Ma olen mingil põhjusel viimastel päevadel palju turvatundele mõelnud. Vist seetõttu, et hiljuti küsiti mult üle pika aja, kuidas mulle Klõugal elada meeldib ja kuna “hästi” on rumal vastus, siis püüdsin ma põhjalikumalt plusse ja miinuseid kokku võtta ja, noh, nii ma turvatundele mõtlema hakkasingi.
Teate seda ajutrikki, et sulle tundub, et sa pole tükk aega tänavaliikluses ühtki Žigulid märganud ja siis sa hakkadki kõikjal ainult sikse nägema? No umbes nii läkski.
Nüüd märkan ma ainult asju, mis tekitavad minus turvatunnet (või mis seda röövivad).
Suvalised asjad, mis tekitavad minus turvatunnet, suvalises järjekorras:
- palgapäeval kõikide arvete korraga tasumine;
- kui kapis on õli;
- kui sügavkülmas on juurikaid ja mingit lihakraami;
- kui paagis on kütet (aga mitte täispaak! see toob halba õnne – täispaagiga juhtub KOHE autoga midagi);
- mu vanad lääbakad saapad, millega on võimatu praktiliselt libiseda;
- kui akuprotsent on üle 80;
- kui kassitoidukott on vähemalt pooltäis;
- kui ma näen, et emme helistab;
- kui sõber öösel mu täiesti suvalist jauramist on nõus kuulama (ja isegi nõu andma);
- kui lund sajab ja ma tean, millises trepikojas ma viimati lumesahka nägin;
- kontori kohvi maitse;
- prillid;
- A. korteri võtmed minu võtmekimbu küljes;
- naeratavad koerad;
- kui kassid mind üleni katavad;
- minu ja Mila kaisupaus;
- Mumfordi “There Will Be Time” ja Rivvrsi “Hold On”;
- padjad;
- kui autos on saag ja tekk;
- Klõuga tutikas ülisinine jõulupuu;
- pomelod.
Aga on ka asju, mis tekitavad minus ääretut ebakindlust, näiteks:
- mainitud täispaagile lisaks ka otsakorral olev kütus;
- kui auto võbeleb ja ma ei saa aru, kas see on järjekordne Põhja-Eesti ilmastikunähtus nimega “tuul, mis puhub väikeautod teelt” või, noh, impending doom;
- arved, mis tulevad pärast seda päeva, kui ma olen oma teada kõik arved juba ära maksnud;
- kui mul on korraga vaja kasutada kaht pliidiplaati (sest siis ei saa muud järele panna väga, lööb korgid välja ja kunagi ju ei tea, millal sa vajad tassikest teed!);
- vahuvein ja nende avamine;
- raketid – läheduses;
- karjumine, igasugune;
- busy-seade skaibis;
- eelarveäpp;
- see pöördvärav, millest peab tööle minnes läbi minema;
- poisid, kellest ma ei suuda üldse midagi aru saada;
- teetööd, eriti pimedas.
Kindlust on vist siiski märkimisväärselt rohkem elus. 12 punkti, tubli, Daki.
5 thoughts on “safety pins”
“kui autos on saag ja tekk” ega sa..mõrtsukas ole? 😀
Võin olla! Kes teab, kes teab…
Miks “Klõuga”? See on ärritav. Eesti keele vägistamine võtab minul turvatunde ära.
See on sisenali, alguses oli Kõupli, siis Klõuga, ma isegi ei mäleta, millest see tuli… Aga keelega mängimine annab minule jällegi turvatunde. Let’s agree to disagree…
Või noh, hehe, ma ei tea, kas sa loed mind esimest korda? Minu keel on väga läbi põimunud laenudest ja anglitsismidest, teistest keeltest ja slängidest, mulle meeldib nii, mulle meeldib mängida ja katsetada ja. Ei taha seda “ära siis loe” kaarti väga tõmmata, aga hetkel olin natuke üllatunud, sest mitte kellelegi ei tohiks tulla ju üllatusena, et ma kirjutan just nii, nagu ma kirjutan ja mind loevadki üldiselt inimesed, kellele see kas sobib või kellelt see vähemalt turvatunnet ära ei võta. Ma tõesti ei taha kellegi turvatunnet ära võtta, aga mina olen mina, minu tuba, minu luba, minu keel, minu meel.