Peaaegu-47 kuud

PhotoGrid_1427487150315Milka, mu Milka,

kohe, õige kohe, saad sa 47 kuud vanaks. See tähendab, et kohe, õige kohe, saad sa 4aastaseks.

Me oleme veetnud koos viimased nädala, paar, kaks, kolm – pead-jalad koos, sisuliselt. Ja täna on esimene õhtu üle pika-pika aja, mil me pole koos, ja mu süda VALUTAB sinu järele. Päriselt. Seda on võimatu kirjeldada. Süda VALUTAB. Ma sõitsin kõiki neid radu, mida ma sõidan tavaliselt koos sinuga, ja VALUTASIN.

On nii raske kirjeldada, mida elu sinuga minu jaoks tähendab. On raske kirjeldada või sõnadesse panna kõike seda, mida ma sinu vastu tunnen. Mind lohutab natuke teadmine, et see peabki olema selline tunne, et emad üle kogu maailma tunnevad nii – ja nad ei oska seda sõnadesse panna.

See on uskumatu, kui toredaks sa oled kasvanud – ja aina kasvad. Vahepeal tuled sa minu juurde täiesti lambist ja ütled, et sa armastad mind. Niimoodi vaikselt, aga kindlalt. Niimoodi, nagu – noh, peab. Peab, mõttes, et – niimoodi peabki avaldama armastust. Vaikselt. Kindlalt. Ja nii, et läheb kõige õigemasse kohta. Surveta. Aga siiski kindlalt. Uskumatu, kuidas sa juba seda oskad. Tulla kõige õigemal hetkel – kõige vajalikumal hetkel! – ja öelda, et sa armastad mind. Eriti üllatab see mind neil hetkedel, kus ma tunnen end kõige rohkem üksi… Sinuga, muidugi, pole ma kunagi üksi. Aga, sa ju tead küll, et see meie kaksinduse-idüll… Ma ei oska seda hästi tööle panna. Ma tahaks osata, ma tahaks, et ma suudaks, aga ma ei oska.

Ma tahaks anda sulle kõik, mis mul on, ja rohkemgi veel. Aga ainus, mis ma suudan anda, on… Noh, näiteks kohukesed. Ja Emma kohupiimakreemid. Ja banaanid ja tatrapudrud ja pelmeenid ja köögiviljahautised ja pastaroad ja kassid ja see alati-sulle-avatud-pesa minu kaisus. Ma ei tea, kas see on piisav. Ilmselt pole. Ma püüan alati, pidevalt rohkem. Ma tahan sind viia tädi Siki juurde siis, kui sa seda palud. Ma tahan sind viia vanaema juurde siis, kui sa teda igatsed. Ma luban sulle baabuškat – ja annan sulle tema. Ma leian võimaluse, et sa saaks korjata papaga käbisid, tädidega meisterdada ja roosiaeda mängida, vanavanematega kallistada, isaga seigelda… Ja ma ei tea kunagi, kas see on piisav.

Ükspäev me rääkisime sellest, kas sa sooviksid endale õde või venda. Sest sul on natuke raske aru saada, kes täpselt on õed ja vennad – sul ju on tädisid ja onusid nii palju! Sa ei kujuta vist isegi ette, kui rikas sa selle poolest oled! Minul ja tädi Sikil, meil oli ainult üks tädi ja tädi- või onulapsed, oh, neist võisime vaid und näha. Minu jaoks olid sellised sugulased unelm, mis jäi alati täitumata.

Aga mul oli õde.

Võibolla on õde unelm, mis sinu jaoks, kui sa oled 30, mõtled, et jäi täitumata.

Aga tol päeval, kui me rääkisime, arvasid sa, et õde või vend oleks täitsa tore.

“Aga ta võiks ikkagi olla juba suurem.”
“Suurem? Kuule, nii ei saa. Kui ma ikkagi sünnitama hakkan, siis tuleb ju alguses titt, eks, sa ju tead seda.”
“Nojah, aga… Ma tahaks ikkagi kedagi, kes oskaks juba rääkida. Tited ei oska rääkida.”
“Aga isegi siis, kui ta on su õde või vend? Sa saaksid siis olla suur õde! Aidata teda riietada ja kärus lükata…”
“Nojah… Aga ISSAND see võtab NII KAUA kuni nad lõpuks rääkima hakkavad…”

Mõistan sind, mu arm.

Ma ootasin mitu aastat.

Aga ära ootasin.

Ja nüüd sa ei vaiki – ja palun ära vaikigi. Räägi minuga alati.

Ja ma luban, et ma alati kuulan.

Igatsen sind nii-ii väga. Juba pühapäeval näeme, ma luban.

Armastades,

emme

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga