steal my sunshine

Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

20150808_200043 Täna on olnud imelik päev.

Ma ärkasin umbes kell 6. Siis ma ärkasin kell 7. Siis kell 8. Siis natuke suikusin veel, aga põhimõtteliselt võib ärkamisajaks lugeda kellaaega 8.

Ma ärkasin ja arvasin, et on pärastlõuna. Ma ärkasin ja tundsin, kuidas ärevus teeb mu kõhtu pesa, kuidas ma ei suuda hingata, kuidas midagi on tegemata, kuidas töötöötöö, kuidas ma vean lugejaid alt.

Siis vaatasin kella ja noh, see oli 6.

Ja päev otsa on olnud selline valgus. Et pole päikest, aga pole pilvi ka. Ma palusin, et siia saadetaks äikest, aga ikka veel – ei midagi.

Ma olen olnud teisipäevast saadik ilma Milata. Ma olen kaks nädalat olnud uuel töökohal ja kuigi ma töötan ka öösiti ja sageli unes (see on fantastiline!), on mul praegu tunne, et ma olen astunud kuhugi virtuaalreaalsusesse ja ma ei jaksa enam üldse.

See tähendab, tööd jaksan.

Milat jaksan, ja ma ei saa aru, miks teda pole minuga. Miks.

Aga ma ei oska nagu üldse händlida seda normaalse elu värki. No kuidas peaks mahtuma ühte nädalasse 18 tundi tööd päevas (sellest suur osa nähtamatu töö, selline, mis kohe lugudeks ei formeeru), igatsus/kvaliteetaeg lapse mõistes ja siis veel, ee…

Ma kogu aeg mõtlen, kuidas ometi suuta olla ka hea sõber. No kuidas inimestele selgeks teha, et see minu linnasolek, linnaskäik – ma käin linnas tööl. Kui ma elaks linnas, oleks see hoopis teine tera. Aga praegu käin ma linnas tööl ja ma tahan sealt ära saada võimalikult ruttu. Kui ma peangi seal ööbima, tähendab see hotelle ja hotellid sakivad äässi, sest – ja ma ei saa sellest aru – miks pole olemas hotelli, kuhu sa tšekid inn kell 17 ja lahkud järgmine päev kell 17?

Aga see tähendab, et pildist.

See tunne on mul, pidevalt.

Et kui ma hoian kätt telefoni peal, siis mul on ühendus päriseluga. Ma ei jaksa (eriti selle kuumaga, kui ma olen kolm päeva järjest ninaveritsenud ja koguaeg on tunne, et saan kohe südari) (jeesus, ma olen vana) isegi mõelda sellele, kuidas end linna vedada ja pärast tagasi, lisaks, noh, olen nädalavahetusel tööl ja…

Tegelikult oli mul mingi point ka. Vist see, et nii superhullultäge on see tunne. See tunne, et sa teed tööd rõõmuga. Et teed ja kohe näed tulemust. Tuleb idee, teostad (või lased kellelgi teostada) ja see müüb. Et, noh. Et on koht, kuhu minna. Et on inimesed, kes sind igatsevad. Tahavad sinuga kõrvuti veeta tööpäevi.

See on nii suur väärtus, tegelikult, et ma ei saa aru, kuidas kõik seda ei mõista. Kuidas kõik ei ole pidevalt tänulikud, et neil on töö, et neil on töö, mida nad armastavad ja inimesed ümber, kes neid armastavad.

Ja ma igatsen Milat.

Ühtlasi vaatasin kahe aasta taguseid pilte ja omg, ma olin nii hott siis. Äkki ikka peaks juuksed jälle lühikeseks lõikama.

PS. Mr Robot on sitaks hea sari, aga nii kuradi kriipi, et sure või maha.

PPS. Meenus, et lause “May I kiss you?” on kuradi seksikas.

Andke palun äikest.

Aitäh.

2 thoughts on “steal my sunshine

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.