miks ma järsku rääkima hakkasin

hoomamatu 6 kommentaari

Ühel päeval kirjutas mulle podcast’i fännist sõber ja arvas, et ma võiksin oma podcast’i teha. Oli just selline päev, kus ma olin kirjutanud ühe arvamusloo, mis oli mulle emotsionaalselt raske, suisa nii raske, et ma kaalusin korduvalt minna töö juures tualetti, põrandale kerra tõmmata ja lihtsalt mõni aeg natuke nutta.

Seda ma ka sõbrale ütlesin. Et kamoon, ma olen kohati nii-ii väsinud sellest, et koguaeg ma kuskil arvan, et mu nägu on koguaeg kuskil vastu vahtimas ja et ma tänu sellele pean jälle hirmuga ootama, millal laekub mulle mõni vihakiri. Ja mida ma seal üldse räägiksin.

“Vot, just! Seda räägidki!”

Samal õhtul sõitsin ma koju ja hakkasin asja üle mõtlema. Et tõesti, liiga sageli on mul tunne, et mu kirjasõnad lihtsalt ei jõua kohale, et see mõte, mis ma öelda tahan, läheb kuidagi tõlkes kaduma. Et äkki siis, kui ma räägiksin, annaksin ma asjale natuke inimlikuma mõõte. Asjale – endale siis. Et ma pole mingi tige meestevihkaja, kes labiilselt koguaeg leheveergudel teatud teemade üle jaurab.

No ja pealegi – rääkida mulle ju meeldib!

Niisiis hakkaski see mõte mulle meeldima. Et mõelda, ma saaksin ju asja nii vabalt võtta, podcast kui selline on juba nii vaba meedium, ma saaksin rääkida tõsiselt ja ma saaksin rääkida naljakalt ja ma saaksin külla kutsuda kõik need lahedad naised, keda ma tunnen.

Mõttest teostuseni läks muidugi omajagu aega, aga tadaaaa! Täna ongi esimene saade avalikult eetris! Ja püüame seda joont hoida, et igal laupäeval saab Postimehe naisteportaalis kuulata “Naistejutte”.

Without further ado, lubage esitleda – “Naistejuttude” esimene saade!

6 thoughts on “miks ma järsku rääkima hakkasin

Vasta Tiia-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.