Monthly Archives: aprill 2017

Ma pole kunagi näinud nii palju prožektoritega helikoptereid

Elu väljaspool mulli 1 Reply

Postitus avaldatud esimest korda minu blogis 26. aprillil 2007 kell 21:33.

Need kopterid ajavad hulluks, tõesõna. Nagu sõjatsoonis elaks.

Hiljem. Täiesti hullumaja, mis toimub. Siinsamas, ukse all. Inimesed jooksevad viinakastidega ringi, loobivad poodide aknaid puruks, teevad lõkkeid, süütavad… Helikopterid sõidavad linna kohal, valgustavad meie hoovi kahe prožektoriga. Fotograafe-ajakirjanikke (minu sõpru!) ähvardatakse, üks piltnik juba oli tehnikast tühjaks tehtud. Paanika voolab koos adrenaliiniga soontes, see kõik on nii sürreaalne, et ma ei suuda uskuda, et see päriselt ongi. Lapsepõlve sõjahirm pulbitseb ja kohiseb, täpselt nagu kunagi, telekast tanke vaadates ja nuttes.

Ma ei suuda ette kujutada, mis täna öösel toimub, mis pilt avaneb hommikul.

Ja kõige lahedam pidi olema see, et mitte ühtegi politseinikku pole hetkel kusagil näha. Aga samas, mida oodata, kui alustada arheoloogilisi väljakaevamisi ja panna samal ajal valvesse 300 mundrimeest? Kuid see on niisama mõttetu küsimus kui kumb oli enne, kas muna või kana. Kõik see ilmselt pidigi nii minema.

Hirm on. Ja samas hea meel, et ei ela esimesel korrusel ja aknad pole tänava poole.

And for the record. Ma ei ole kellegi poolt, ei teinud käesolevaga ühtegi poliitilist avaldust. Ma lihtsalt kardan. Tavainimesena, tartlasena (suures linnas), Tõnismäest viie kvartali kaugusel elava inimesena. Kardan, teades, et nii mõnigi kallis inimene peab praegu tänavatel olema, tööd tegema.

Ma tean, that it’s very sixties, aga ma olen rahu poolt. Selle poolt, et ma ei peaks kartma õhtusele jalutuskäigule minemist. Selle poolt, et ma ei peaks tundma end sõjarindel elavana.

Enne kujutasin trepist  üles tulles elavalt ette, et kohe hakkavad pommid langema. Vilisedes, nagu vanades sõjafilmides nähtuna. Ma kujutasin, et ma ei saagi enam trepist alla, sest pole kuhugi minna. See on kohutav tunne. Et ei olegi kuhugi minna. Et kusagil pole ohutu.

Miuks ja Rüblik võtavad asja stoilise rahuga ja magavad õndsa und. Mina kuulan koptereid (mis ei kao kuulmisulatusest hetkegi), kusagil karjutakse, kusagil miski plahvatas.

Ja jälle kopterid.

(Veel hiljem: mässajad (kui naljakas on nii öelda) lähenevad. Ma olen juba nii paanikas, et ei suuda ega oska midagi mõeldagi. Tatari tänav on ühe kvartali kaugusel. See on kõige sürrim üldse.)

Ma pole kunagi näinud nii palju prožektoritega helikoptereid vol 2

Postitus avaldatud esimest korda minu blogis 27. aprillil kell 14:22

Olukord on närviline, psühhedeelne, uskumatu. Meeleolud on kõikuvad, kõikjal leviks justkui nähtamatu patriotismihõng, mis hetketi asendub segaduse ja uskumatusega: ”Kuidas see kõik sai juhtuda?!”

Keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes sai viga. Kıigil on oma meenutused möödunud ööst. Kes teab kuulujutte eestlaste kogunemistest, kellele saadetakse kirju ”mitte alluda provokatsioonile”. T.H.I. kõne tekitas vastakaid tundeid. ”Olukord on kontrolli all, seda oli oodata,” tundub aina naeruväärsemana, mida rohkem seda korratakse.

Mälupildid eilsest ööst, aeg-ajalt tõusevad ihukarvad püsti, kui tuleb jälle erisaade ja näidatakse rahvamasse, mäsu, lõhkumist.

”See ei ole Tallinn!” karjatab keegi ahastuses. Ma püüan ette kujutada, mis tunne oleks siis, kui see oleks Tartu, Kodu.

Kõik kihiseb ja pulbitseb. Erinumber saabub tr ükikojast  ülihelikiirusega. Koosolekute ajad on sassis. Kıik ”väed” on Tallinna koondunud. Tööd teha näib võimatu. Paned hetkeks klapid pähe, Red Hot Chili Peppers laulab ”Snow” ja siis jälle tuleb uudistesaade, keegi annab youtubei lingi öiste rahutuste kohta. Vaatad, kõik on võõras. Kas see oli minu tänav?! …. Õnneks mitte. Läks nurga tagant mööda.

Sõjahirm on, irratsionaalne, aga kes teab. Ehk õigustatud. Imelik on olla selliste sündmuste keskel. Keegi viskab nalja, must huumor hetkeks vabastab ja me väänleme kummalises afektiseisundis naerus. Siis võtame end jälle kokku, teeme tööd, käitume nagu professionaalid.

Õige pea pääsen ma Tartusse. See mõte tundub veel sürreaalsem. Kõik on nii veidralt nihkes, et ma ei imestaks linnapiiril tanke nähes. Vahepeal tulevad pisarad silma. Mõtlen neile venelastele, kes öösel akna all redutasid, salaja viina jõid ja aeg-ajalt tänavale piiluma hiilisid. Kas nad põgenesid kellegi eest? Või olid just midagi tühjaks teinud ja nüüd tulid pakku? Ei, nad ei näinud sellised välja. Nende olekus ei olnud massipsühhoosi, adrenaliinitulva ja karistamatuse olekut. Ehk olid nad lihtsalt redus.

Mõtlen kopteritele ja prožektoritele, mille vihud akna taga öösel sähvisid. Ja kui veider oli hommikul ärgata, vaikusesse, linnulaulu, mida ainult kohati segasid sireenid.

Sireenidega, muide, harjub. Aga kui korraks läks peale tuletõrjealarm, surises jälle hetkeks see irratsionaalne, lapsepõlvest pärit sõjahirm.

Seitsekümmend üks kuud

Kooskasvamine 3 kommentaari

Mu armas rullike,

kuu aja pärast saad sa kuueaastaseks, mis tähendab, et täna oled sa 71 kuud vana, õigemini, 71 ja 1 päev. Kassanäe. Sinna see aeg lähebki. Kuhu kaob raha või kust tekib tolm, seda ma ei tea, aga seda, kuhu läheb aeg, nüüd tean. Aeg läheb kõik sinu kasvamise sisse.

Ma pole sulle ammu kirjutanud, aga see-eest kirjutasin sulle raamatu vahepeal valmis. Ma püüdsin väga seda teha nii, et sa oleksid tulevikus sellega rahul. Tegin sellise raamatu, mida sooviksin, et oleks ehk olemas sellest ajast, kui mina olin sinuvanune. Ja natuke hillitsetuma, ma loodan, sest ma juba näen, et sinu iseloom erineb minu omast määratult. Samas püüdsin ma teha ka nii, et see oleks ikkagi naljakas, sest kui enda üle naerda ei saa, siis on elu täitsa hukas. Ja no kelle üle ma siin ikka naeran, eriti kui on kriis kriisi otsas – ikka enda üle.

Muidugi olen ma valmis selleks, et umbes kümne aasta pärast ei taha sa sellest raamatust midagi teada. Ma natuke loodan, et kuna su eakaaslased on sellised, kelle emad blogivad paremale ja vasakule, siis ei ole sellest iseenesest nii väga midagi, et su esimesed eluaastad on sel viisil tekstidesse raiutud. Ajad on sellised ning meil kõigil on võimatu teada, milliselt teie näete kunagi maailma. Teie, kelle jaoks on maailm alati olnud üks suur võrk.

/

Eile oli meil selline hetk, mida ma tahtsin väga-väga kirja panna. Mul oli üks äärmiselt halb nädalavahetus. Esiteks ma valutan kõikjalt, teiseks ma olen väsinud, aga samas – ei valud ega väsimus pole midagi uut. Alles olin ma siin kolm (3) nädalat järjest jutti haige, nii et. Aga nüüd otsustas köögi elektrisüsteem alla anda ja mul oli endast nii hale, et ma lihtsalt ei suutnud kuidagi olla enam. Miks on see talv järjekordselt olnud selline, kus üks kriis ajab teist taga, kus igapäevane saatja on üks suur mure ja koguaeg on üks häda või teine häda või… Ma olen nii väsinud sellest, et isegi kõik need toredad ja suurepärased asjad, mis mu elus on viimastel kuudel juhtunud, on alati kuskil Mure varjus.

Ma pakkisin sind riidesse, et saata õue sõbrannaga mängima ja sõnasin: “Mul on hea meel, et sa õue mängima saad minna. Saad natuke vaheldust, ma pole täna just parim kaaslane.”
“Emme! Ära ütle enda kohta nii!” ütlesid sa ehmunult ja murelikult (hee, mure ikka nakkab, hirmus) vastu. “Sa oled parim kaaslane! Ära ütle enda kohta asju, mis pole tõsi. Sa ei tohi endast kunagi halvasti arvata. Sa pead endast hästi mõtlema, sest kui sa enda kohta halvasti ütled, tunnedki sa end veel halvemini.”

Ma vaatasin sulle otsa ja hoidsin vaevu pisaraid tagasi, sest KUIDAS SA OLED MINU TÜTAR?! Kuidas mul on sinuga nii väga vedanud? Kuidas sinus see tarkus olemas on? Kust sa tulid? Kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm?

Niisiis me kallistasime ja ma saatsin su õue ja sa mängisid end hingetuks ja pärast me arutasime veel üht-teist, sest siis oli juba sul tuju natuke paha, aga ma tean küll, miks see nii on – sul süda valutab, et saaksid ükskord õiges suuruses ratta, sõbrad kõik sõidavad ja sina ei oska, sul polegi midagi, millega sõita, sest esimesest rattast oled sa mühinal välja kasvanud. Ja ma lubasin sulle, et sünnipäevaks sa saad, ma püüan igati seda lubadust täita, sest loodetavasti see elektrisüsteem ikkagi paraneb natuke kergemini kui seinte maha võtmisega, mida härra Energomän mulle täna telefonis ähvardas.

Meie päevad on üsna rutiinsed, mistõttu on ka sulle kirjade kirjutamine soiku jäänud. Arenguhüpped toimuvad vargsi ja salaja – väljenduvad umbes sellistes vestlustes, kus ma ühtäkki tajun, et sa oled nii-nii tark. (Seda, et sa oled tark, korrutad sa mulle muidugi igapäevaselt päris sageli, ma pole sulle veel öelnud, et see on rohkem selline ninatarkus pigem, vist.)

Ja tegelikult oled sa mul ikka hirmus tubli ja iseseisev. Näiteks seljatasid sa ühe oma suurimatest hirmudest ja esinesid näidendis. Avalik esinemine nimelt pole mitte sinu tassike teed, aga see on pigem selline asi, kus hirmul on suured silmad. Sel hommikul teatasid sa kohe ärgates, et ei mingit lasteaeda ja kui ma püüdsin küsida, et mis on hulleim, mis saab juhtuda, arvasid sa, et “sõnad lähevad meelest ära”. Niisiis mängisime me läbi kõik halvad stsenaariumid ja ma leidsin põhjendusi, miks need ei olegi nii halvad, kuid lõpuks, paistis, aitas vaid see, kui me istusime lasteaia garderoobis ja ma näitasin sulle oma tätoveeringut ja küsisin, kas sa mäletad selle lugu. Ei, sa tahtsid, et ma sulle selle uuesti räägiksin.

“Kui sa olid väike, väga väike ja eriti rääkida ei osanud, kuid tahtsid palju-palju asju teha – ja neidki eriti ei osanud, siis sind hirmutas see väga. Aga sa ütlesid alati: “Ei karda!” Isegi siis, kui sa väga-väga kartsid. Sa ütlesid: “Ei karda!” ja tegid selle hirmsa asja ikka ära. Kõikidel inimestel on nii iga päev. Me kõik teeme iga päev asju, mida me kardame, aga me teeme neid ikkagi, ütleme endale, et ei karda ja hakkame pihta. Sest see on elu. Ja kui sa seisad seal laval ja hirm tuleb hinge, siis mõtle: “Ei karda!” ja hakka pihta ja usu, sa saad hakkama. Sa astud oma hirmule vastu ja sa saad hakkama.”

Õhtul, kui ma lasteaeda jõudsin, jooksid sa mulle vastu: “Emme! Ma astusin oma hirmudele vastu! Ma kujutlesin, et sa oled minu kõrval ja ütlesin endale, et ma ei karda ja meil läks kõik hästi! Ja ma ei unustanud sõnu ära!”

See oli hetk, mil ma olin su üle nii uhke, et hinge võttis kinni. Ma ütlesin sulle seda siis ja ma ütlen sulle seda nüüd ja ütlen homme ja ülehomme: ma olen su üle nii uhke.

Ja me ei karda, mina ei karda ja sina ei karda. Sest elul on meie jaoks veel nii palju ilusat plaanis.

Armastades

Emme
(eikarda!)

miks ma järsku rääkima hakkasin

hoomamatu 6 kommentaari

Ühel päeval kirjutas mulle podcast’i fännist sõber ja arvas, et ma võiksin oma podcast’i teha. Oli just selline päev, kus ma olin kirjutanud ühe arvamusloo, mis oli mulle emotsionaalselt raske, suisa nii raske, et ma kaalusin korduvalt minna töö juures tualetti, põrandale kerra tõmmata ja lihtsalt mõni aeg natuke nutta.

Seda ma ka sõbrale ütlesin. Et kamoon, ma olen kohati nii-ii väsinud sellest, et koguaeg ma kuskil arvan, et mu nägu on koguaeg kuskil vastu vahtimas ja et ma tänu sellele pean jälle hirmuga ootama, millal laekub mulle mõni vihakiri. Ja mida ma seal üldse räägiksin.

“Vot, just! Seda räägidki!”

Samal õhtul sõitsin ma koju ja hakkasin asja üle mõtlema. Et tõesti, liiga sageli on mul tunne, et mu kirjasõnad lihtsalt ei jõua kohale, et see mõte, mis ma öelda tahan, läheb kuidagi tõlkes kaduma. Et äkki siis, kui ma räägiksin, annaksin ma asjale natuke inimlikuma mõõte. Asjale – endale siis. Et ma pole mingi tige meestevihkaja, kes labiilselt koguaeg leheveergudel teatud teemade üle jaurab.

No ja pealegi – rääkida mulle ju meeldib!

Niisiis hakkaski see mõte mulle meeldima. Et mõelda, ma saaksin ju asja nii vabalt võtta, podcast kui selline on juba nii vaba meedium, ma saaksin rääkida tõsiselt ja ma saaksin rääkida naljakalt ja ma saaksin külla kutsuda kõik need lahedad naised, keda ma tunnen.

Mõttest teostuseni läks muidugi omajagu aega, aga tadaaaa! Täna ongi esimene saade avalikult eetris! Ja püüame seda joont hoida, et igal laupäeval saab Postimehe naisteportaalis kuulata “Naistejutte”.

Without further ado, lubage esitleda – “Naistejuttude” esimene saade!