aasta 2017 küsimustes

Inimesed ja inimeseks olemine 4 kommentaari

See on tosinas (tosinas? öeldakse nii?) aasta, mil ma võtan aasta viimasel päeval selle hetke, et istun ja hakkan mõtlema, et mis kurat siis ikkagi juhtus.

Sel aastal teen seda oma magamistoas, kus ma mõned kuud tagasi tegin värske remondi. Jäänud on veel elutuba ja kunagi ka köök, aga see kõik võib nüüd natuke oodata, sest see on minu koduoma kodu, lõpuks ometi on see pusle kokku saanud minu elus. Ma olen Naabrinaisele nii lõputult tänulik, et ma ei oska seda isegi sõnadessegi panna. See, et ma kunagi omal ajal üldse siia sain tulla, et ta pakkus mulle koha, kuhu tulla, ta andis mulle võimaluse end koguda, jalgele tõusta. Kui ma mõtlen tagasi nelja-viie aasta tagusele ajale, kus ma olin täiesti isegi mitte põlvili surutud, vaid näoli maas – ja kui ma mõtlen sellele, kus ma olen praegu… Mul pole isegi sõnu. Ja ma ei oleks siin ilma nende kallite inimesteta, kes on mu elus, kes on jäänud mu kõrvale headel aegadel, sittadel aegadel, segastel aegadel, enesehävituslikel, kurbadel, rõõmsatel, igavatel, karmidel, tühjadel, sisukatel… kõikidel nendel aegadel.

Kas sina suudad kokku lugeda kõik need inimesed, kes on aidanud sul vormida end selliseks, nagu oled täna? Milliseks sa end veel vormida tahaksid? Kui sa praegu silmad kinni paned, kuhu sa end kujutled? Millised osad sinu vormist on veel tühjad, millega sa nad täita tahaksid? Kui palju lähemale sa lõppeval aastal oma eesmärkidele jõudsid? Millised eesmärgid täitsid, millised on need uued, mis kerkisid, mille poole nüüd püüdled?

Mitu korda tundsid aga, et oled täiesti valel teel? Mitu korda oma sisemise hääle vaigistasid, end rahustasid, et küllap jõuab, otsustega kiirustada ei tasu? Ja mitu korda elu su eest need otsused ise ära tegi?

Mitu korda sa unelaulu laulsid? Palju tegid seda üle voodi koogutades, palju aga voodis last käte vahele surudes, talle otse kõrva sosinlauldes? Mitu korda tegid seda telefoni teel, sest laps helistas nuttes, et tahab koju – aga sa ei saanud midagi teha? Mitu korda su süda murdus, sest sa tahtsid nii väga oma last kaitsta, aga teadsid, et pead laskma tal ise avastada, ise tüli sõbrannaga ära klaarida? Aga mitu korda su süda uhkusest paisus, sest sa ei suutnud uskuda, et see imeline inimene, et ta tuli sinu seest, et sina oled teda hoidnud ja armastanud ja poputanud – et temast on tõesti saanud inimene? Mitu korda tegite te tänulikkuseharjutusi ja su laps kibeles esimesena vastama, sest: “Ma olen nii tänulik, et mul on emme, kes mind toetab ja armastab!” Mitu korda sind ennast tänulikkuseharjutused päästsid – mitu korda oli selliseid hommikuid, kus sa pidid end sundima, et üldse näha elus midagi head? Mitu korda sa meenutasid endale, et see on okei, kui sa end sitasti tunned – ja et su tunded ei defineeri sind? Mitu korda ütlesid endale, et kõik möödub, ka see – ja et sina ise, sina ise, sina oled hoopis midagi enamat kui halbade hommikute või rõõmsate õhtute kogusumma, sina pole su emotsioonid, sina pole su teod või tegemata jätmised, et sa oled palju suurem… ja ka palju väiksem?

Mitu korda avastasid, et see on nii vabastav mõte?

/

Mitu korda vaatasid taevasse, lugesid taevatähti, ootasid, et mõni kukuks, et saaks soovida – ja ükski ei kukkunud, vaid sputnikud lendasid tuima järjekindlusega ümber Maa, niisiis soovisid sa kosmosesse oma soovid? Mitu korda avastasid sa, et kell on 11.11, 14.14, 15.15, 17.17 – ja sa soovisid? Mitu korda jõudsid soovi alustada, aga mitte lõpetada, sest kell juba kukkus? Mitu korda rapsasid käega, et see on vaid ebausk? Ja mitu korda siiski sisimas lootsid, et su soov läheb täide, ka siis, kui jäi poolikuks?

Mitu käsikirja lõpetasid, mitu raamatut välja andsid, mitu raamatut ilmus su sõpradel? Mitu tähemärki kirjutasid, mitu korda pidid pärast kirjutatu avaldamist korraks pikali heitma, sest kirjutasid südame välja, ja nii-nii valus oli?

Mitu korda istusid sõbrannaga ja arutasid, et tegelikult peaks soovimisega väga ettevaatlik olema? Sest sa ju oled saanud kõik, mida soovid, vahepeal hirmutava täpsusega – ja kas sa said lõpuks aru, et niimoodi soovida on ohtlik? Suutsid sa selle parema, õigema soovi paika panna? Et oleks piisavalt üldine, aga siiski piisavalt täpne? Kas sa usud, et see soov täitub?

Mitu ööd veetsid vaid rääkides, naerdes, kallistades? Mitu päeva? Mitu päeva maha magasid, mitu ööd vähkresid, und saamata? Mitu paanikahoogu said, mitu seljatasid? Mitu korda tööl pisarateni naersid? Mitu korda lollakaid videoid Instagramis saatsid? Mitu vastu said?

Mitu selfit tegid? Mitu heaolufotot tegid? Mitu hommikukalli, mitu õhtunukki? Mitu korda olid nii väsinud, et ei jõudnud suudki lahti teha? Mitu kilomeetrit jooksid? Mitu liitrit vett jõid?

Aga veini?

Mitu purgitäit ube ära sõid? Mitu veel sahvririiulil neid järel? Mitmes pulmas käisid? Mitu korda pulmi unes nägid?

Mitu korda südame avasid, mitu korda hirmust selle uuesti sulgesid? Mitu korda silmi kinni pigistasid, sest vaadata oli valus?

Ja mitu korda said aru, et silmi kinni pigistada pole üldse vaja, et maailm on imeline just sellisena nagu ta on?

See vist on mu selle aasta üks suurimaid õppetunde. Et ongi imeline. Kõik ongi imeline. Ka need osad, mis esimese hooga tunduvad mõttetud haavad, need peagi selguvad olevat millekski väga vajalikud.

Miski ei juhtu niisama, nii ma sedastasin juba eelmise aasta lõpus vist.

Aga mis siis, et on kaos. See kaos on ju nii imeline!

Head vana aasta lõppu, mu sõbrad. Aitäh, et te olete olemas, aitäh, et te loete mind. Tehke endale pai ja tehke sellele inimesele pai, kes on te kõrval.

2018 tuleb abso-faking-luutselt suurepärane, uskuge mind!

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 201020112012201320142015, 2016)

4 thoughts on “aasta 2017 küsimustes

  1. Pingback: aasta 2018 küsimustes | dakiblogi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.