minu päev Valeriga

Jäljeline Klooga järv

Täna hommikul ärkasin ma üles ja otsustasin, et ma ei viitsi oma kriisiga tegeleda. Õigemini, ma ärkasin üles poolõudusunenäo peale, et on esmaspäev, kell on 11:44 ja ainult üks lugu on üles saanud. Tõeline online-toimetaja õudukas, ma ütlen. Ehk siis: puhkus on kohe läbi ja okei, ma pole jõudnud teha midagi, mida ma plaanisin, aga vähemalt olen ma maganud küllalt palju ja pealegi, õues on LUMH!!!

Niisiis läksime me Milaga kelgutama. Kloogal – loomulikult – pole kelgumäge, aga on üks auk, mida saab kelgutamiseks kasutada. Seega läksime me sinna. Oli juba üsna õhtu, teisi lapsi enam polnud. Umbes teisel katsel õnnestus mul pepukas katki sõita, nii et edasi olin ma nagu tavaline lapsevanem, kelle ülesandeks on kohusetundlikult huvitatud näoga kelguaugu ümber kõndida ja vahepeal hüüda: “Lahe sõit, tubli!”

Meiega liitusid üks isa ja tütar. Tütar tegi Milaga sõprust, ütles, et räägib vaid natuke eesti keelt, aga eks sellest pole midagi – kelgutamine ju üsna universaalne keel. Mingil hetkel liikusid nad edasi, umbes samal hetkel, kui me otsustasime järvejääd kontrollima minna. Ja kuna ma olin nädal aega maganud ning pool aastat jooksnud, avastasin ma, et olen kelguvedamises märksa osavam kui olin seda eelmisel talvel. “Singa-vinga! Kiiremini!” hüüdis Mila ja nii ma siis jooksin ja singa-vingatasin, kuni me isale ja tütrele järele jõudsime.

Siis sain aru, et jah, mina tõesti olengi see lapsevanem, keda teised lapsevanemad väga ei salli. Sest muidugi leidis see tüdruk, et nad ei saa meile alla jääda ja sundis oma vaest isa meiega võidu tegema. Tegime natuke aega võidu – mina loomulikult võitsin.

Järvel sõprus jätkus, otsustasime tüdrukutega, et hakkame detektiivideks ja jälitame jälgi üle jää. Jänesed ja koerad, kalamehed ja luiged – kes kõik seal jääl kõndinud. Väljas pimenes, meie kolmekesi ajasime jälge nagu nuhid, isa löntsa-löntsa meil sabas.

Leidsime mõned linnupesad ja kui ma avastasin, et lähemal on juba Ämari-poolne kallas kui Klooga-poolne (ja et see Klooga-poolne on täitsa pimedusse juba mattunud), võiks tagasi pöörduda. Jätsime hüvasti ja matkasime kaldale tagasi – ikka selleks, et avastada, et meie uued sõbrad on tegelikult meie sabas. Tüdrukud nõudsid, et saaksid kõrvuti kelkudel sõita, seega tuli meil, veohobustel, alluda.

Kõndisime siis nõnda mõned kilomeetrid, tüdrukud kelkudel, kõrvuti vaikides. Lõpuks küsisin, et mis ka härra nimi võiks olla – no et terve päev ikkagi koos veedetud. “Valeri,” selgus. Aga Valeri ei rääkivat siiski eesti keelt.

Kõndisime vaikides edasi, tüdrukud veel sõitsid pimedas paar korda kelguauku ja siis õnnestus mul Mila koju veenda.

Jätsime taaskord hüvasti ja ma jooksin koju, laps sabas huilgamas.

Noh, tuleb tõdeda, et mul on olnud imelikumaidki päevi. Mõni mu deitki on olnud imelikum kui võõra mehega vaikides kõrvuti mööda Kloogat kõndida.

Aga jää on hea ja üle kümne aasta ma mõtlen, et võiks uisud muretseda.

Üks mõte “minu päev Valeriga

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.