Monthly Archives: aprill 2017

Seitsekümmend üks kuud

Mu armas rullike,

kuu aja pärast saad sa kuueaastaseks, mis tähendab, et täna oled sa 71 kuud vana, õigemini, 71 ja 1 päev. Kassanäe. Sinna see aeg lähebki. Kuhu kaob raha või kust tekib tolm, seda ma ei tea, aga seda, kuhu läheb aeg, nüüd tean. Aeg läheb kõik sinu kasvamise sisse.

Ma pole sulle ammu kirjutanud, aga see-eest kirjutasin sulle raamatu vahepeal valmis. Ma püüdsin väga seda teha nii, et sa oleksid tulevikus sellega rahul. Tegin sellise raamatu, mida sooviksin, et oleks ehk olemas sellest ajast, kui mina olin sinuvanune. Ja natuke hillitsetuma, ma loodan, sest ma juba näen, et sinu iseloom erineb minu omast määratult. Samas püüdsin ma teha ka nii, et see oleks ikkagi naljakas, sest kui enda üle naerda ei saa, siis on elu täitsa hukas. Ja no kelle üle ma siin ikka naeran, eriti kui on kriis kriisi otsas – ikka enda üle.

Muidugi olen ma valmis selleks, et umbes kümne aasta pärast ei taha sa sellest raamatust midagi teada. Ma natuke loodan, et kuna su eakaaslased on sellised, kelle emad blogivad paremale ja vasakule, siis ei ole sellest iseenesest nii väga midagi, et su esimesed eluaastad on sel viisil tekstidesse raiutud. Ajad on sellised ning meil kõigil on võimatu teada, milliselt teie näete kunagi maailma. Teie, kelle jaoks on maailm alati olnud üks suur võrk.

/

Eile oli meil selline hetk, mida ma tahtsin väga-väga kirja panna. Mul oli üks äärmiselt halb nädalavahetus. Esiteks ma valutan kõikjalt, teiseks ma olen väsinud, aga samas – ei valud ega väsimus pole midagi uut. Alles olin ma siin kolm (3) nädalat järjest jutti haige, nii et. Aga nüüd otsustas köögi elektrisüsteem alla anda ja mul oli endast nii hale, et ma lihtsalt ei suutnud kuidagi olla enam. Miks on see talv järjekordselt olnud selline, kus üks kriis ajab teist taga, kus igapäevane saatja on üks suur mure ja koguaeg on üks häda või teine häda või… Ma olen nii väsinud sellest, et isegi kõik need toredad ja suurepärased asjad, mis mu elus on viimastel kuudel juhtunud, on alati kuskil Mure varjus.

Ma pakkisin sind riidesse, et saata õue sõbrannaga mängima ja sõnasin: “Mul on hea meel, et sa õue mängima saad minna. Saad natuke vaheldust, ma pole täna just parim kaaslane.”
“Emme! Ära ütle enda kohta nii!” ütlesid sa ehmunult ja murelikult (hee, mure ikka nakkab, hirmus) vastu. “Sa oled parim kaaslane! Ära ütle enda kohta asju, mis pole tõsi. Sa ei tohi endast kunagi halvasti arvata. Sa pead endast hästi mõtlema, sest kui sa enda kohta halvasti ütled, tunnedki sa end veel halvemini.”

Ma vaatasin sulle otsa ja hoidsin vaevu pisaraid tagasi, sest KUIDAS SA OLED MINU TÜTAR?! Kuidas mul on sinuga nii väga vedanud? Kuidas sinus see tarkus olemas on? Kust sa tulid? Kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm?

Niisiis me kallistasime ja ma saatsin su õue ja sa mängisid end hingetuks ja pärast me arutasime veel üht-teist, sest siis oli juba sul tuju natuke paha, aga ma tean küll, miks see nii on – sul süda valutab, et saaksid ükskord õiges suuruses ratta, sõbrad kõik sõidavad ja sina ei oska, sul polegi midagi, millega sõita, sest esimesest rattast oled sa mühinal välja kasvanud. Ja ma lubasin sulle, et sünnipäevaks sa saad, ma püüan igati seda lubadust täita, sest loodetavasti see elektrisüsteem ikkagi paraneb natuke kergemini kui seinte maha võtmisega, mida härra Energomän mulle täna telefonis ähvardas.

Meie päevad on üsna rutiinsed, mistõttu on ka sulle kirjade kirjutamine soiku jäänud. Arenguhüpped toimuvad vargsi ja salaja – väljenduvad umbes sellistes vestlustes, kus ma ühtäkki tajun, et sa oled nii-nii tark. (Seda, et sa oled tark, korrutad sa mulle muidugi igapäevaselt päris sageli, ma pole sulle veel öelnud, et see on rohkem selline ninatarkus pigem, vist.)

Ja tegelikult oled sa mul ikka hirmus tubli ja iseseisev. Näiteks seljatasid sa ühe oma suurimatest hirmudest ja esinesid näidendis. Avalik esinemine nimelt pole mitte sinu tassike teed, aga see on pigem selline asi, kus hirmul on suured silmad. Sel hommikul teatasid sa kohe ärgates, et ei mingit lasteaeda ja kui ma püüdsin küsida, et mis on hulleim, mis saab juhtuda, arvasid sa, et “sõnad lähevad meelest ära”. Niisiis mängisime me läbi kõik halvad stsenaariumid ja ma leidsin põhjendusi, miks need ei olegi nii halvad, kuid lõpuks, paistis, aitas vaid see, kui me istusime lasteaia garderoobis ja ma näitasin sulle oma tätoveeringut ja küsisin, kas sa mäletad selle lugu. Ei, sa tahtsid, et ma sulle selle uuesti räägiksin.

“Kui sa olid väike, väga väike ja eriti rääkida ei osanud, kuid tahtsid palju-palju asju teha – ja neidki eriti ei osanud, siis sind hirmutas see väga. Aga sa ütlesid alati: “Ei karda!” Isegi siis, kui sa väga-väga kartsid. Sa ütlesid: “Ei karda!” ja tegid selle hirmsa asja ikka ära. Kõikidel inimestel on nii iga päev. Me kõik teeme iga päev asju, mida me kardame, aga me teeme neid ikkagi, ütleme endale, et ei karda ja hakkame pihta. Sest see on elu. Ja kui sa seisad seal laval ja hirm tuleb hinge, siis mõtle: “Ei karda!” ja hakka pihta ja usu, sa saad hakkama. Sa astud oma hirmule vastu ja sa saad hakkama.”

Õhtul, kui ma lasteaeda jõudsin, jooksid sa mulle vastu: “Emme! Ma astusin oma hirmudele vastu! Ma kujutlesin, et sa oled minu kõrval ja ütlesin endale, et ma ei karda ja meil läks kõik hästi! Ja ma ei unustanud sõnu ära!”

See oli hetk, mil ma olin su üle nii uhke, et hinge võttis kinni. Ma ütlesin sulle seda siis ja ma ütlen sulle seda nüüd ja ütlen homme ja ülehomme: ma olen su üle nii uhke.

Ja me ei karda, mina ei karda ja sina ei karda. Sest elul on meie jaoks veel nii palju ilusat plaanis.

Armastades

Emme
(eikarda!)