baklažaanipesu

Ma lugesin oma eileöist teksti ja sain aru, et mul on ikka täiesti eriline anne antud – anne olla täiesti uskumatult dramaatiline hetkedel, kui draamat üldse pole.

Ja ma kirjutasin selle lause ära ja hakkasin mõtlema, et kuidas siis, noh. Kirjutada seda, milline on elu neil päevil.

Elu on hämmastav. Ma ei ole kunagi näinud nii palju unesid kui viimasel kaheksal kuul, kõik need on nii selged ja süžeelised, et süda läheb pahaks kohati. Täna mulle tehti lõualuuoperatsiooni unes, näiteks, niimoodi, et tõsteti haakidega, mis olid suhu kinnitatud, üles ja võeti skalp kah kukla pealt maha. Teises unes ma päästsin (minevikus, st see oli ikka sada+ aastat tagasi) üht tüdrukut, keda haiglas õde kiusas. Kolmandas olin mees, kes päästis naist, keda ta kutt peksis, olid isegi piletid ostetud Rootsi laevale, lõpuks jäi minemata (või mina ikkagi läksin, aga läbi aja, lõpetasin jälle naisena), sest naine läks mehe juurde tagasi, ainult et uuesti peksa saada.

Kõik ühes hommikus, piilusin vahepeal, aknast paistis küll valgust juba.

Lisaks on meil naistegrupis käinud tohutult huvitavad arutelud, näiteks seksisuhete teemal ja nüüd ma muudkui mõtlen ja mõtlen. Ükskord teen loo sellest ka, aga seniks, mõtlen. Noh, just, et kuidas zenilt põleda, nii et oleks tuhaks, aga poleks siis, vist, noh, surnuks.

Ja kas te olete märganud, et ääretult ilus sügis on olnud, see võtab igal hommikul hinge seest. Isegi, kui su maailm on nii väike, nagu minu oma seda on – koosneb töökontaktidest ja Milast ja sõbrannadegrupist internetis – siis kohe maailm saab kuidagi suuremaks, igal hommikul. Ma olen, muide, leidnud uue põhjuse, miks magama minna.

Et saaks hommikul kohvi.

Aga noh, need õhusõnad, mis eelmises postituses… Need jäävad. Alati jäävad mingid õhusõnad.

Ma ükspäev otsisin välja armastuskirja, eelviimase, mille oma elus kirjutasin (senini). St muidugi ma saatsin ta ära, aga ma tegin pilti ka enne, et ma mäletaks, mis ma olin kirjutanud.

Ma lugesin seda fotot ja mõtlesin, et faking hell, armastus on ikka megaimelik asi, mis inimestega juhtuda saab. See juhtub sinuga sajas keeles korraga, lendab üle su pea, võtab jalad alt, taob unenägudesse ja pigistab hinge, kui tangid või muusikat kuulad. Kuidas selleks üldse inimesed ressurssi leiavad, ma ei saa aru.

Õigemini, saan.

Selle leidmise osas, armastuse noh, olen ma sama rumal, nagu olin kümme aastat tagasi. Armastus võib ju olla, aga kuidas sellest päriselt asjad saavad? Pärisasjad, igapäevased, armsad asjad? Koos baklažaanipraadimine ja kardinapesu? Kuidas noh?

Kuskil on mingi saladus, millest ma veel midagi ei tea.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga