klõuga glämuur

Ärkasin täna hommikul meeletu kassiga, sest olin näinud juba x+1 korda selle nädala jooksul unes mingeid vastikuid asju, ärevuse ja süütundega hinges, et puhkus on kohe läbi ja mul on tunne, et ma pole midagi teinud, kuskil käinud, kedagi näinud ega Milale piisavalt ägedaid elamusi pakkunud. Lisaks on meil naistegrupis meremeestenaised, mõni, muudkui purjetavad ringi ja mul meenus, et Naabrinaine pole ikka mulle veel nende purjekat tutvustanud ja siis ma olin kurb ja kade, sest ühtäkki tundus, et see oleks ju Täiuslik Suvehetk, see mis on bucket listist puudu veel – no et istuda jahil või purjekal ja juua mojitosid ja vaadata päikesetõusu ja hiljem ka loojangut – või vastupidi.

Kuna kass vaevas mind nii tugevalt, siis leidsin, et kõige targem on minna jalutama ja leida inimesi, kellele hästi öelda (see teeb alati tuju heaks). Nii ma siis käisin kõik Klõuga supermarketid läbi ja komplimenteerisin müüjaid. Hakkas tõesti parem (aga raha sai ka otsa).

Olime juba kodu juurde ära jõudnud, kui näitasin Milale üht koera. Koeraga kaasas olnud mees tuigatas korraks, fookusseeris pilgu meile ning järgnes dialoog.

“Kas sul tüdruk kardab koeri?”
“Ei karda, aga pelgab – kuni on kindel, et koer on sõber.”
“Oi, minu koer on nii sõbralik! Tead, kui ta sul praegu koeri kardab, siis ta jääbki kartma. Sa pead KOHE laskma tal koertega sõbraks saada!” teatas ta ja lähenes võidukalt. Mila taandus koridorijahedusse, mängis slinkyga ja jälgis stseeni ettevaatliku tähepanelikkusega.
“No teate, ma usun, et see on pigem hea omadus – ei peagi kohe iga võõra koeraga sõbrustama, kui pole teada, kas on sõber koer või mitte.”

Koer lähenes, lönta-lönta, ja ma kükitasin, et teda sügada. Koera, mitte meest.

“No minu koer on ikka väga sõber! Ta ei hammusta kedagi! Isegi hiiri ei söö ära!” kurtis koeramees. Muigasin. Mila mängis slinkyga.
“Mis koera nimi on?” küsisin viisakalt (seda vist tehakse?).
“Lilu.”
“Li… LU?” pärisin ettevaatlikult, kartes, et olin valesti kuulnud.
“Lillu jah! Lilian!”

Koera saba hakkas rõõmsalt sähvima. Siuke must karvanäss, halli tukaga, suvesoeng selga lõigatud, aga ilmselgelt juba elu näinud koer.

“Jah, vaata! Tal siin rinna peal on liilia!” tõstis koeramees Liliani lõuga ja demonstreeris valget maniskit. Oli vist jah nagu mingi lill.
“Tegelikult oli Lilian mu sõbra koer. Aga sõber… Noh, läks Saksamaal ujuma ja enam tagasi ei tulnudki.”
“Väga kurb.”
“Aga no mina… Tead, ma elan praegu ta naisega koos ka. Aga ega ma siis kohe… Tähendab, ma olen hea mees! Ma tegin parasjagu nende juures remonti ja noh, keegi pidi ju koera endale võtma…”

Noogutasin mõistvalt. Hea, et naise kauba peale sai!

Tõusin ja püüdsin viisakalt vabandades lahkuda. No et meil vaja hakata süüa tegema ja nii.

“Oota nüüd! Kas sa ujuda oskad?”
“Mina? Muidugi.”
“Seda ma arvasin,” kiikas ta hindavalt mu tagumikku. (Kas see näitab kuidagi ujumisoskust? Või et kui suur ääss, siis kindel, et hulbib vee peal?) “Tead, ma nokitsen siin paati juba mõnda aega. Varem rentisin välja ka. Tahate sõitma tulla? Tütrega koos? Saate tasuta!”
“Einoh, me maksame hea meelega rendi eest, ei ole vaja tasuta…”
“Aga noh, mul läheb natuke aega selle paadiga. Tellisin kolm korda Rootsist plastvärvi, no selline spetsvärv on, Eestist saada pole, aga ikka ei ole kohale jõudnud! Aga tuleb üle värvida, muidu ei saa. Tead, ilus paat on…”
“Usun,” kinnitasin ukse pealt, needes, et miks see kuradi tellis ukse vahel just praegu peab olema, muidu saaks ukse kinni panna ja asi vask. “Nii et kui saate valmis, pange rendikuulutused välja ja küllap me juba ühendust võtame!” pakkusin.
“Ei pane ma mingeid kuulutusi! Siis tulevad ju igasugused! Aga sulle ja tütrele, vot sulle ma lubaks. Aga kui sul mees on, siis tasuta ei saa!” lajatas ta lõpetuseks.

Õigemini, ta rääkis veel midagi edasi, aga me kiirustasime juba treppidest üles.

No vot, küsi ja sulle antakse. Ainult et, nagu öeldakse, soovidega tuleb ettevaatlik olla.

Aga no seda ma küll ei tohiks enam kurta, et Kloogal puudub paadiglamuur, kosjasaamisvõimalused ja seltsielu. Kõik olemas, tuleb ainult silmad lahti hoida!

7 Comments


  1. Hehee. Mõtlesingi, et kas viid oma soovi ja pakutu kokku või mitte 😀 Selles suhtes tõesti lähevad kõvasti tahetud ja palutud asjad tihtipeale täide, aga kas ka inimesed märkavad, on iseasi. Mõnikord tuleb soovitu sellise ringi ja piruettidega, et hoia ja keela. Peab hakkama detailsemalt soovima 🙂
    Ja see oli nii ilus, et läksid teistele head tegema, kui endal meel kurb. Varsti jõuab hää Sinuni tagasi 🙂

    Vasta

    1. Ma olen praeguseks väga detailselt tunnetanud, et teen seda aina teadlikumalt. Et nagu on saanud eluosaks: pean ütlema inimestele hästi. Nii vähe on vaja, aga mulle tundub, et see muudab nii palju. Sest ühe inimese hetkegi paremaks muutmine on juba nii palju väärt.

      Vasta

    1. Ma ei ole teda rohkem kusjuures näinud! Huvitav, kas ma kujutasin teda ette? Koera ka pole näinud…

      Vasta

  2. see soovide lugu on nagu film “Võrgutav Saatan”. Eks tuleb jah väga täpselt soovida 😛

    Vasta

  3. Nii armas lugu! Ja olen Aliisiga nõus, et mõnikord tulevad ihaldatud asjad meieni niisuguste piruettidega, et ei oska neid ära tunda ja vahel ei tea, kas enam tahakski. 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga