Me elame ühes huvitavas ajas, kas pole?
Ma täna rikkusin oma 20päevast isolatsiooni, et käia korraks linnas – vajasin kontorist üht arvutijublakat, ja ühtlasi palus Louis, et tema podcastist läbi astuksin. Ma tundsin end kohutavalt süüdi ja silmakirjalikuna, kuigi ma nägin reaalselt kolme inimest – kaht töökoha parklas, kellele kaugelt hõikasin tere (tööl mõned inimesed on, sest kanal peab eetrisse minema) ja muidugi siis ka Louist, kuigi hoidsime vahet ja ma desinfitseerisin kõike, mida nägin.
Ühtlasin pean tõdema, et tund aega bufi taga teha saadet – prillid udused, muudkui hingamas oma süsihappegaasi – pole just kõige meeldivam.
(Au kõigile medtöötajatele, kelle jaoks see on igapäev.)
//
See kriis toob ka välja inimeste huvitavad küljed. Ma pidin täna oma tiimiga üle saama tõsiasjast, et meilgi kärbitakse palku. Ma tunnen, et oleksin saanud olla nii palju paremini neile toeks – aga on, nagu on. Ja meil pole nii hull, kui võiks olla. Meil on nii palju lugejaid, et me ei suuda neid nö ära teenindada, probleem on lihtsalt selles, et raha ei tule peale, sest reklaami ei osteta. Ja seda on jube raske seletada – nõudlust on hästi palju, kuidas see siis ometi rahaks ei konverteeru! Rääkimata neist miljonitest, kes usuvad, et ajakirjandus peaks olema tasuta…
//
Aga neist huvitavatest külgedest… Ma olen seda juba neil nädalatel teadlikult jälginud. Enda puhul – jah, muidugi, ma olen liiga närviline ja järsk. Koduõpe sööb mu kannatuse, päevad on kõik üks hall mass, mil veini läheb liiga palju ja tööd samuti liiga palju ja vaba aega… Misasi see vaba aeg on? Magamine?
Aga ka muud asjad toovad inimeste moraalse kompassi välja. Kes on need, kes antud hetkel löövad selja sirgu ja annavad endast parima. Kes on need, kes teevad need videokõned kallitele. Kes on need, kes teadlikult tegelevad enese paremaks muutmisega – või vähemalt mitte teadlikult enese halvemaks muutmisega. Ja siis on need inimesed, kelle puhul sa üldse ei saa aru, millega nad tegelevad. Mis juhib nende kompassi? Millest lähtuvad nende küsimused?
Ausalt öeldes olen ma olnud niiiiii lähedal, et hakata oma eksidele helistama ja arutama, mis nad meie suhtest arvavad. Ja see on mõnes mõttes hea guideline meile kõigile. Et ärgem, eks. Ärgem hellakem eksidele, ärgem võtkem suhetega seoses suuri otsuseid vastu.
Aga samas vaadakem endale ka ausalt otsa ja mõelgem, miks meie kriisikäitumine on just selline nagu ta on. Miks? Miks oled sa see inimene, kes internetis teiste peale karjub? Miks oled sa see inimene, kes tunneb, et sulle on liiga tehtud – sulle, isiklikult? Miks oled sa see inimene, kes… No, teate küll.
Olge terved, kallad. (Jah, kallad, sest vihkan, et Twitter selle kalla-sõna nõmesõnaks teinud. Kalla on superhea sõna.)
(Ükspäev panen ka ciabatta retsepti siiski, nagu lubasin.)
(Jah, olen kaks kilo küpsetamisega selle 20 päeva jooksul juurde võtnud.)