Monthly Archives: juuni 2017

Ja siis ma hakkasin jooksma

Kes mind tunnevad, teavad, et ma olen elu aeg püüdnud jooksma hakata. Rõhk sõnal püüdnud. Nii kaua, kui ma end mäletan, olen ma alati püüdnud jooksma asuda. Ma mäletan, kuidas jooksin 16-aastasena mööda Lootuse tänavat üles, Kesk tänavat edasi ja Eha tänavat mööda alla, ööbikud lõõritamas ja päike Anne kanali poolt tõusmas.

Ma mäletan, kuidas ma jooksin Ropka tänavat mööda oma vana lasteaia juurde, kuskilt sealt tagant luha äärest ringiga tagasi ja hiljem distantsi mõõtes olin ääretult pettunud, et see oli vaid kilomeeter.

Ma isegi nii väga enam ei mäleta, kuivõrd mäletab minu Sports Tracker, et aastal 2013 suutsin ma isegi peaaegu viis kilta Nõmmel mööda radu joosta. Ühe jooksu nimi, selle kõige pikema, sellele olin ma nimeks toona pannud “Frustratsioonijooks”, pärast seda, kui ma olin ka 2012 täitsa tublilt ikkagi hooaega teinud, nii-öelda.

Ja siis kuidagi jäid kõik jooksud ühekordseteks, kuni eelmisel aastal ma hullumoodi jälle püüdsin. Aga valus hakkas, megavalus, selline valu, mida ma varem tundnud polnud. Ma ei teadnud, mis valu see on, jalad oleks nagu pakud olnud, aga täiesti nagu… Sisemine luuvalu, väga raske seletada.

Nii et ma hakkasin käima rannas kõndimas ja muid asju tegema, kuni mul lõpuks tuli talv ja rahakriis ja ma jätsin saalitreeningud ja aegamööda vajusid kuidagi kõndimistreeningud ka, nagu ikka.

Kuni ma lugesin Alexandra Heminsley raamatut “Kuidas minust sai jooksja”. Väga kaval lüke, ma isegi ei pidanud seda raamatut ostma, saabus mulle, sest Petrone Print juba teab, mida ma vajan 🙂 Lugesin ikka väga pika hambaga, sest sorri vaan, maratonidest vaimustuda ei suuda ma neverever.

Mhmh, seda ma võin ju endale öelda, võin siin ka praalida, aga ega te ju ei näe, et ma tema emotsionaalsetest võitudest lugedes köögis pisikesel pingil lihtsalt nutta ulusin. No ausõna noh, mul pole SÕNU, kuivõrd emotsionaalne üks inimene võib olla.

Aga ma ausalt ei lugenud seda mõttega, et jooksmiseks motivatsiooni saada. Mul juba oli hea jõusaalikava ja ma isegi peaaegu suutsin end Keilasse sundida, kus seda täita, kuigi see jõuka seal on päris… khm. Ja no söömisest pean kenasti kinni, mis mulle Vormiloojate Egert Oiov kunagi ette kirjutas, aga ma olen jummala aus, et kuigi ma oma pekipõletamisasjaga suutsin 8 kilo maha võtta, siis tuli 2 tagasi nagu niuhti, niipea, kui kevadine stress ventikasse lendas, ja ma ei suutnud kuidagi seda enam liikuda saada mitte kuhugi poole.

Ja lõppeks juhtus ikka täpselt seesama asi, mis juhtub vist peaaegu igal pereinimesel, kes jooksma hakkab – mul oli vaja seda pooltundi päevas, kus ma olen ainult iseenda oma. Kus ma lihtsalt olen omaette, oma mõtete või podcastidega, kus pole kasse või lapsi või kallimat otsas ronimas, kus pole tööd kuklas või meile või inimesi või lõpetamata lugusid või ükskõik mida. Kui on lihtsalt minu aeg, mis pole varastatud uneaja arvelt.

Nii et nüüd ma jooksen. Mu internetibestikas, anonüümseks jääda sooviv Laura M, on juba lubanud minuga jooksma kaasa tulla, sest ma leidsin, et ilma konkreetse eesmärgita ma jätan jälle pooleli. Nimelt pole ma kordagi oma elus tundnud, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis. Ma olen kuulnud, et see on imeline ja ma tahan seda kogeda. Ja selleks pole üldse palju vaja, selleks on vaja umbes… no viis kilti suuta joosta. Seega ma võtsin eesmärgiks viis kilti ja minna augusti lõpus Tartusse see viis kilti PÄRIS VÕISTLUSEL maha joosta, sest ma ilmselgelt ei oska oma ajaga muud pihta hakata.

No vähemalt Laura vist tuleb kaasa.

Ja äpp on mul ka, millega ma olen jõudnud kolmanda nädalani ja jummala ausalt saan öelda, et nii mõnna on olnud. Seni olen ma ilma igasuguste äppideta proovinud, lihtsalt omast tarkusest punnitanud, vahel vere ninast välja, vahel mingitsorti intervalli tehes, aga igal juhul feilides, sest pooleli olen ma alati jätnud. Aga seda see raamat tegi küll: aitas mul otsustada ja aru saada, kui suur osa on müüte ja sulaselget jura, mida mulle on jooksmise kohta elu jooksul aetud.

I mean, kui ma suutsin 24 tundi sünnitada ja ellu jääda, suudan ma ka joosta, sest jalad mul on ja töötavad.

Üks asi veel, mis mind veidi üllatab kogu mu selle jooksuvärgi juures: ma actually pakkisin asjad, et joosta ka reisile minnes. St ma nagu ei plaani, et ma istun ja joon veini ja naudin väljateenitud vaba õhtut, vaid… ee… jooksen.

Say what?

Ühtlasi: spordirinnahoidja. Mul oli küll enne üks, mingi suht halva lõikega ja vana ja lisaks secondhandteel saadud, aga… Päriselt. On täiesti imeline tunne joosta nii, et sa ei pea oma tisse kahe käega kinni hoidma.

(Ostsin Change’ist, iga senti väärt.)

Lugu ka, sest see on nii võimas lugu, et kui see liikuma ei pane, kasvõi õhupoksi tegema, siis… leia parem lugu ja tee asju, mis teevad sind rõõmsaks!

PS! HOMME ON FOO-FUCKING-FIGHTERS KOLMANDAT KORDA MU ELUS JA KUIDAS ÜHES ELUS ON INIMESED NII PALJU VEDANUD ÖELGE MULLE AHHHHHHHHHHH