Ma olen end alati keskmiselt humoorikaks inimeseks pidanud, seega olen eeldanud, et see naljalembus on kandunud ka mu emandusse. Aga täna purunesid kõik mu maailma alustalad.
Nimelt on Milal jälle normaalne kelk. Üle mitme aasta vist, võiks isegi öelda – kasvas titekelgust välja ja siis on jätkunud pepulaudade ajastu. Koguaeg nagu olen mõelnud, et küll jõuab osta, aga siis pole lund olnud ja noh, ongi jälle kevad käes.
Aga täna lõpuks sain minna kelguga lasteaeda järele ning ühtlasi mahutada sisse väikese trennisessiooni. Mila tuli asjaga väga hästi kaasa, kamandades muudkui “Ette!” ja “Sinka-vonka!”, mis vastavalt siis tähendavad, et pean kelku suurema hooga tõmbama või, noh, tegema sinka-vonka. Lasteaeda ja tagasi on paras 40 minutit, seega pool sellest intensiivselt käsi treenides on juba piisav, et ma süümepiinadesse maha ei sureks.
Ja siis selgus ka kurb tõde. “Emme, sa oled kelguga nii naljakas! Sa oled kelguga nii lõbus!”
No selge! Et muidu nagu emme küll, aga lõbus? Ei, ainult siis, kui kelguga!
/
Aga Klooga oli tänases õhtupimeduses muidugi imeline. Issand, kuidas ma armastan talve! Ma tunnen end NII ELUSANA KOGU AEG! Ja teate, kui imeline tunne see on, eriti, kui sa oled harjunud sellega, et tunned end kogu aeg tavaliselt ülesoojendatud surmana?
Fakit, see on ikka tõeline elu.
Järvelt tõusis udu, sealt, kus veel on vesi. Udu sai üheks selle uduga, mis hõljus mändide vahel, segunes küdevate ahjude lõhnaga ning keerles ümber tänavalaternate. Klooga pimedus on mulle ka alati väga meeldinud – välja arvatud muidugi siis, kui see hullude klounide maania hakkas ja ma nii elavalt kujutasin ette, kuidas üks neist metsas kettidega kolistab, kui ma õhtupimeduses rongilt tulen.
Või noh, siis, kui poodi kõndides puujuurikal komistad ja ninali porri käid, siis ka pole see Klooga pimedust just BESTEST asi, aga no saate aru küll. Ikka suhtkoht fantast on see, et astud maja ette ja vahid näkku otse Linnuteele.
Väikesed rõõmud.
//
Ahjaa. Meenus täna, et kunagi beebina kutsusime Milat Juhanpartsiks. Ja arhiividest koorus välja selline pärl:
Ma igaks juhuks täpsustan, et see rahaasjade kättevõtmine on mul pidevalt käsil olnud, nüüd panin ma selle lihtsalt kirja. Mul on lihtsalt eesmärk: ma tahan hakata elama nii, et ma saan hakata säästma. Tundus kuidagi tobe olla nii vana ja mitte säästa, vaid elada palgapäevast palgapäevani. Aga selleks, et säästma üldse hakata, peab kõigepealt natuke püksirihma pingutama.
Nii et kõik need säästunipid ja -trikid ei ole selleks, et mitte nälgida (sest ma ei nälgi), ma võiks edasi elada nii, et midagi kätte ei jää – aga ma ei taha. Ma tahan, et mul hakkaks kogunema, et mul oleks puhver, et pangad lõpuks vaataksid, et ohoh, ei olegi luhverdis.
Muide, kirjapaneku teraapia töötas jälle väga hästi – mõistsin, et ma juba teengi päris palju. Hakkas kuidagi kergem ja on jälle õhku, mida hingata.
(Voah, kolm postitust järjest, küll mul on peas lärmakaks läinud…:)
Niisiis, eilsele rahahädajutule jätkuks mõtlesin kirjutada asjadest ja võtetest, mida ma reaalselt hetkel raha säästmiseks kasutan. Pealegi on täna natuke parem päev, nii et miks mitte! Teie kõigi rahasäästunipid on muidugi oodatud kommentaarides!
1. Ma koostan nädala eelarve. Ja peamine nipp on muidugi see, et sellest peaks ka kinni pidama. Üldiselt on mu nädala eelarve umbes 60 eurot, sinna sisse jääb ka kütuseraha, et sõita linna tööle. Nädalas sõidan ma maha umbes 500 kilomeetrit, mis tähendab, et juba umbes pool kulub sellest praeguste kütusehindade juures küttele. Kui ma käin kaks-kolm päeva nädalas kontoris, läheb lisaks veel söömine kohalikus sööklas (umbes 3 eurot). Nädala toidukorvi ostan ma poest umbes 25-30 euroga. Pisi-pisike varu jääb muudeks kuludeks, näiteks kui saavad otsa mandariinid või tahaks piima.
2. Ma leian odavama teenuse- või laenupakkuja. Üks põhjus, miks ma seda postitust kirjutan, on SmartFinance.fi toetus. Tegemist on võimalusega võrrelda erinevaid intressimäärasid ja hetkel hakkan ma just sellega tegelema – arvestan kokku erinevad kohad, mis mu võlgnevustelt intresse nõuavad ja püüan leida viisi, kuidas selle pealt kokku hoida. Äärmiselt relevantne, sest näiteks auto järelmaksu rahastab firma, kes ei ole just väga intressisõbralik… Nii et mu esimeses järjekorras on leida viis, kuidas see laen soodsama vastu vahetada. Väga tülikas ja aeganõudev, aga ilmselt tasub end ära.
Lisaks otsisin ma kesklinna kõige odavama parkimisteenuse. Tegin seda küll olude sunnil, kuna Juhkentali parkla, mida muidu kasutasin, oli suvel teetööde tõttu praktiliselt ligipääsematu. Nüüd aga olen igavesti tänulik. Kõige odavam on muidugi linnast väljas elajatel kasutada Sõida&Pargi teenuseid, aga iga kord, kui ma olen seda kaalunud kasutada, on need parklad täis olnud.
3. Püüan kasutada rohkem sularaha. Kõige paremini aitab ülekulutamise vastu see, kui sa ei lähe poodi pangakaardiga. Võtad sularaha täpselt nende ostude tarvis, mis sul nimekirjas on, ja maksad sullis. Miinuseks: iseteeninduskassas on jube ebamugav ja alguses on ikka maru hõre tunne – a mis siis, kui…? taob koguaeg kuklas. Tegelikult pole mingit a-mis-siis-kuid. Mul on küll ka krediidikonto, aga sellega kaasa tulnud krediitkaardi lõikasin katki ja nüüd vaid maksan kasutatud krediiti tagasi.
4. Ma kasutan sõprade ja pere abi. Kui ma külastan peret, siis viimasel ajal küsin ma juba valehäbita talvevarusid kaasa – neilt siis, kel on omad põllud-aiad-kanad ja kel neid varusid natuke on keldris, mida jagada. Alguses oli ikka maru piinlik, tõesõna. Ja noh, endale varusin sügisel ka ikka paraja hulga seeni – seene-suitsuvorsti-sibula-tatraroog on üks mu näguripäevade lemmikumaid.
5. Ma teen lisaotsi. Muidugi ei tohi ma teatud asju teha, aga on asju, mida ma saan teha – näiteks seesama SmartFinance.fi pakkumine meenus mulle eile, kui hakkasin mõtlema, et peaks mõne blogiprojekti lisateenistuseks välja mõtlema. Ka on mul soolas üks ilukirjandusprojekt, mis peamiselt seisab selle taga, et ma pole suutnud endale vabal päeval jalaga tagumikku lüüa, et hakka nüüd asjaga ometi lõpule jõudma. Aga lähipäevade jooksul teen ma selle ära. Lisaprojektid pole küll palju, aga nad on midagi. Või noh, nad ei saa olla palju, sest ma ütlen teile ausalt – ma olen kogu aeg nii väsinud, et ma lihtsalt ei jaksa. Õhtuti sundida end kodus veel midagi tegema on maru raske, sageli venib niigi töö üsna hiliste õhtutundideni. Ma teen seda, sest mu töö on mu kirg, ma teen seda, sest mul on soov ja põlemine. Aga see ka väsitab, väga.
6. Müü midagi maha. Nagu ma eile mainisin, on mu esimene plaan end mõõnaaugust välja aitamiseks panna müüki kõik, mis võimalik. Ma tegelen sellega täna õhtul edasi ja ei oska veel öelda, kui reaalselt see ka plaanina töötab – miks peaks keegi praegu näiteks tahtma osta rulluiske või ratast? Ja eriti suur kahtlus on mul selles osas, et keegi Mon Rouge’i ära tahaks osta. Aga püüdma ju peab (auto suhtes eriti). Onju.
Ahjaa, üks oluline asi – riideid ei taha ma müüa. Ma tahan neid annetada neile, kellel on neid rohkem vaja. Seega lapse riidekapis tuulamine ja esemete müüki panek pole midagi mulle, neid asju viin ma kord hooaja jooksul annetuseks. Muuga ma ei saa praegu aidata, aga saan vähemalt sellega.
7. Loobu mugavustoodetest, millest raatsid. Ma olen praeguseks loobunud kõikidest mugavusteenustest, mida vahepeal kasutasin (sest sain seda vahepeal endale lubada). Nii olen ma käinud aasta jooksul korra vaid juuksuris, loobunud ammu geelküüntest ja hiljuti ka ripsmepikendustest. Ilusalongid muus mõttes pole kunagi olnud mu teema, aga kui vaja, loobuksin ka neist praegu. Autot peseksin käsitsi, kui selleks vajadus tekiks. Kosmeetikat ei osta, õnneks töö pärast väga ei peagi. Mulliveest loobusin samuti, samahästi võin juua kraanivett. Ainus, millele ei suuda vahel harva vastu panna, eriti praegusel perioodil, on lõhnaküünlad.
8. Palu abi. Vot seda on mul kõige raskem teha, aga see on vist üks peamisi nippe, millega hoiad end suurde võlamülkasse vajumast – uue võla võtmise asemel palu abi pereliikmelt või sõbralt, kes saab sulle intressivabalt hädapärast laenu anda ja kes mõistab, et sa ei suuda seda kohe tagasi maksta – aga tegemist on rahaga, mis aitab sind ehk sel hetkel tohutult. See on tegelikult nõuanne, mille mulle kunagi andis Naabrinaine. Lugesin hiljuti ka ühe inimese pihtimust, kuidas ta eelmise masu ajal võlgades siples ja olen sellele nüüd palju mõelnud – et põhiline vist on ikkagi see, et tee ise esimesed sammud, kui näed, et asjad on hapud. Mul on asjad hetkel ohjes, ma sammun koguaeg, aga ma olen kunagi olnud ka seal, kus kõik kasvas üle pea ja enam ma ei taha sinna jõuda. Peamine on püsida samm ees, eks ole?
Brandon, kes tegutseb artistinime Rivvrs all ja keda mul on au nüüdseks oma netituttavaks nimetada (öelge veel, et mild stalking ära ei tasu!), on teinud ühe loo, mida ma kipun kuulama siis, kui ajad on sellised nagu praegu. Selle loo nimi on “Hold On” ja mulle tundub, et ma pean selle laulu sõnumit endaks mingi mantraks, kohati.
Sest nii väga on vaja vahepeal uskuda, et paremad ajad ootavad ees. Et ükskord leidub ka minu jaoks kusagil mingi parem õnn. Et see raske periood saab läbi, et ma pean lihtsalt suutma kuidagi selle enda õlult maha raputada. Et ma rabelen küll, jah, aga kui ma pean vastu, siis ma rabelen välja. Ja kuigi Brandon laulab ilmselt armastusest, siis ikkagi saab seda vabalt tõlgendada näiteks ka praegusesse – pole mõtet ennast (või hoidku, teisi!) süüdistada. It is what it is ja see saab läbi ja ma teen kõik, mis ma saan teha. Ja sellest peab piisama, minust peab piisama.
Teate, kuidas filmides kujutatakse alati seda üht õnnetut üksikema, kes elab peost suhu, istub ümmarguse köögilaua taga, kitkub meeleheites juukseid ja vaatab enda ees laiuvat arvetehunnikut, enamike ümbrikel kirjas kurjakuulutavad sõnad punases: “Final Notice!”?
Mul on liiga sageli just selle naise tunne. Et kui sellest istumisest ja juuksekatkumisest midagi kasu oleks, siis ma teeksin seda 24/7, võttes pause vaid magamiseks ja töötamiseks, ja siis edasi, juukseid kitkuma.
Kahjuks sellest muidugi pole mingit kasu. Filmides ka kuidagi, mulle tundub, ei osata hästi edasi anda seda närvesöövat ärevusega segatud tühjust, mis su hinge närib, kui su elu parasjagu sellise pöörde võtnud on. See tunne on nii kõikehõlmav ja õõvastav, et seda õlult raputada tundub võimatu.
Niisiis tegelen ma igasuguste jaburdustega, et sellest tundest lahti saada. Näiteks püüan teha kõiksuguseid tänulikkuseharjutusi; või siis asendada negatiivsed mõtted positiivsetega. Ma muidugi loen lootusrikkalt kõiksuguseid horoskoope, aga noh, Mangil oli õigus vist, tema mulle selleks aastaks eriti suurt õnne ei ennustanud ja seni on see täpselt paika pidanud.
Horoskoobid horoskoopideks, fakt on, et ma teen ju kõik, mis võimalik ja ma ei saa rohkem teha. Aga sellest mõttest või teadmisest mulle ei piisa. Jalgealune on koguaeg nii ebakindel, et enamasti hoian ma hinge kinni, õlad tõmbuvad iseenesest pingesse ja võimalikult kaelaligi, et ennetada järjekordset hoopi, mis võiks jalust lüüa (näitena: auto läheb katki, ootamatult tuleb mingi tantsulaager, vaja on osta rohtu või ükskõik, milline ootamatu väljaminek, milleks lihtsalt eelarves raha pole).
Seejuures püüan ma olla kohutavalt säästlik – muudmoodi ju polekski võimalik, eks ole. Säästlikkus on aga viinud lõpuks selleni, et näiteks pole mul talvesaapaid (st on, vanad käivad veel küll), mantli andis selga sõbranna, jope õde, ostmata jääb nii söögimaja lindudele (plekk-kauss käib küll), ei mäleta viimast korda, kui ostsin endale mõne raamatu või käisin näiteks (tööväliselt) kinos. Mind hämmastab, kui loen, et tuttav olla rahadega hädas ja järgmisel hetkel näitab ta, kuidas ostis uue jope. Ma ei saa aru, kas ma elan mingis muus reaalsuses? See tähendab – kui mul on raske (ja mul vist tõesti on), siis mul on päriselt raske, väljaminekud on loetud sendipealt ja seni, kuni kann püksitagumikust välja ei paista, ei tule mõttessegi, et endale uusi teksaseid lähen muretsema.
Ja siis ma vaatan ringi ja mulle tundub, et jah, asi pole lihtsalt mitte selles, et mul on raske ja ma püüan oma (issand-kui-kaua-kestnud-mõõnast) välja rabeleda. Asi on ikka selles, et minu reaalsus on mingi teine. Ma teen kuskil midagi valesti. Nii et lisaks tavapärasele uppimistundele lisandub mingi tohutu pettumus iseendas, et kuigi ma üritan, ma nii väga üritan, ei ürita ma tõenäoliselt piisavalt.
Lisaks ma olen nii kohutavalt väsinud, et mul on ajast aega ühed ja samad probleemid. Ma olen väsinud, et mu eelarveäpp on viimane, mida ma telefonis vaatan ja esimene, mis mind hommikul äratab. Ma olen väsinud, et ma olen sotsiaalselt kuidagi nii eraldatud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle tundub see vaene olemine mingi äraspidise koormana, mis lisaks tavapärasele kurnatusele mõjutab minu sotsiaalseid suhteid. Ma lähen kolleegidega kord aastas dinnerile ja mul tuleb pärast arvet makstes pisar silmanurka, sest sinna läks minu nädala eelarve. Ma käin kord kuus sõbrannal külas, sest rohkemaks ei ole mahvi, ei logistiliselt, ajaliselt ega – mis peamine – rahaliselt. Kui paagis ei ole kütust ja puudub rongisõiduraha, siis enne palgapäeva ma kodust liikuda ei saagi, sest roheline kaart on vaid kaunistus mu rahakotis ja jalg-jala ette siitkandist kuskile eriti ei astu. Ma tõmbun aina rohkem enesesse, sest ma ei oska põhjendada enam inimestele, miks mulle on nendega kokkusaamine (peamiselt finantsiliselt) raske, miks ma end pidevalt tunnen alaväärsema inimesena, miks mul on lihtsam kookonisse tõmbuda. Ja samas ma igatsen inimesi nii väga, mida aeg edasi, seda raskem on aga kuidagi seda ust paotada ja neid sisse lasta.
See eraldatus, see on just peamine, mis närib. Poolenisti enda kujundatud, poolenisti olude tõttu tekkinud. Ma mõtlesin täna, et kui ma oskaks joonistada, siis ma joonistaks endast karikatuuri. See kujutaks sildi all “How others see me” rõõmsalt lendlevat, selfitavat ja naervat naisterahvast, laps ja kaks kassi käe otsas. Kõrval oleks teine pilt, sildi all “How I feel myself all the time”, ja see oleks ainult üks kriipsujuku, seal, kus peaks olema süda ja funktsioneerivad organid, on ainult üks suur lõputult haigutav auk, käed jõuetult rippu.
Aga õnneks ma ei oska joonistada.
Ühe asja saan veel teha, panna müüki kõik, mis mul veel on. Palju seda muidugi ei ole, üks suhteliselt mahakandmise piiril autoloks, ühed tutikad rulluisud, jalgratas.
Rohkem ma ju midagi teha ei saa, onju?
Huvitav, kas ma teen sellega vea, kui seda postitust parooli alla ei pane? Ühelt poolt ma tahtsingi seda niimoodi ausalt kirjutada. Et jah, vahel on nii, et kui sa oled oma elu sajandat korda pidanud hakkama nullist üles ehitama, siis jääd sa mingisse faasi pidama kauemaks, kui oleksid alguses arvanud või ammugi seda soovinud. Et jah – tänulikkuseharjutus! – mul on olnud aegu hullemaid, sissetulekuid väiksemaid. Et jah – tänulikkuseharjutus! – mul on tõesti nii palju, mille eest tänulik olla, et mul on mu töö, et mul on mu toredad kolleegid ja et mul on need sõbrannad, kelle diivanil kord kuus maanduda. Aga et jah, üksinda ongi tegelikult, või noh, võibki olla (kindlasti on neid, kel üldse ei ole) väga raske. Ja kas ma pean teesklema, et mul pole, kui tegelikult on? Sest… sest, mis? Mõni anonüümne netikommentaator saab parastada ja hoogu juurde?
Noh, ma ei tea.
Mulle on alati tundunud, et kui ma panen asjad kirja, ka need raskemad (ja häbiväärsemad?), siis võib hakata kergem. Endal peamiselt ikka, sest kirja pannes kuidagi vabastad end raskematest mõtetest ja tunnetest. Pealegi, kui kirja panna ainult hala*, ei kõlba see kuhugi. Aga umbes samamoodi ei usu ma ka, et kirja peab ainult head panema – teate ju küll seda moodsat haigust, kus sotsiaalmeedia vahendusel elusid nii ilustatuna näidatakse? Noh, hehe, seda ohtu mul vist küll kunagi pole 🙂
Ühesõnaga, puhh, hakkas natuke kergem küll. Okei, rahadega – peamiselt püsikuludega siis – on ilge jama.
Aga nagu Naabrinaine kord ütles, see on ju kõigest raha.
Ahjaa, muide! Kohutavalt raske on rahaliselt rasketel aegadel mingitest toitumisprogrammidest kinni pidada, mida ma ju siiski üritan. Minu probleem teadupoolest on see, et ma söön liiga vähe, ja noh, väga raske on end sööma sundida, kui see oleks üks viis rahaliselt kokku hoida. Aga ma püüan. Sest sellest olen ma ka nii-ii tüdinenud, et mul pole üldse jaksu ja ma olen kogu aeg nii väsinud ja tegelikult on normaalselt söömine jummalast tore.
Kõige kurvem pilt, mille endast lähiajast leidsin, ja seegi juhtus kogemata, tegelt tahtsin vist vaadata, ega mul midagi näos pole.
__
*Issand, lugesin oma 2004. aasta sissekandeid ja see oli ikka puhas õudus ja õõv, kuidas üldse teie, mu armsad lugejad, seda pidevat pretentious tiinekajama taluda suutsite? Au ja kiitus teile!
