endise naljaka ema märkused

Ma olen end alati keskmiselt humoorikaks inimeseks pidanud, seega olen eeldanud, et see naljalembus on kandunud ka mu emandusse. Aga täna purunesid kõik mu maailma alustalad.

Nimelt on Milal jälle normaalne kelk. Üle mitme aasta vist, võiks isegi öelda – kasvas titekelgust välja ja siis on jätkunud pepulaudade ajastu. Koguaeg nagu olen mõelnud, et küll jõuab osta, aga siis pole lund olnud ja noh, ongi jälle kevad käes.

Aga täna lõpuks sain minna kelguga lasteaeda järele ning ühtlasi mahutada sisse väikese trennisessiooni. Mila tuli asjaga väga hästi kaasa, kamandades muudkui “Ette!” ja “Sinka-vonka!”, mis vastavalt siis tähendavad, et pean kelku suurema hooga tõmbama või, noh, tegema sinka-vonka. Lasteaeda ja tagasi on paras 40 minutit, seega pool sellest intensiivselt käsi treenides on juba piisav, et ma süümepiinadesse maha ei sureks.

Ja siis selgus ka kurb tõde. “Emme, sa oled kelguga nii naljakas! Sa oled kelguga nii lõbus!”

No selge! Et muidu nagu emme küll, aga lõbus? Ei, ainult siis, kui kelguga!

/

Aga Klooga oli tänases õhtupimeduses muidugi imeline. Issand, kuidas ma armastan talve! Ma tunnen end NII ELUSANA KOGU AEG! Ja teate, kui imeline tunne see on, eriti, kui sa oled harjunud sellega, et tunned end kogu aeg tavaliselt ülesoojendatud surmana?

Fakit, see on ikka tõeline elu.

Järvelt tõusis udu, sealt, kus veel on vesi. Udu sai üheks selle uduga, mis hõljus mändide vahel, segunes küdevate ahjude lõhnaga ning keerles ümber tänavalaternate. Klooga pimedus on mulle ka alati väga meeldinud – välja arvatud muidugi siis, kui see hullude klounide maania hakkas ja ma nii elavalt kujutasin ette, kuidas üks neist metsas kettidega kolistab, kui ma õhtupimeduses rongilt tulen.

Või noh, siis, kui poodi kõndides puujuurikal komistad ja ninali porri käid, siis ka pole see Klooga pimedust just BESTEST asi, aga no saate aru küll. Ikka suhtkoht fantast on see, et astud maja ette ja vahid näkku otse Linnuteele.

Väikesed rõõmud.

//

Ahjaa. Meenus täna, et kunagi beebina kutsusime Milat Juhanpartsiks. Ja arhiividest koorus välja selline pärl:

juhanparts1

6 Comments


  1. Oh, seda talvevaimustust ma täiesti jagan! November ei tundu üldse õudsana praegu ja ma suurivaevu suutsin jõulukõrvarõngad kõrva panemata jätta. Kõik see lumi ja valgus ja külm!

    Vasta

    1. Ja meil sajab ka hetkel Kloogal lund, käisin just linnas veendumas, et ikka täitsa vesi on seal kõikjal, eriti Põhja-Tallinnas. PS: tervisi Kõuplisse!

      Vasta

  2. Klooga on Talvel hästi saladuslik kuidagi. Elasin ise seal, oma 4-5 aastat tagasi. Ümbrus on tegelikult väga ilus, eriti järv ja see raba(?) mis tuleb, kui Klooga-Aedlinna peatusest tulles otse minna. Need poe pompsud ja elukallis poevalik oli juba siis teemas.

    Ma küll ei tea kuidas nüüd poes asjad on, kuid sel ajal maksid hingehinda kui miskit osta oli vaja. Mäletan kuidas seetõttu ma keset Talve Tallinnast toidukraami ostsin. Kõndisin nelja elutäis kilekotiga rongijaamast koju, tehnika oli selline, et viisin kaks kotti 50m edasi ja siis jooksin kahele teisele järgi. Ning kogu maa rongijaamas kortermajadeni 😀

    Tead Sinu blogi on selline koht, kuhu satun ma alati üle mõne aja. Loen kõik postitused läbi ja heldin ning mõtlen sellele, et kurat see Daki on ikka mahe inimene. Ma ei oska seda seletada ega sõnastada, kuid Sinus ja Sinu kirjutamisstiilis on midagi sellist, minule hästi meelepärast. Olen su blogi lugenud juba aastaid ning siiani parim lugemine üldse. Su kirjutised on pandud kirja nii hästi, et reaalselt suudadki iseennast ette kujutada neis.

    Igatahes minu meelest teed Sa õiget asja ja oled üldse väga tubli.

    Ma ei oska kommenteerida vist, kuna kommentaari üle lugedes, jääb mulje nagu ma oleksin joobes vm… 😀

    Vasta

    1. See on parim kommentaar! Ja vabalt võib koguaeg joobes olla 😀
      See poeasi on küll, jah, kui mul vahepeal autot ei olnud, siis ikka oli päris karm see linnast asjade toomine, laps ka käeotsas ja issand see läbi metsa tulek. Õhh. Aga jooksma õnneks pole pidanud… Asjad on tõesti kallid ja pompsid, need on täitsa okeid. Ja see raba, mina kutsun seda ju kummitusmetsaks! Ikka seda mõtled, eks?
      Tule ikka ja loe ja kirjuta veel mulle, eks 🙂

      Vasta

  3. Kui Kloogas elamise osa välja jätta, siis sama jutt minultki nagu E.-l.

    Kuidagi soe tunne kohe, üle pika aja siia sattudes.

    Aitähh!

    Ps. Pildihuumor on esmaklassiline.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga