kriis! järjekordne! kae nalja!

Üks huvitavamaid asju elu juures on see, et ta juhtub nii märkamatult. Muudkui teed oma väikeseid asju, rühmad läbi igapäevase rutiini – ikka see hommikukohv, lasteaed, commute tööle, võileib, naer, nali, tõlk-tõlk-artikkel-artikkel-podcast, kohv, lõuna, veel tõlktõlktöötöö, commute koju, toidupood, lasteaed, õhtusöögi rabelemine, ise väsimusest poolsurnud, veel tööd, laps magama, kalasilmil lae vahtimine, rahutu uni, hommikukohv… jne.

Ja siis ühel hetkel ootamatult on kõik teistmoodi.

Ning midagi suurt ei peagi selleks juhtuma. Teed oma pisikesi asju, aga kuskil taustal rattad tiirlevad, otsused valmivad, masinavärk teeb sinust sõltumatult oma tegemisi – ja ongi käes see hetk, kui saad aru, et woah, tere, Elu, pole ammu kohtunud, kas ma pean nüüd võtma vastu mingeid otsuseid taas? Ahah et peangi? Ja et soovituslikult võiks need otsused olla sellised potentsiaalselt elumuutvad? AGA KAS TE SIIS EI TEA, ET MA VAID MÄNGIN TÄISKASVANUT JA MUL POLE AIMUGI, MIDA MA TEGEMA PEAKS?!

**

Mul on nii hästi meeles, kuidas kunagi ülikooliajal (BA, mitte MA) ütles üks armas kursaõde, kui tulevikuplaanidest rääkime, et tal pole erilisi ambitsioone. “Ma tahaksin lihtsalt teha oma väikesi asju,” ütles ta ja see mõte jäi mulle meelde, kuna haakus minuga nii hästi. See on täpselt see, mida mina tahan teha. Teha lihtsalt oma pisikesi asju. Ning vahel ootamatult mind tabab teadmine, et võibolla see, mida mina pean “pisikesteks asjadeks”, tegelikult teatud skaalal pisikesed polegi.

Näiteks olen ma nüüd veetnud umbes veerandi oma puhkusest mõeldes nii intensiivselt tööle, et natuke ausalt öeldes juba ajab närvi, et ma oma vähest järelejäänud puhkuseaega sellele raiskan. Aga, saate aru, ma pean sellele mõtlema, sest Elu. Ma pean tegema vist mingeid otsuseid ja tegelikult pole see mingi uus asi – igaks kevadeks olen ma end nii katki töötanud, et tean, et mind päästab vaid täielik väljalülitamine igasugustest tööga seotud asjadest.

Aga noh, läks nii, et sel korral ei saanud, pean ikka tööst mõtlema. Nagu ka eelmisel kevadel, mõtlen ka praegu, mis peaks olema mu järgmine samm. Sest ma juba pole sellist tüüpi tegelane, kes leiab mingi sobiva nahktooli, vajub sinna, ning siis teeb 20 aastat ühte ja sama, eriti midagi muud tahtmatagi (ehk väike palgatõus mõne aasta tagant, et toidukorvi PÖÖRASTE hindadega ikkagi järjel püsida). Kuigi ka see on täiesti aktsepteeritav “pisikeste asjade tegemine” ja ma isegi kadestan neid inimesi, kes pealtnäha kunagi seda kihelust ei tunne, mida mina (umbes igal kevadel) tunnen. Et kuhugi peaks edasi, midagi peaks veel, midagi võiks teistmoodi – ja samas ikkagi selles sfääris, et “tahaks teha oma pisikesi asju, aga äkki tuleb mõni uus äge pisike asi, mida veel saaks teha ja ära dakistada”.

Sest näiteks pole olemas töökuulutust, millele kandideerides saaks teha sellist tööd nagu mina teen. Ma olen kuidagi käigult oma töö endale loonud ja ma saan aru, et see on täiesti uskumatu privileeg. Ma olen juba viimased 3-4 aastat imestanud, kuidas see ikka saab olla nii, et kõik need asjad, mida olen terve oma elu jooksul teinud (mu CV võiks olla vähemalt 8 lehekülge pikk, aga ma olen loobunud seal loetlemast juba asju, mis enam ei tundu väga relevantsed, kuigi ometi loomulikult on andnud iga kord väärtusliku kogemuse), on osutunud täiesti asendamatuteks tegemaks just seda, mida ma praegu teen.

Ehk seetõttu ongi nii raske ette kujutada, mis see järgmine samm peaks olema. Ma ei ole vist end kunagi päriselt ajakirjanikuks pidanud, mäletan, et nimetasin end kunagi lugude jutustajaks, nüüd pean end pigem meelelahutajaks, kes siiski vahel ka jutustab olulisi (ja valusaid) lugusid, muidugi olen ma lisaks veel vastikult valjuhäälne femmar, keda ajavad valged keskealised heteromehed ja nende teatud tõmblemised ja arvamusavaldused kohati nii närvi, et ei saa vait olla… Aga ma pole ainult üks või teine või kolmas, ikka kõikide nende asjade kombinatsioon. Ja kui ma peakski minema vaatama töökuulutusi, siis ma lihtsalt ei näegi seal ilmselt midagi sellist, mida ma tahaks teha “järgmise sammuna” (kui tuleb see hetk see samm teha) – sest kõik need asjad, mida ma armastan tööna teha, on kuidagi sujuvalt töö käigus (hehe) kujunenud.

Noh, muidugi võiks ma jälle oma firma luua ja teha selle alt sadu erinevaid asju, aga kuniks mul on üks hing veel toita ja määratus koguses laene, siis on palgatöö siiski see, mida ma järgmised aastad teen.

Muidugi on võimalus, et mingil hetkel teen mingi täieliku kannapöörde karjääris ja need mu “pisikesed asjad” kolivad näiteks tagasi blogisse või leian ma muu viisi, kuidas oma loome- ja inimeste meelte lahutamise vajadust rahuldada (aga kujutage siis ette mõnda respektaablit firmat, kes tahakski ehk väga kompetentset kommunikatsioonitöötajat – aga kes vabal ajal armastab podcastis seksist rääkida).

Õnneks muidugi on tänapäevane töömaastik nii kirju ja tõsiasi, et ma jään täpselt sellesse kõige magusamasse millenniumilaste generatsiooni – haiglase vabadus- ja loomevajadusega, kuid samas piisavalt mõistlik ja konservatiivne, et aru saada, miks beanie bag ja lauajalka ei ole ilmtingimata asjad, mis peaksid olema lepingusse sisse kirjutatud – ehk tagavad selle, et misiganes mu teele ka millaski veereb, sobib see mulle ja mina sobin sellele…

Oh, mõelda, ja ma oleks peaaegu läinud siiski õppima proviisoriks. KUI MÕNUS oleks elu, ja KUI PINGEVABA – muudkui aga õpid ja arened ravimite vallas, nõustad ja aitad, kogud ravimifirmade tasuta pastakaid ja ee… okei, mul pole aimugi, milline on proviisori argipäev, aga ma usun, et nad ei pea vist igal kevadel maadlema läbipõlemiskriisiga, sest… lihtsalt öeldes, KUSKILT KIHELEB JA EI TEA, KUIDAS JA MIDA PEAKS SÜGAMA.

Aga, mis peamine, mu crew töö juures on da best ja tegelikult, lõppeks, nagu ütleks Merit Kopli: “Inimesed on ainsad, kes tegelikult on olulised.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.