Täna kaheksa aastat tagasi oli üks mu elu õnnelikumaid päevi, üks mu elu kurvemaid päevi – aga kindlasti üks mu elu intensiivsemaid päevi, seda kohe kindlasti. Paljud inimesed said haiget, sealhulgas mina. Ma ei tea, kas ma iial olen valmis kõigest, mis juhtus, rääkima – ja kas peaksingi? Pealegi ei tea ma enam ammu, mis oli päriselt, mis oli see, mis me arvasime, et juhtus, mis juhtus päriselt.

Tõde on vähemalt see, et oli ilus ja valus ja kõike oli palju ja kõik oli vahva ja tore ja, noh, intensiivne.

Ma olen täna palju sellele päevale mõelnud, mitte tahtlikult, meenus kuidagi. Ja peale tööasjade pole mul niikuinii kellegagi väga rääkida neil päevil, ega väga muudele asjadele mõelda. Saik ütles täna, et oluline on: ela tuleviku nimel. Vaata ettepoole, ära vaata tahapoole.

Ja ma vaatangi, ausalt vaatan. Aga, ma arvan, on oluline, et ma ettepoole vaadates ka oskaks tahapoole vaadata ja olla tänulik kõige selle eest, mis mu ellu on sattunud. Kõigi nende inimeste eest, kes olid, näiteks, sel päeval kaheksa aastat tagasi mu ümber.

Ma olen kurb ja õnnelik ja tänulik ja üksildane ja üksi ja rõõmus ja õnnetu ja emotsioone täis ja…

…sest Justin on sel pildil NII NOOR ja pealegi on tal uus raamat väljas. “Minu Eesti 3” nimelt. See raamat, kus ta kirjeldab, kuidas ta minuga essat korda kohtus! Jee! Seal kasutatakse mu silmade kohta väljendeid nagu, ee, sadamad ja laevad või midagi, ja see kõik on väga sürreaalne.

PS. Uskumatu, kui tätoveeringuvaba mu selg kunagi oli.

PPS. Rüblik, sa olid ikka päris awesome, ma loodan, et sa tead seda.