sellest õudusest on väljapääs

Viimased nädalad, võibolla isegi kuud, olen ma veetnud mingis imelikus sünnitusjärgses hämus. Seda tunnet on vaat et võimatu kirjeldada, aga just sellise sünnitusjärgse ärevuse, ehmatuse, valu ja põnevusega see sarnaneb.

Kui sa hakkad kirjutama raamatut, on peaaegu võimatu ette kujutada, et see saab kunagi valmis. Isegi, kui lugu su peas on juba valmis, on ikkagi väga raske ette kujutada, et ühel hetkel sa hoiadki teda lõpuks oma käte vahel. Muide, ma pole praegu veel oma beebit käte vahel hoidnud, sellepärast on ka tunne selline eriliselt veider – nagu on sünnitatud ja nagu pole kah.

Igal juhul, raamatut “Ü nagu üksikema” hakkasin ma kirjutama 2013. aastal. Sellest ajast on palju vett merre voolanud, selle ajaga olen ma rääkinud paljude naistega, kes on olnud vägivaldses suhtes. Ma olen rääkinud paljude terapeutidega, psühholoogidega, psühhiaatritega, ekspertidega, ohvriabi inimestega, vägivalla vastu võitlevate inimestega, isegi toonase justiitsministri Andres Anveltiga rääkisin sellest. (Nüüd, muide, kui te veel ei tea, teen ma Andresega koos Eesti esimest roimapodcasti – otsi oma podcasti äpist “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”!)

Aga kui ma seda lugu kirjutasin ja üles hakkasin ehitama, olin ma alguses üksi. Kuid siis neid kihte lisandus. Lisandus selle sõbranna lugu, kelle tema oma mees korduvalt vägistas. Lisandus selle sõbranna lugu, kelle tema oma mees ähvardas ära tappa, kes pidevalt sõitma hakates kontrollis igaks juhuks pidureid, sest äkki sel korral need enam ei tööta.

Lisandus selle naise lugu, kes ei julgenud hingatagi, sest iga vale pilk või hingetõmme vallandas tõelise sõja. Ning lisandusid kõikide nende ellujääjate lood, kes lõpuks olid otsustanud end vabaks murda.

Need samad lood, mis põimusid kõigi jaoks üheks suureks terrorihõnguliseks segapudruks, sest sa võid ju otsustada, et sa lõpetad selle suhte ära, aga… kui ta lihtsalt ei lase? Kui ta helistab, kui ta pommitab sind kirjadega, kui ta sajab sul korteriuksest sisse? Kui ta räägib sulle, et nüüd ta muutub, kui ta lubab sulle kokku maad ja ilmad ja sa muutudki pehmeks, sest – sa oled ju seda meest armastanud. Sa oled teda armastanud kogu oma hingest, äkki ta lõpuks nüüd tõesti mõistab, et sul on tõsi taga? Äkki ta nüüd lõpuks saab aru, et ta peab muutuma? Äkki ta lõpuks tunnistabki, et ta on käitunud valesti?

…ja see kõik hakkab jälle otsast peale.

Sellest on “Ü nagu üksikema”. See on nii paljude naiste, nii paljude (luhtunud?) lahkuminekute lugu. Ja seda oli sitaks valus kirja panna. Ma isegi ei tahtnud korrektuuri lugeda, sest ei tahtnud seda kõike uuesti läbi elada, aga kui ikkagi seda tegema hakkasin – lubasin endale, et vaid diagonaalis! -, avastasin, et mõned lõigud haaravad endasse, ma ei saa end lahti rebida… Ma ei tea, kas see näitab, et sai hästi kirja pandud, või siis näitab see midagi muud.

Kuigi ma pole veel oma beebit käes hoidnud, siis olen juba saanud mitmeid lugejakirju. Need puudutavad mind sügavalt iga kord, aga ma ei oskagi kuidagi reageerida. Mulle kirjutas üks naine, kes on hetkel täpselt selles olukorras, et peaks lahti rebima, kõik on läinud nii valesti, rusikad on välkunud, sõrmed on kõri pigistanud… Aga ma ei oska teda aidata muudmoodi, kui vaid lihtsalt suunata ressursside poole.

Meil on ohvriabi telefon 116 006 ja meil on abiliin 1492. Palun helista, kui sul on vaja abi. Helista isegi siis, kui sa arvad, et sa ei vaja abi, aga sa tahaks natuke rääkida. Sest sa oled hakanud oma kaines mõistuses ja reaalsuses kahtlema, kuna su elus on keegi, kes veenab sind, et tõed, mida sa tead, ei ole tõesed. Keegi, kes ütleb sulle, et kui sa vaid ise hoiaksid suu kinni, ei peaks ta sind lööma, ei peaks ta sind vägistama. Keegi, kes ütleb, et sa ise oledki süüdi. Keegi, kes ütleb, et sa ei väärigi paremat, sest vaata, milline sa oled – kole ja paks, kes sind ikka tahab, ja pealegi, sa ei saaks ju üksi hakkama, sa oled nõme, loll ja abitu. Kui su elus on keegi, kes sulle seda räägib, siis – ta ei peaks seal olema. Sest ükski neist asjadest pole tõsi. Sa oled ilus, hinnatud ja väärt parimat. Sa oled tugevam kui sa arvad. SA PÄÄSED SELLEST VÄLJA. Aga sa pead tegema ise selle otsuse ja selle esimese sammu. On inimesi, kes saavad sind aidata. Aga sa pead laskma end aidata.

Ja ma tean, et see võib olla väga, väga raske. Võib tunduda suisa võimatu.

Aga see pole võimatu. See on võimalik. Ja ühel hetkel oled sa ükskord jälle õnnelik.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.