Monthly Archives: juuli 2016

kes sinu ruumi tuleks?

Elu väljaspool mulli, Läbi fotosilma 4 kommentaari

Täna nägin sellist und.

Ma olin ühes ruumis. See oli üsna lihtne ruum, väike aken oli ka, aga kuhugi sealt ei näinud. Ma olin seal justkui kellegi reisisaatjana. Ma ei mäleta, kes see inimene oli, aga igal juhul oli minu ülesanne seal talle seltsi pakkuda. Vahel tuua midagi juua, vahel värsket ajakirja.

Selles ooteruumis eriti ei räägitud, pigem istuti, mõeldi. Oli vaikne ja ajatu.

Kui selles ruumis kaua istuda, siis lõpuks, lõpuks juhtus see – kõigil inimestel juhtus nii, oli räägitud – et sinu ruumi ilmus lõpuks inimene, keda sa maailmas kõige rohkem armastad. Aga selleks pidid sa ootama kaua-kaua, kannatlikult, sügavalt enda sisse vaatama. Istusid ja ootasid, kuni lõpuks nägid oma eluarmastust. Ta tuli su ruumi ja see oli alati nii ilus hetk.

Me istusime seal ruumis kuude kaupa. Me ootasime.

Me ootasime, et teada saada, kuhu ma selle inimese edasi saadan. Mis ootab teda surmajärgses elus.

Aga sel konkreetsel korral, kui me seal istusime, lõpuks keegi tuli. See oli naeratav naine, pikad lokid õlgadele langemas. Ta käes oli paks mapp – see oli lahanguaruanne. Tuli välja, et inimene, kellega koos ma ootasin, ei olnudki surnud. Oli toimunud eksitus! Me olime istunud kuude kaupa seal ooteruumis ja kae nalja, inimene polnudki surnud!

Me vabandasime ette-taha, inimene oli mures. “Kolm kuud, mis küll vahepeal kõik toimunud on! Kas ma üldse saan tagasi reele?”

Ta üldse ei mõistnud, et selles ruumis ei mänginud aeg mingit rolli. Ja pealegi – talle oli ilmunud tema inimene.

Ma saatsin selle inimese rõõmsalt tema teele ja jäin mõtlema, et ei tea, kui ma ise selles ruumis istun ükskord – kes mulle ilmub? Kas mulle üldse keegi ilmub? Aga äkki… aga äkki ei tulegi keegi mu ruumi, isegi kui ma hästi kannatlikult ja rahulikult ootan?

Ühes järgmises unes ma juba rääkisin, et ma olin oodanud ja ma olin seda inimest näinud, vist. Järgmises unes ma nimelt olin juba trennis ja rääkisin treenerile murelikult, et tead, Martin, ma terve nädalavahetuse sõin ainult herneid, ikka pangede viisi, kas ma ikka võisin neid herneid süüa nii palju. Martin vastas unes (nagu ta täna päriseltki vastas, kui sellest talle rääkisin), et noh, herneid võib, need ei lähe vähemalt pekiks.

Aga unes ma ütlesin talle ka, et tead, mulle ikka saadeti sinna ruumi inimene. Kuid kes saadeti, seda ma ei mäletanud juba siis, saati nüüd. Ja üldsegi, ruumi-unenäos ei mäleta ma üldse, et keegi oleks saadetud.

Sellised lood minu uneilmas.

Kes sinu ruumi saadetaks, kui selline ruum olemas oleks?

i’m not gonna come back till september

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 11 kommentaari

No mina ei tea, kuidas teiega on, aga mul on vahepeal iseendast nii kopp ees. Eriti sageli juhtub seda siis, kui ma pean liiga palju iseenda peale mõtlema. Ja viimased nädal ja nats olen ma pi-de-valt pidanud iseenda peale mõtlema ja see on kohutavalt kurnav.

Tähelepanelikumad televaatajad on ilmselt juba märganud, et liitusin Korrus3 challenge’iga pekid põlema panna. Pikemalt kirjutasin sellest portaalis, aga lühidalt võiks asja kokku võtta nii, et suva see pekk, hea kui saab midagi hea eesmärgi nimel ära anda, aga mul on pigem selline eesmärk, selline lihtne. Tahaks, et oleks rõõm teha. Et liigutamine tekitaks hea tunde, mitte ei peaks end sundima ja pressima, sest et peab. Et noh, tervisik elu ja blabla, võiks ju kauem elada jne. Tahaks nagu päriselt seda tunnet tunda, mida ma ei mäletagi, millal ma viimati võisin tunda.  Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis ei ole ma pikalt iialgi vist millegi tegemist nautinud. Kaob esialgne vaimustus ja noh, nii ongi. Tuleb uus shiny thing, proovin seda, kuni jälle…

No igal juhul, ma olen pidanud kohutavalt palju iseenda peale mõtlema. Mitte kõigest endaga aega veetma, sellega on okei, seda ma oskan. Endaga on üldiselt mõnus, kui ei pea just mingeid pidevaid vestlusi maha pidama – nagu ma nüüd pean.

Niisiis, täna on selline väga mustvalge päev. Algas millalgi eile juba, või üleeile? Kui mul kuskilt jälle mingi uus koht valutama hakkas ja ma MEGANÄRVI läksin, sest tra küll, noh!

Oot, ma tulin midagi muud rääkima tegelikult vist…

Mm…

Seda vist, et kuidagi kurb ja õnnetu on, eriti kui endaga kah tülis oled. Kõik muu võibki maailmas hästi olla, ratsionaalne mõistus võib sulle ära seletada, et okei on, teed okeisid asju, suhetega on hästi, ümbritsevad toredad inimesed, kass oksendas vaiba asemel põrandale ja noh, väike win igas päevas. Aga kui tunne on siuke väikse õnnetu truuta tunne, kes tahaks köögilaua alla pugeda, põlvede ümbert haarata ja mitte kunagi sealt välja tulla, sest emme, Daki kiusab!!!

Kõik see toob kaasa eriliselt lärmaka pea. Mulle muide meenus, et sama lugu oli umbes aasta tagasi ka, kui pea oli nii kohutavalt lärmakas, et augustikuumus tahtis ära lämmatada, olla ei osanud kuidagi, heitsin töö juures regulaarselt põrandale pikali, sest ei suutnud adekvaatne olla. Et see suvine värk, see ka nagu üldse ei sobi mulle – kõik on nii ere ja palav ja koguaeg on lärmakas, sest sõitma peab aknad lahti ja koguaeg puhub rõve palav tuul otse kõrva ja siis valutab kõrv ka veel takkatipuks ja no teate noh, siuke viuviuviu hommikust õhtuni käib peas, kuigi suust püüan ma seda mitte välja ajada eriti, sest no jumala eest, kes seda jura veel kuulata viitsiks.

Ja tahaks nii hirmsasti Midagi Head. Teate küll seda tunnet. Midagi head. Mõnd ööd, kus magama ei minda, mõnd valusaks naerdud kõhulihastega lõppenud dinnerit sõpradega, mõnd hästi tugevat kallistust, mis iialgi ei lõppe, mõnd uppumist silmadesse, mõnd silmade sulgemist rannaliival (kui peas on õnnis vaikus), kasvõi peatäis nuttu kuluks ära, ükskõik mida, midagi, mis paneks elama, mis lööks elektrilöögina varvastest sisse ja otse südame kaudu sõrmeotsest välja.

Tahaks midagi, mis oma peast korra välja tõstaks, kuhugi eemale lennutaks, maha lajataks ja siis saaks sealt väiksest lombist end kokku korjata, inimeseks voolida ja edasi minna, suunurk muigvel ja pea kuklas.

Teate seda tunnet muidu? Öelge palun, et ma pole selles üksi.

Soundtrackiks meie Itaalia-tripi põhilugu.

inspiratsioonist, vist

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 5 kommentaari

italyMul on olnud kõige ässam puhkus, mis ma üldse võisin ette kujutada. Kõike oli täpselt nii palju ja vähe kui vaja. Oli nädal mittemidagitegemiseks ja spontaanseteks sõitudeks siia või sinna. Oli nädal Saarlandi võlusid ja kadakatesse uppumist. Oli paar päeva täiesti ihuüksinda. Ja siis oli nädal Itaaliat. Palavat, kuuma, karpe ja merd ja valget veini täis Itaaliat.

Ma lugesin reisi ajal läbi Liz Gilberti raamatu “Big Magic” ja see oli NII HEA, et ma ei suutnud olla. Õnneks ma hakkasin seda vist üsna reisi lõpus lugema, rongides siin ja seal, hotellikonditsioneeri all. Ja ma mõtlesin, mõtlesin nii palju.

Näiteks mina ja kirjutamine. Ma olen alati öelnud, et ma ei taha üldse teha suuri asju, päriselt. Mul pole mingeid grandioosseid illusioone, et ma olen mingi eriline lumehelbeke või megaandekas inimene, kes muudab maailma (pealegi ei usu ma üldse, et me oleks lumehelbekesed ja ma võin seda juttu veini kõrvale raiuda hommikuni välja ja ükskord tegin ka seda, aga siis tundus, et tegin vist poisile liiga sellega ja saatsin järgmisel päeval sõnumi, et okei-okei, ole siis lumehelbeke, kui tahad; poiss paistis olevat rõõmus – aga mitte sellest…).

Niisiis, ma olen alati tahtnud teha rahus oma väikesi pisikesi asju. Asju, ilma milleta ma olla ei oska, mis alati välja ei kuku, aga mille tegemine pakub mulle naudingut. Minu jaoks on lõbus ja tore asju kirja panna, mulle ei meeldi, kui öeldakse, et Õiged Teosed tulevad ainult sügavast mustast masendusest ja läbi suure häda ja vaeva.

Muidugi oli mul ka selline faas, kus ma arvasin, et kirjutama peab ainult õnnetuna (sest siis on diip) ja väike vein käib ju kirjutamise juurde.

Nüüd ma seda ei arva. Esiteks juba sellepärast, et kuna mul on läinud nii hästi ja minu loominguline tegevus annab mulle ka leiva lauale, siis oleks jabur siduda igapäevast tööd mingi sellise ennasthävitava nõudmisega, mis pealegi tundub kohutavalt vaevarikas: et peaks olema nagu pidevalt masenduses ja jooma. No kes viitsib! Vein jäägu ikka mõneks õhtuks, töine kirjutamine lennaku, olgu üldiselt tore ja vahva.

See ei tähenda, et see peaks olema KERGE. Mõned asjad on raskemad kui teised, selge see. Aga see ei tähenda, et ma KANNATAN. Jah, mul on raske paljudel teemadel kirjutada, aga ma teen seda ikkagi, sest pean seda oluliseks. Ma olen istunud vägivallakonverentsil ja käinud vaheajal vetsus nutmas, sest nii kuradi raske ja valus oli, aga ma ei ütleks, et see oleks olnud nüüd mingi “loominguline kannatus”. See oli lihtsalt mina ise, mina kõige oma tunnetega, ma kogen asju nii – intensiivselt.

Ja mulle meeldis, et Gilbert mulle selle kõik meelde tuletas ja paljud asjad perspektiivi pani. Ja eriti meeldis mulle, et eriti ilma mõtlemata, intuitiivselt, olen ma oma loominguga õigesti käitunud. Küll aga olen ma lasknud end palju hirmutada. No muidugi, olen teinud korra või kaks ka pikemad blogipausid, kui kõike sai liiga palju, aga lõppeks ei saa mitte keegi takistada mind kirjutamast, sest ma TAHAN seda teha. Mu ametipost võib vahetuda, aga kirjutama jään ma alati ja mitte üks hing maailmas ei saa seda mult ära võtta (ja ma ei kavatse seda enam mitte kunagi mitte ühelegi irw blääle või tühismaale ka kinkida – ma ei ole seejuures vihane või kibestunud, lihtsalt… nii on).

Mida ma aga hirmutamise all silmas pidasin… Ma olen pannud umbes… kümmekond? raamatukäsikirja läbi aegade sahtlisse. Nad on sinna jäänud ja kui ma neid uuesti vaatan, on mul meeles, mida ma tahtsin kirjutada, aga tunnet enam pole. Ja nii on need jäänud seisma. Ja vahepeal oli mul mingi tunne, et mul pole ühtki ideed, sest mulle tundus, et mu ideed peaksid olema seotud mingite minu elus hetkel relevantsete asjadega, aga kuidas sa kirjutad, kui kõik on roosa ja hea.

Mu sõber väitis mulle, et kamoon, kirjutamise point ju ongi, et MÕTLED VÄLJA, aga ikka ei tundnud ma end hästi.

Nüüd ma saan aru, et see oli see suur hirm, mis oli sisse istutatud. Et kui ma midagi kirjutan, peab see ju olema diip ja Suur. Oluline. Sest mulle on mitu korda öeldud: mis sa teed seda naistekajama, ära tee enam neid kergeid asju, tee Tõsist Kirjandust.

Aga vot, mina tahan teha, mida mina tahan teha. Ma ei määratle alguses, enne kirjutama hakkamist (tavaliselt), et oh, nüüd tuleb kerglus. Minu meelest “Kortermaja” ei ole kerglane. Aga no igal juhul – mulle jäi see õlule ja mul oli tunne, et ma ei oska teha seda, mida kõik minult ootavad.

Teate mis? Mul on praegu jumala suva. Sest mul tuli – õigemini, tulema ei ole õige sõna. Mulle SAABUS idee, pildina, stseenina, poolunes, ja ma proovin sellest kinni haarata ja mul on täitsa ükskõik, mis pärast sellest arvatakse, sest ma pole nii ammu kirjutanud (st kirjutanud kirjutanud) ja ma tahan. Ja see idee on nii minukauge ja võõras ja põnev, et ma ei suuda ära oodata.

//

Loomingulisusest veel. Ma mõtlesin palju sellele, kui kuradi kerge on Eestis tegelikult oma loominguga elatist teenida. Ja ometi on mul nii palju tuttavaid, kes istuvad, vingus näod ees ja kurdavad, et nad ei oska, ei taha, ei saa. Kohutavalt andekad inimesed, aga küll on maa külmand ja kärss kärnas. Istuvad aasta, teise, viienda, kümnenda…

Selle asemel, et lihtsalt teha. Ootavad mingit imelist võimalust, mingit tohutut läbimurret. Ootavad lotovõitu, avastamist, aru saamata, et me keegi ei võida lotoga ja avastatakse – kamoon, Eestis ei “avastata”. Eestis tehakse tööd, tüüdatakse kõiki tuttavaid, kes vähegi tunnevad kedagi, tehakse tööd ja tehakse tööd ja siis ühel hetkel sa avastad, et oi, mul on oma portaal, sari, saade, bänd, fotostuudio.

Mind kurvastab, et kõik need andekad inimesed panevad oma andele/loomingule selle kohutava koorma neile raha sisse tuua. Et kui raha sisse ei too, siis ei tee. “Ei tee üldse, vohh, küll ma nüüd alles näitan teile kättemaksuks!” Selle asemel, et rõõmsalt tegeleda asjaga, mis neid õnnelikuks teeb… Raha saab alati teenida millegi muuga, tööd on jalaga segada. Ning ärgem unustagem, et Eestis on KÕIK võimalik.

Niisiis, tehkem! Tehke rõõmuga ja tehke parajalt, vahel palju, vahel vähe, tehke täpselt nii, et oleks hea olla.

Ahah, nüüd nägin pealkirja ka. Inspiratsioonist… nojah, sai loomisest hoopis. Inspiratsioonist siis mõni teine kord.