Ükspäev oli mu blogi maas. Kui ma Andrisele kirjutasin, ütles ta, et serveri RAM oli nii täis, et ei saanud isegi sisse logida. Ta tegi probleemi korda, nüüd toimub öösiti kell 4 mingi, ee, IT-stuff, mis mu blogi RAMi korras hoiab.
Mul on aga endal viimased 3-4 päeva tunne, et mu RAM on täiesti täis saanud. Mul on pea lärmi täis ja ma ei oska seda kuidagi vaigistada. Ma tõmbusin lihtsalt natuke kõigest tagasi, niipalju kui sain. Meenutasin täna Naabrinaise klassikaks saanud külalispostitust ja sain aru, et selleks, et ma oleks parim mina nendes situatsioonides, mis praegu kõige rohkem loevad (pere, töö), pean ma mingid osad endast välja lülitama.
No et nagu noh, toimuks kirgastumine või nii.
Või et siis lihtsalt RAM veits tühjeneks. Et lõpuks hakkaks oma mõtetest sotti saama. Et püsiks meeles kasvõi see, mis kirjale ma hommikul esimesena vastama pean või mis lugu esimesena kirjutama.
Naabrinaine on puhkuselt tagasi ka, kuidagi kohe kindlam tunne sai. Et keegi lihtsalt kuulab ja vangutab pead ja ütleb siiralt, hukkamõistuta: “Issand, ma ei mõista su elu.”
Ja no auka, ma ise ei mõista ka hetkel.
Nii intensiivne on olnud kõik, tööl on nii kuradi põnev, uned on nii intensiivsed, Milaga koos kasvamine on nii intensiivne, kohati on palavus liiga intensiivne, Keila ummik on liiga intensiivne, rahaliselt on koguaeg liiga intensiivne, aega on kuidagi nii vähe, mõtteid on nii palju
ja
nii
edasi
//
Ma tahaks tõesti teada, mida ma tegelikult täpselt oma elult tahan. Ja tegelikult ma tean väga hästi, ma tahan praegu töötada ja seda nautida, täpselt selles intensiivsuses, mis ta praegu on. Ja veel rohkemgi.
Ma tahan Milat kaisutada ja vastata ta vahel keerulistele küsimustele, aga ma tahan, et see oleks nii, just nii. Ja et ma suudaks rohkem, temaga.
Ja siis ma tahan, et mu peas oleks vaikus nendel hetkedel, mis ma võtan enda jaoks, et ma koguaeg ei mõtleks liiga üle ja ei mõtleks ja ei kujutleks ja silmi kinni pannes ei flashiks mu ees mingid kujuteldavad reaalsused või mõtted sellest, et ma peaks KOHE PRAEGU TEGELEMA OMA TULEVIKUGA OMG OMG MUIDU ON LIIGA HILJA.
Sest no, see on klišee, aga tulevik ongi ju praegu.
Ja viimased paar päeva on mul tunne, et ma magan selle maha.
Sest, nagu Naabrinaine ütles: sul, kullake, pole selleks ressurssi raisata.
Word.
2 thoughts on “RAM”
Täpselt- täpselt. Jälle minu sõnad..
Ja lisaks- ma olen viimasel ajal eriti diipe ja nutma/mõtlema ajavaid filme vaadanud. Jäänud siis mõtlema jällegi selle kadunud, tabamatu ja kauge Elumõtte üle. Mõelnud, et me ikkagi ju elamegi ühe korra (vist. pead ei anna). Mis siis peaks edasi tegema või teistmoodi tegema? Või kuskohast ma selle Mõtte leian? Kas ma leiangi ta, ise surivoodil lebotades, voodi äärest nutmas või jookseb ta mulle nuka tagant juba homme vastu ning puhub mõistust pähe..
Noh, ja niimoodi ma mõtlengi.
Tahaks vaikuses lärmi ja lärmis vaikust. Ei suuda ära otsustada..
(kui ma aus olen, siis ma ei tea miks ma kirjutasin)
Kirjuta ikka, teinekordki! Ma nüüd püüan jälle ka lugeda ja vastata.
Elu mõte vist ongi elamine, kirega. Mulle praegu tundub nii. Intensiivselt ja kirega, andes endast kõik, ja saades vastu, noh, kõik. Muudmoodi vist ei tööta.
PS: Surivoodit pole mõtet küll oodata vist, aga pensioni, seda ootan jätkuvalt.