ka seda šokki, et viisin ta autosse, palav… Või oleks ta niikuinii läinud, kui oleksingi ta jätnud diivanile rätikusse. Ma tõesti ei tea. Mul on nii palju küsimusi, aga ma pean leppima sellega, et ma ei tea.

Autos helistasin sõbrale. “Tead, mul pole labidat, palun tule appi.”
Helistasin õele. “Tead, ta vaatab mind, aga ta on juba läinud…”

Ja kuigi ta vaatas mind terve aja – vahel ma silitasin teda – kujutlesin siiski, et haaran ta keha sülle ja viin kliinikusse ja seal äkki tõesti öeldakse, et teadvusekaotus… Või ükskõik, mida. Kasvõi, et jah, te matate tõepoolest surnud kassi. Mul oli juba ka seda vaja teada.

Panin mängima Spotify – see tundus liiga vali. Keerasin heli maha, keerasin juurde, miski ei tundunud õige. Siis märkasin, mis lugu mängis. Snow Patroly plaat “Eyes Open”, lugu “Open Your Eyes”. See tundus sobiv ja irooniline samal ajal, sest ta silmad olid lahti. Ma püüdsin neid sulgeda, aga nad ei läinud enam. Jäid ikka lahti.

Kusjuures ma pole Snow Patroli aastaid kuulanud. Panin lihtsalt mingi Spotify “Made for you” playlisti, et poleks vastik raadio ja oleks midagi, mis viiks mu tähelepanu vähemalt hetkeks eemale sellelt, et ma sõidan linna ja mu kõrvalistmelt vaatab mind mu surnud kass.

Ma ei unusta kunagi vist seda lõhna. Seda imelikku magusatkirbet lõhna, mis jäi rätikusse, mis temast hoovas, kui olin ta sealt seina vahelt päästnud. Ma arvan, et nii lõhnab stress, paanika, nii lõhnab lähenev surm.

Nutsin. Siis hakkas keerama. Magu krambitas, meenus, et polnud midagi söönud. Püüdsin reaalsust hoomata, aga see pole praegu võimalik.

Kui kliiniku juurde jõudsin ja kõrvalistuja ukse avasin ja sõber – silmnähtavalt endast väljas – minuni jõudis, sain aru, et ma enam ei haara teda oma sülle. Koolnukangestus oli jõudnud.

Täna sain ma teada, et koolnukangestus jõuab 20-30 minutiga. Rohkem polegi vaja.

Edasi läks juba… ah, ma ei teagi. Kakkusin kasti lahti, sest sülle ma enam teda võtta ei suutnud. Ta oli juba läinud. Viimased musid tegin talle diivanil enne kasti panemist. Vastik, et ta suri kastis, mida ta nii väga kartis ja vihkas. Aga ma tõesti arvasin, et ma teen õigesti. Ma ju ei teadnud, ma ei saanud ju teada.

Aga ta suri ikkagi paremini. “On palju-palju hullemaid viise, kuidas surra,” ütles kliinikutöötaja, kui nad olid surma kinnitanud ja me olime kokku leppinud, et lasen ta tuhastada. Sest nii saab ka Mila temaga hüvasti jätta.

Mõtlen, et ühest küljest on hea, et Milat täna kodus polnud, teisalt aga… Ikka need sada küsimust. Mila ärkab varem kui mina, äkki tema oleks kohe öelnud, kui mingi jama on? Äkki poleks seda jama juhtunud? Kas see oli üldse õnnetus? Või ta läkski sinna ikka tõesti peitu, et rahus surra? Kuivõrd see üldse rahulik koht üldse on – mingi kitsas pragu…

Ma ei tea.

Aga Miuks – pika nimega Pisike Beib-Mees MiuMiu – on olnud selle blogi osa selle algusest, septembrist 2004. Ja ta on kohanud nii palju inimesi, sadu. Kas just neid ka mõjutanud, aga tahaks arvata, et oma kassielu kohta elas ta hea kassielu.

Nagu ema ütles: “Mõtle – tal oli üsna pikk ja raske elu. Kui palju ta pidi kolima! Kui paks ta oli! Kui raske tal oli!” Hakkasin naerma – sest naer on ikka viis, kuidas ma raskes olukorras hinge kaitsen – ja tõdesin, et jajah, mu enda nekroloog oleks umbes samasugune: “Ta pidi palju kolima, tal oli raske ja ta oli üsna paks.”

Aga Miuks oli ikkagi minu kass. Pussakas on iseenda kass, ta pole kellegi oma. Sussu – no tema, temast peab (Mila palvel) veel pikemalt kunagi kirjutama, aga tema on murdja, samas on ta siiski Mila kass. Miuks – tema oli minu kass. Ta oli mu peal alati olemas. Veel eile magasime kaisus, veel öösel, kui jõudsin, oli ta olemas mu peal ja siis need sammud kõndisid pool 6 mu voodist eemale, et mitte kunagi enam tagasi tulla.

Ma olin valmis ta surmaks juba mitu aastat, aga pigem arvasin ma, et see tuleb pikk kuhtumine, haigused, põduramaks jäämine… Siis sel talvel võttis ta palju alla, aga Sussu tulekuga tuli tal nagu uus elu sisse. Kuniks… jah. Olgu see siis õnnetus või olgu see siis paratamatus, aga nii läks. Vähemalt olin ma kodus ja ta sai olla mu süles ja me saame võtta ta tuha ja minna millalgi kuskile ja teha sellega midagi – ei tea veel, mida, eks Mila ka saab otsustada, mis on parim.

Labidat ei läinudki vaja, sest õnneks olid eile tulnud üle laenutushüvitised. Mis on tõesti väga hea, sest ma ei suutnud välja mõelda, mida temaga teha.

Head ööd, Miuks. Ma pole iial ühtki kassi nii väga ja nii pikalt armastanud kui sind.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.