better days

Inimesed ja inimeseks olemine 5 kommentaari

Vahepeal on nii, et sõbranna palub sul üles otsida tema korteri võtmed (I’m organised like that) ja sa hakkad neid otsima ja leiad võtmete asemel muidugi igast jama – näiteks ripsmetušše ja huuleläikeid ja kõrvarõngaid ja vanu passe ja viirukeid ja katki läinud nipsasjakesi, mida sa oled endale lubanud kunagi parandada (seda kunagi tegemata) ja fotosid aegadest, mis ammu möödas ja armastuskirjakesi, mille olemasolu või kirjutamisegi oled sa unustanud.

Väikesed märkimikust rebitud lehed, ühele ja teisele poole trükitähtedes sinu ja tema varesejalad veetud, nendesse talletatud mingi ammuläinud hetk, mille sa olid mälus pannud kuhugi olnud asjade kausta.

Ja siis sa tunned, kuidas see tume taevas, mis on varjutanud kõiki viimaseid päevi, võtab lõpliku kuju, vajub sulle peale, põlvist läheb nõrgaks ja sul on tunne, et see kõik noh, see olemise talumatu raskus, nimetu käsiteldamatus, et see sai nüüd järsku selle ühe paberitüki kuju.

See ei olegi nii väga tunne, et miski oleks halvasti ja veel vähem on see teadmine, et miski oleks nagu halvasti. Sest ei ole, kõik on hästi, lihtsalt maikuud vahel on emotsionaalsemad, alati on olnud, maikuud toovad alati endaga mingi uue alguse hõngu ja uute alguste hõnguga tuleb meenutus, et kõik algused moonduvad ükskord elukeerises lõppudeks ja sa pead paratamatult iga uue alguse eest ükskord mingi uue ja veel valusama lõpuga maksma. Aga see juba on uute alguste hind. Kõik asjad saavad vanaks, kasvavad suureks, lendavad peast, südamest ja mälust, sa ise saad vanaks ja kasvad suureks ja jätad need hetked selja taha, ka need hetked, mil sa põlesid põnevusest ja ka need hetked, mil sa murdusid meeleheitest.

Ja lebad köögipõrandal ja vaatad taevast, seda, kuidas pilved keerduvad – issand, kas on veel täpsemat metafoori sellele, mis tundub hinges toimuvat neil päevil? – ning mõtled, et see tundev ja hingav ja kirglik olend, kes sa oma arust oled, see on ju kõik väga tore, elu peabki olema selline, aga nagu see alguste ja lõppude asi, on siingi oma duaalsus. Samasuguse kõikehõlmavusega, kui sa elad läbi kõiki neid häid tundeid, võtad sa hinge ka kõiki neid, mis pole nii head, ja see kõik on … kohati lihtsalt nii kurnav.

Aga ilma mõõnata ju poleks kunagi tõusu ja nagu vanad armastuskirjad meelde tuletasid – kui tunned, et ratas hakkab vibama, pane lihtsalt kõrgem käik.

Küll sa sellest kurvist kenasti end välja keerad.

5 thoughts on “better days

  1. mäemamma

    Ciao Daki,
    Just! Muidugi keerad!

    Super lugu taas! sa tegid kunagi ülilahedaid ja inspireerivaid musapostitusi. Ma olen sealt igatsorti lahedat musa endale kuulamiseks noppinud. äkki teed kunagi veel 😉

    Päikest ja uut, laia, lahedat teeotsa!

    1. daki Post author

      Oh, nii cool! Ma just mõtlesin, mingipäev, et olen täiega musapostitused unustanud, aga et kas kellelegi üldse meeldisid – raudpolt teen! Spets sulle!

  2. evelyn

    Mul on ka see alguse ja lõpu teema.Ja kõige krooniks on Veerikul sirelilõhnas lahkumas üks vana koer.

Vasta mäemamma-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.