60 kuud

2015-09-19 23.18.53Kallis Mila,

täna viis aastat tagasi sel ajal olin ma haiglas. Digiloost saab lugeda segadusttekitavaid ja natuke õudseid sissekandeid, mis sisaldavad selliseid fraase nagu “01.05.2011 – Valud 3-4 min.tagant 25-30 sek.järgi.S/l 156-168x´.Loteveed alles.” või “KRG normis. PV status idem . Naine soovib epiduraalanelgeesiat. Kutsutud anestesioloog.”

Eks see kõik oligi parajalt hirmus, aga nüüd takkajärgi on seda veel veidram lugeda. Issand kui kaua aega kõik võttis! Õnneks aga lõppeb anamnees sellise kliiniliselt kauni lausega: “Saabub sünnieelsesse 01.05.11 k. 15.44, sealt viiakse edasi sünnitusosakonda k. 20.50 oodatava I sünnitusega (42+1) latentsperioodis. 02.05.11 k. 10.33 sünnib elus tütarlaps 4150 g, 51 cm. Apgar 7-8.” Palju õnne, Mila, sa olidki sündinud!

Ma ei ole sulle ammu enam kirjutanud. Peamiselt vist seetõttu, et päevad on rutiinsed, mis muidugi ei tähenda, et ma iga päev ei saaks jälle selle üle hämmastuda, et sa olemas oled. Ja milline sa oled! Kohati on mul sind nii raske mõista – praeguseks on väga selge, kui erinevad me oleme. Meie isiksusetüübid põrkuvad üsna sageli ning ma pean kohati teadlikult seisatama, sisse hingama ning meelde tuletama, et sa oledki teistsugune ja see on okei. On inimesi, kes ei ole sellised aktivist-optimist-kummipead nagu mina. On inimesi, kes ei torma pea ees kõikjale, kes enne tahavad kaaluda ning veenduda, et olukord on turvaline. Ja sina oled üks neist inimestest. Võõrastega pelglik, uutes situatsioonides pead harjuma. See-eest aga on sul välja arenenud juba suurepärased eneseanalüüsioskused ning ma kuulan uhkusega, kuidas sa sõnastad oma hirme, emotsioone ning teed neist järeldusi.

Või siis teatad – pärast seda, kui ma sind tänan, et minuga poodi kaasa tulid, sest nii tore oli – lihtsalt matter of factly: “Noh, vähemalt ei läinud me tülli!”

Ma ei ole väga kannatlik inimene, ma arvan, et see ei tule mitte kellelegi üllatusena. Aga sinuga ma olen õppinud olema kannatlikum, sa oled mind õpetanud teise inimesega arvestamist ulmelisel tasemel. Ma ei ole selles alati suurepärane, aga ma üritan nii väga. Ja sa näed ja hindad seda, mille üle on mul väga hea meel.

Sa oled kasvanud tänaseks uskumatult tähelepanelikuks, hellaks ja armastavaks olendiks. Sulle meeldib inimestele hästi öelda. Mu elu oleks värvitu ja komplimendivaba, kui sind selles poleks, sest sa leiad iga päev asju, mida minu juures koplimendiga õnnistada. Ilus kleit, kaunid kõrvarõngad, naljakas tants (okei, kas see on ikka kompliment?), soe kallistus, hea parfüüm, maitsev supp. Ja sa ei ole selline ainult minuga. Ma vaatan heldimusega, kuidas sa leiad oma lasteaiakaaslastele alati mõne hea sõna ning alles hiljuti rääkis baabuška mulle, liigutuspisar silmas, kuidas sa teda kehval hetkel kallistama läksid ning teatasid, et teda armastad. Sa veel ei mõista, aga see, kuidas sa kerge paitusega oma elus olevaid inimesi puudutad, on kohutavalt oluline.

Ma olen sinu üle väga uhke, kuigi ma muutun kärsituks, kui sa tahad teha asju omas tempos. Ma olen uhke, et sa tahad laulda ja tantsida, et sa huvitud lugemisest ja numbritest ning vahepeal pursid vene, siis inglise keelt. Ma olen uhke, et sa jooksed tänaval sõbrannat nähes tema poole, et teda kaisutada. Ma olen uhke, et sa vaimustud loomadest ja lilledest ja kutsud mind aknale päikeseloojangut vaatama. No mis siis, et veel ei julge rattalt abikaid ära võtta, mina õppisin üldse alles 10aastasena jalgrattaga sõitma (ja ei tee senini seda väga hästi) – ma õpin, et kiirustamine ja pea ees tormamine ei ole kõige olulisem, see ei ole ärritumist väärt.

Sinu see eluaasta on kulgenud mõnusas tempos. Lasteaed, sõbrad, jalutuskäigud, sõidud maale, ujumised ja kelgutamised ja kooskokkamised ja meisterdamised ja sissemagamised ja kaisutamised ja elevandipisarad ja lõkerdav naer, mille peale sa alati luksuma hakkad. Sul on uhke oma tuba, kus sa magad baldahiini all ja alati tänu päikesele liiga varakult ärkad. Su hing on suur ja maailmale valla ja täpselt nagu su ema (ma olen kuulnud öeldavat), kipud sa teinekord maailma väga hinge võtma ja aia saama. (Erinevalt emast aga unustad sa selle peagi ning liigud rõõmsalt edasi.)

Ma vahel vaatan sind, kui sa peaga mu kõhtu jooksed, et üks kiirkalli saada ja ei suuda ära imestada, et sa mu elus oled. Ja sel aastal, rohkem kui kunagi varem, olen ma mõelnud rahuldustundega mõtet, et kui nii jääbki elu lõpuni, ainult sina ja mina, siis see on täiesti okei. See on parim. Sest meie kahe maailm on tegelikult – kuigi väga roosa – ääretult väärt maailm, milles elada.

Ja mul on hea meel, et sa oled mind lubanud ja kutsunud oma maailmast osa saama.

Armastan sind kuuni ja tagasi,

sinu emme

3 mõtet “60 kuud

  1. SK

    eh, minu lemmik postitused.
    need on kõigest kõige paremad.
    no nii otse südamesse.

    suured õnned Milale ja Sullegi nii ilusal päeval!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.