tormijalutamisest

Mul on üks sõber, kellele meeldib väga jalutada. Ausalt öeldes mulle tundub, et ta usub, et jalutamine lahendab kõik maailma probleemid ja kui oleks võimalik, jalutaks ta kogu aeg. Ning kui mõni probleem on maailmas veel lahendamata, on ilmselgelt selle taga põhjus, et keegi pole piisavalt jalutanud.

Pärast seda, kui töötervishoiukontrollis tehtud EKG näitas, et mu südame vasak vatsake on stressi tõttu hakanud mingeid imelikke asju tegema, on mu sõber võtnud südameasjaks mind ajada jalutama, palju võimalik. Ikka vatsakese nimel, ma arvan. Niisiis küsib ta iga päev, kas ma jalutasin, kaua ma jalutasin ja kui veel ei jalutanud, siis millal ma plaanin jalutada, ja kui on juhtunud ennekuulmatus ning ma polegi sel päeval jalutanud ega kavatsegi seda teha, siis ta poriseb pahuralt ning avaldab arvamust, et ma peaksin sel juhul järgmisel päeval topeltjalutama.

Eile ma isegi natuke üritasin jalutada, aga mingit ilgust peksis näkku ja üldse oli väga vastik, seega jooksin ma kähku varju alla. Sõber arvas selle peale, et mul lihtsalt pole õigeid riideid ja üleüldse, tormijalutamine on väga võimalik ning ma lihtsalt ei saa asjadest õigesti aru, eriti aga ei paista ma hindavat jalutamist kui maailmapäästmisvahendit, aga õnneks oli ta liiga väsinud, et mu peale tõsiselt pahandada.

Igal juhul, nüüd ma siis jalutan. Peamiselt seetõttu, et ma ei viitsi sõbraga vaielda ja palju lihtsam on talle öelda, et jah, ma tõesti jalutasin. Ta jätab mu rahule ja me saame rääkida muudest olulistest asjadest, näiteks nagu päkapikud, jõulumuusika, olulised arengud susside maailmas ja keskerakonna kongress.

Ühel päeval jalutasin ma päris pikalt ja kuulasin seejuures Justin Bieberit, sest ILMSELGELT. Bieberit kuulates omandab jalutamine kuidagi hoopis teised mõõtmed, lisaks sadas lund ja hämardus, ma avastasin Klooga metsi ja tagaaedu, ühel hetkel eksisin ära, sest Klooga koosneb peamiselt metsast, järvest, raudteest ja kolmest toidupoest, nii et ma olen pidevalt ääretult hämmastunud, et rahvastikuregistri andmetel Kloogal tuhat inimest elab. Kus need tuhat end peidavad, aru ma ei saa.

Niisiis, jalutasin, mõtlesin, kuulasin Bieberit ja ühel hetkel olin jõudnud koduni tagasi, Bieber parasjagu laulis mingit jõululugu ja ma seisin oma köögiakna all, vaatasin sisse, pime oli, lumi oli suus, ja ma vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ja püüdsin ette kujutada, et ma olen köögis, teen süüa, et kuidas aknast võib elu paista palju soem ja mõnusam, kui see tegelikult on, kas pole? Sest akendest sisse vaadates, siis saab ette kujutada igasuguseid asju, isegi iseennast saab kujutleda kuidagi paremaks inimeseks, kui sa enda aknast sisse vaatad.

Lisaks mõtlesin, et äkki köögiaknale võiks ikkagi kardinad organiseerida, sest ikkagi päris palju on aknast sisse näha.

Ja siis mu mõttelõng katkes, sest ma pidin poodi minema, aga nüüd ma lähen jalutan natuke ja mõtlen välja, kuidas saada tänase tormijalutamisega ühele poole nii, et sõber oleks rahul, mina ei peaks tuulega võitlema (ma vihkan tuult, no tõesõna) ja üleüldse, et kõik maailma probleemid saaks täna lahendet.

Võiks ju, homme on detsember.

Käes on parim aeg aastast.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga