29/35

On segased ajad.

(Huvitav, mitut postitust olen ma säärase märkusega alustanud? Olgu, ma alustan uuesti.)

Kõik on läbi.

Lõpuks. Kõik on möödas. Natuke antiklimaatiliselt käisin täna veel kontoris, pakkisin viimased asjad, silitasin arvutit ja Manonat ja mõtlesin, et… Ilmselt nii pidigi minema. 29. juunil ilmus Hello! 35. number. Ma vaatasin meie esikaantekollaaži ja mõtlesin: uau. Tõsiselt uau. Kõik need lood, kõik need inimesed…

//

Ma olen viimastel kuudel kõikunud liiga palju üles-alla. Ma ei tea, see võib-olla ongi normaalne, aga – parafraseerides Cool D-d – siis mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma hakkan hindama stabiilsust ja rutiini oma elus. Ja stabiilsust pole olnud karvavõrdki. Koguaeg on mingi tunnete virvarr. Koguaeg peab TUNDMA OMG THOSE FEELS!

Kõigepealt see hullumeelne ajakirja tegemise pinge – sellise fantastilise, aga väikese tiimiga teha iga nädal sada lehekülge ajakirja! Täiesti kreisi! Siis juhatuse vahetumise pinge, see pinge, mis tuli õhku, et äkki ei lasta Hello!l siiski kauem olla. Juurde koolilõpupinge. Kirjutamise pinge, kiirustamise pinge, retsenseerimise ja retsenseeritud saamise pinge, kaitsmise pinge, lõpuaktuse pinge, millele eelnenud sulgeme-ajakirja-pinge.

Ja siis nädala-paariga kõik lahtus. Ma sain oma magistridiplomi. Hommikul ootasid töö juures laual lilled ja süda hüppas. Mulle on ainult üks kord varem töö juurde lilli saadetud ja see oli nii romantiline ja kurb samal ajal, see oli seotud kaotuse ja nii sügavuti mineva armastusega, et vahepeal ma senini mõtlen, kuidas on olnud mu elus nii palju, noh, tundeid.

Aga sel korral olid lilled perelt. Ma heldisin. (Ja andsin peaaegu kõik kommid Kristinale, sest Kristina on kommisöömismootor. See tähendab, ta mootor ilma kommideta ei tööta.)

Aktusel, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades – vahel mind ikka tabab see elu veidrus, kuidas, millal see oligi, 10 aastat tagasi, kui me Maiaga mööda Tartut käisime ja pinkidele kirjutasime, et “Jim on staar!”, ja nüüd ma istun Jimi õega, kellele ma olin õppejõud korraks ka, kõrvuti ja itsitame nagu lollakad, kes ühtlasi oli osa mu magistritööst ja kellest ma kirjutasin Hello!sse portreeloo – ühesõnaga, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades oli kogu see rituaal meeldiv ja mõnus, oli korraks ikkagi nii nukker seal oma üksiku lilleõiega, ainsad tuttavad näod need, kes loengutest meelde jäänud, kellega koos eksameid ja kodutöid murtud, aga ei kedagi muud. Ei ühtki lille, ei ühtki üleliigset kallit.

Aga see oli hetkeline.

Asendus uue nukrusega. Kuidas ma ometi, kuidas mul ometi oli õnn olla nende inimestega koos see hull talv-kevad-suvealgus. Ja kuidas see kõik on läbi. Võibolla see pidigi olema nii, kordan ma, ju see pidi olema. Kas aasta-kahe pärast oleks enam olnud nii tore? Kas me näol oleks veel ületöötamisest jäänud mõni naerukurd, või asendunud see kõik murekortsudega?

Aknad ja uksed, sulguvad ja avanevad…

Ja praegu on lihtsalt ääretult tühi tunne. Nii tühi, et ma ei oska seda tühjust millegagi täita. Ma pole eriti üritanudki, eirata on palju lihtsam. Mul on tunne, et kogu seda lõppemis- ja kaotusvalu on võimatu sõnadesse panna, sest see kõik juhtub korraga. Kõik on korraga läbi, ja kõik on korraga jälle alguses.

Mitu korda oma elus ma veel pean seisma alguses, teadmata, mis ootab ees?

Ma olen sellest tundest NII KOHUTAVALT väsinud.

Ja samas ei suuda ma olla mitteerutatud. Võimalusi on ju tuhandeid!

//

Miks algused ja lõpud peavad alati olema nii kohutavalt rasked? Või siis, kas ma ise kuidagi genereerin neid algusi ja lõppe nii kohutavalt oma ellu, pidevalt? Kui ma mõtlen oma sõpradele, siis nende algused ja lõpud tunduvad orgaanilisemad, nad händlivad neid kergemini. Minul on alati kuidagi kõik-või-mitte-midagi. Umbes nagu ma kord kolme nädala tagant otsustan, et kõik, vot NÜÜD ma login tinderisse ja oioi, kuidas hakkan deitima –  ja siis lähen magama ja unustan mõtte ära, sest see kõik tundub nii väsitav ja keerukas ja üleüldse, kellel see aeg, kui sõprade jaokski aega pole.

Jah, see on see teine asi. Et mul on tunne, et võrreldes eelmise aasta valuküllase augustilõpuga olen ma jõudnud mingisse täiesti uude kohta, aga ma ei oska sellele nime anda ja ma ausalt öeldes ei taha üldse sellesse soppi oma hingest vaadatagi – sest see tundub väsitav. Pidevalt teha mingeid resolutsioone, pidevalt otsustada, et “lasen minna”, “juhtub mis juhtub”, “armastus jääb” ja muud sellist. Kas kuidagi saaks nii, et pidevalt ei peaks KÕIGI oma eluaspektidega tegelema? Et miski asi oleks korrakski paigas?

Noh, vähemalt ülikool on lõpetatud. See on paigas.

//

Ja olgu ka märgitud, et ujumas on käidud, puhkus on ametlikult alanud ja üleüldse.

Kas selfisõltlane, kes rannasolekust pilti ei teinud, käis üldse rannas?

(PS. Selle pildiga meenub mulle üks mu esimese pulma pilt. Kuna mu arvutil pole (millisel arvutil üldse enam on?!) CD-lugejat, siis on see kuskil igaveses peidus (ja mu ema fotoalbumis), aga see pilk mu silmis, see pilk on nii väga sarnane sellele pilgule sealt fotolt. Et uued algused ja puha, justkui, aga seda kurbust silmade tagant ei kustuta vist miski.)

(PPS. Also, niimoodi ma päevitun, kui kedagi peaks huvitama. Näete seda kerget õhetust õlanukil. THAT BTCH GOT TANNED TODAY!)

2015-06-29 19.31.21

2 Comments


  1. Vastuseks küsimusele (vabandust, kui see oli retooriline :D), kas miski on kunagi korrakski paigas – ei, ei ole. See on elu ja olemise üks jäävamaid seadusi – see kõik on pidevas muutuses; voolamises. ME oleme pidevas muutuses; voolamises. Võti on selle aktsepteerimises ja tasakaalu leidmises justnimelt sellest teadmisest. Nii saab igast segadusest ja virr-varrist hoopis teekond; üks mitte-lineaarne ja põnev teekond, igatahes.

    Edu teekonnal!

    Vasta

  2. Oi, lõpuks ometi üks inimene, kes kirjutab sõna “virvarr” õigesti. Nii tore. Lisaks, minu läpakal on cd-lugeja, aga ta on juba 5 aastat vana kah 🙂

    Tead, kadestan Sind pisut. Just selle tõttu, et Sul on need suured tunded. Olgu siis üht või teistpidi. Mul on üks lõppematu stabiilsus, millega ma midagi peale ei oska hakata.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga