Mm, see ootusaeg on nii mõnus. Nii palju mõnusaid hetki on neis hämarates päevades, tegelikult, kas pole?
See hetk, kui sa ärkad öösel, sest on janu, rinnale on surutud kellegi pisikesed jalad, varbad on kellegi karvases kasukas ja üks teine kasukas on end selja vastu surunud.
See lõhn, mis on köögis pärast õhtusööki – natuke vürtsikas, soe, kodune.
See valgus, mis on väljas, kui hommikul kell heliseb. Ja see valgus, mis on taevas, kui sõidad õhtul lasteaeda. Mõnel õhtul taevas helendab ja pilved on mustjamad kui iial näinud oled. Negatiivi pööratud elu.
Pumpkin spice. Igal pool, kuhu seda vähegi saad lisada.
Kuidas lasteaia aknad hämaras helendavad, ükskõik, kas hommikul või õhtul. Midagi väga nostalgilist on neis vihmast vettinud valguslaikudes. Oma lasteaiaaega ei mäleta peaaegu üldse, aga kuidagi eriliselt soe tunne on, et need valgusmajakad on hämaruses alati olemas.
Kõik need sallid, mis saab sahtlist välja kraamida, millesse end mässida (ja millest hoolimata endal hääle kuhugi ära kaotada). Hall sall, must sall, sinine sall kapuutsiga, kaks roosilist salli, kaks ruudulist salli – ei, kolm ruudulist salli, roosa sall, valge sall…
Küünlad, lõhnaküünlad. Novembrikuus võid mõelda, et iga päev on kellegi kalli sünnipäev, sest vahepeal ju ka on. Küünla põlemapanemine sümboliseerib tööpäeva lõppu. Ja see hetk, kui sa tuled köögist ja astud magamistuppa, see on nagu teine universum oma lõhnades ja värelevas valguses.
Kuidas jõulud on kohe-kohe siin. See ootusärevus ei mahu sisse ära, vahepeal mõtled, kas sa üldse oled kunagi suureks kasvanud ja siis mõtled, kuidas ema ütles novembri alguses, nähes oma tütreid laua taga maniakaalselt jõule planeerimas: “Alles NÜÜD ma saan aru, et mul on jõuluhulludest tütred!” Kas ma olen alati selline olnud? Mis on jõuludes sellist, mis paneb neist kümne küünega kinni hoidma?
Lumelõhn, mida sa vahepeal õhus tunned. Ja see imelik kevadelõhn, mis selle kauni ja pika sügisega vahepeal ninna lööb. Akna peal läks üks krüsanteemiõis lahti.
See moment, kui sa oled end haigena poodi vedanud ja seisatad hetkeks jõuluehete riiulite juures. Sa tead, et sa ei saa endale sealt mitte ühtki asja lubada, aga vaadata on ometi nii ilus. Ma ei tea, kui kaua ma seal seisin, inimesed kiirustasid mööda, kellelegi jäin ma ette, ilmselt nägin ma välja üsna veider oma hiigelkilekas ja natuke lühikese säärega kodudressides, aga ma ei suutnud. Puutusin näpuotsaga üht ja teist asja ja unistasin. Kuidas ma ehiks, kui vaid… Aga ehtida saan muidugi praegugi. Aga tahaks ju, noh, räästasse lambikesi ja ukse ette laternaid…
Unenäod, mis vahepeal paremuse poole pöörasid. Enam ei ole igal öösel surm ja tagaajamine. Ühel öösel istusin laua taga ja jõin teed ja rääkisin juttu ja mõtlesin, et issand, kui kohutavalt mõnus tunne see on, et me jälle räägime. Et kui ometi kõik need inimesed mõistaks, kui suur õnn see on, kui su elus on, noh, inimene, kellega rääkida. Ja et rääkimine iseenesest võib olla õnn.
See päev, kui ostsime Milaga poest kollilima ja mängisime umbes tund aega kilgates. Hiljem istusime diivanil, nokitsesime oma asju teha ja jõime piparmünditeed. “Emme, mul on sulle saladus,” tuli Mila. Ta tuleb nii päevas mitu korda, alati on tal sama saladus, aga iga kord on see saladus aina kallim. “Sa oled mulle väga tähtis ja väga kallis ja ma armastan sind väga.”
Ja lihtsalt kojujõudmised. Need on alati nii… Kui ma oleks tundelisem inimene (ja ma ometi ju pole), siis ma isegi ütleks, et poleks raske iga kord pisarat poetada, kui jõutakse koju. Ükskõik, kus need kodud on, kojujõudmised on mõnusad. Ema juures ärkamine, ülituline leilisaun õe juures, harilik igaõhtune rööprähklemine oma kodus… Kodud. Need on nii, nii mõnusad.
Novembrikuu on bestest. Või vähemalt üks neist parimatest.
Auka.