Monthly Archives: märts 2015

Peaaegu-47 kuud

Kooskasvamine Leave a reply

PhotoGrid_1427487150315Milka, mu Milka,

kohe, õige kohe, saad sa 47 kuud vanaks. See tähendab, et kohe, õige kohe, saad sa 4aastaseks.

Me oleme veetnud koos viimased nädala, paar, kaks, kolm – pead-jalad koos, sisuliselt. Ja täna on esimene õhtu üle pika-pika aja, mil me pole koos, ja mu süda VALUTAB sinu järele. Päriselt. Seda on võimatu kirjeldada. Süda VALUTAB. Ma sõitsin kõiki neid radu, mida ma sõidan tavaliselt koos sinuga, ja VALUTASIN.

On nii raske kirjeldada, mida elu sinuga minu jaoks tähendab. On raske kirjeldada või sõnadesse panna kõike seda, mida ma sinu vastu tunnen. Mind lohutab natuke teadmine, et see peabki olema selline tunne, et emad üle kogu maailma tunnevad nii – ja nad ei oska seda sõnadesse panna.

See on uskumatu, kui toredaks sa oled kasvanud – ja aina kasvad. Vahepeal tuled sa minu juurde täiesti lambist ja ütled, et sa armastad mind. Niimoodi vaikselt, aga kindlalt. Niimoodi, nagu – noh, peab. Peab, mõttes, et – niimoodi peabki avaldama armastust. Vaikselt. Kindlalt. Ja nii, et läheb kõige õigemasse kohta. Surveta. Aga siiski kindlalt. Uskumatu, kuidas sa juba seda oskad. Tulla kõige õigemal hetkel – kõige vajalikumal hetkel! – ja öelda, et sa armastad mind. Eriti üllatab see mind neil hetkedel, kus ma tunnen end kõige rohkem üksi… Sinuga, muidugi, pole ma kunagi üksi. Aga, sa ju tead küll, et see meie kaksinduse-idüll… Ma ei oska seda hästi tööle panna. Ma tahaks osata, ma tahaks, et ma suudaks, aga ma ei oska.

Ma tahaks anda sulle kõik, mis mul on, ja rohkemgi veel. Aga ainus, mis ma suudan anda, on… Noh, näiteks kohukesed. Ja Emma kohupiimakreemid. Ja banaanid ja tatrapudrud ja pelmeenid ja köögiviljahautised ja pastaroad ja kassid ja see alati-sulle-avatud-pesa minu kaisus. Ma ei tea, kas see on piisav. Ilmselt pole. Ma püüan alati, pidevalt rohkem. Ma tahan sind viia tädi Siki juurde siis, kui sa seda palud. Ma tahan sind viia vanaema juurde siis, kui sa teda igatsed. Ma luban sulle baabuškat – ja annan sulle tema. Ma leian võimaluse, et sa saaks korjata papaga käbisid, tädidega meisterdada ja roosiaeda mängida, vanavanematega kallistada, isaga seigelda… Ja ma ei tea kunagi, kas see on piisav.

Ükspäev me rääkisime sellest, kas sa sooviksid endale õde või venda. Sest sul on natuke raske aru saada, kes täpselt on õed ja vennad – sul ju on tädisid ja onusid nii palju! Sa ei kujuta vist isegi ette, kui rikas sa selle poolest oled! Minul ja tädi Sikil, meil oli ainult üks tädi ja tädi- või onulapsed, oh, neist võisime vaid und näha. Minu jaoks olid sellised sugulased unelm, mis jäi alati täitumata.

Aga mul oli õde.

Võibolla on õde unelm, mis sinu jaoks, kui sa oled 30, mõtled, et jäi täitumata.

Aga tol päeval, kui me rääkisime, arvasid sa, et õde või vend oleks täitsa tore.

“Aga ta võiks ikkagi olla juba suurem.”
“Suurem? Kuule, nii ei saa. Kui ma ikkagi sünnitama hakkan, siis tuleb ju alguses titt, eks, sa ju tead seda.”
“Nojah, aga… Ma tahaks ikkagi kedagi, kes oskaks juba rääkida. Tited ei oska rääkida.”
“Aga isegi siis, kui ta on su õde või vend? Sa saaksid siis olla suur õde! Aidata teda riietada ja kärus lükata…”
“Nojah… Aga ISSAND see võtab NII KAUA kuni nad lõpuks rääkima hakkavad…”

Mõistan sind, mu arm.

Ma ootasin mitu aastat.

Aga ära ootasin.

Ja nüüd sa ei vaiki – ja palun ära vaikigi. Räägi minuga alati.

Ja ma luban, et ma alati kuulan.

Igatsen sind nii-ii väga. Juba pühapäeval näeme, ma luban.

Armastades,

emme

 

Parisienne

Argielu 6 kommentaari

Rääkisime sõbraga ükspäev Pariisist.

Õigemini, ma hakkasin mõtlema, kuidas üks mu eluunistusi on ära käia Pariisis ja ma ei saa aru, kuidas see senimaani veel juhtumata on. Ja jõudsin järeldusele, et keegi vist pole jaganud mu täiesti ebamõistlikku vaimustust linna vastu, millest ma ei tea peaaegu mitte midagi, ainus, mis ma tean, on pärit kirjandusest ja filmidest ja muusikast, aga ikkagi ma kujutlen end seal tänavatel jalutamas, praktiliselt tunnen Pariisi lõhna, kõiki neid segusid, ebameeldivaid ja meeldivaid ühekorraga…

Ma olen mingil põhjusel alati arvanud, et Pariis on koht, mida on üksi kuidagi kurb nautida. Et sinna peaks ikkagi minema kahekesi. Kellegagi, kellega tänavanurkadel kudrutada, kellegagi, kes sinuga koos oskab Pariisi õhku samasuguse vaimustusega sisse hingata. Aga see on ju jabur? Hingelt tapetud romantik minus ütleb, et sellise asja ootamine on… noh, ongi lihtsalt jabur.

Miks ma ei võiks niisama lihtsalt minna? Lihtsalt minnagi üksinda Pariisi? Mis mind takistab?

Ja siis meenus mulle see üks mu Amsterdamis-käik, mis oli kõik väga tore – aga üksinda linnas… See võib muutuda väga kiirelt väga kurvaks. Üksinda kohvikus istumine, üksinda tänavatel kõndimine, üksinda vahva kontserdi avastamine ja sellele kaasaelamine… Lühitutvusi on nii ehk kergem sõlmida, aga üksinda-üksinda-üksinda – see väsitas A-damis mind juba kahe õhtuga. Mis siis veel Pariisis pikema ajaga juhtuks, kui mul isegi poleks mõnusat seltskonda majutuskohas, kellega bondida ja suhelda?

Nii et ma ei tea. Ma võtsin lahti bookinhouse.ee lehe, lõin lahti kalendri oma septembrikuise puhkuse ajaks ja vaatan nukralt neid Tallinn-Pariis lende. Nii odavad! Miks, no miks ma ometi ei võiks minna?

Või kas ma just peaks? Istuks ja kirjutaks, näiteks, päevad läbi?

Aga ka seda olen ma juba teinud, Tenerife, mäletate. Ja ka siis oli mul siiski keegi ees, mingi lüli kohalikkusega, mingi lüli reaalsusega. Muidugi, miski ei takista mul seda lüli Pariisis leidmast. Kindlasti on mu blogilugejategi seas keegi Pariisist… Ja tegelikult mulle jubedalt meeldib üksinda reisida, aga ma tahaks luua mingeid kontakte. Olla anonüümne ja kontaktis samal ajal. Ma ei tea, kuidas seda seletada… Tahaks rääkida võõrastele oma elulugu ja kuulata nende lugusid, samas tahaks, et saaks olla üksi ja et saaks olla mitteüksi… Aga Pariis! Pariis on ju linn, kus peab õhkama ja armuma ja naalduma teineteisevastu tänavanurkadel…

Üldsegi, sõber ütles lõpuks, et mis sa sest Pariisist, mine parem Provance’i…

Seda postitust toetas bookinghouse.ee.

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Milka just ärkas unest, seletades midagi segast.

Mila: “ii-nii…”
Mina: “Mis sa ütlesid?”
Mila: “Õõ-ii-nii…”
Mina: “Ah?”
Mila: “KÕRINI.”

Pean temaga nõustuma. No tõesti on vahel asjadest kohe nii kõrini, et öösel ka ärkad (või käid mööda netti ringi, nagu minu puhul) ja deklareerid, et on kõrini.

Kaitsesin täna ära oma magistritöö teooriaosa ja pärast seda pillisin, vaadates filmi “Motherhood”, nagu idikas.

KÕRINI.

and the air is pure menthol

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst 9 kommentaari

Täna muutusin ma hetkeks emotsionaalseks.

Ma olen korduvalt mõelnud, kui õige on see ütlus: “Hommik on õhtust targem.” Õhtuti muutuvad varjud tumedamaks, öösiti on vaikus valjem. Pimedas muutub üksindus üksilduseks, ja kui isegi kuud pole ja on ainult tuul ja kahisevad männid, siis kaotab reaalsus igasuguse kuju.

Ma lebasin voodil ja vaatasin öölambi loodud taevatähti ja mõtlesin. Mulle meenus nii eredalt see suvi Austrias, need emotsioonid. Kuivõrd võib olla üks inimene ülepeakaela armunud? Mulle meenus, kuidas mulle siis tundus, et kõik mu tunded on ühtäkki korraga üles äratatud; nagu meie selleaastane aastavahetuse tulevärk. Kõik korraga taevas, üks tunne kirjum kui teine. Taustaks vahemerelikult valged krohvitud seinad ja Mittel-Europa sügavsinine taevas. Kui vaimustav tunne see oli: lihtsalt tunda! Ma arvasin enne seda, et ma ei tunne iial enam mitte midagi. See suvi tõestas, et tunded tulevad alati tagasi.

Tänaõhtuses pimeduses meenus veel nii palju muudki. Ja ühtäkki ma tabasin end mõttelt, kuidas peaks sõnastama seda … Ühesõnaga, tabasin end peas kirjutamas. Kirjutasin peas, et … Kuidas teha kindlaks, kui palju õnne inimene oma elus väärib? Mu esimene peatoimetaja ütles kunagi, et talle tundub, et inimesele on antud elus tähemärkide arv. Ja et talle tundub, et ta on selle täis kirjutanud.

Mulle vahel tundub, et mu elus on olnud nii palju õnne, et ma olen äkki selle õnne arvu juba täis saanud. Samamoodi tundub pasaga ka, pardon my french, eks. Kui palju paska on ühele inimesele ette määratud? Millal see ükskord läbi saab?

Tähemärkide arvuga, muide, on vist paljudel kirjanikel nii. Et neil saab see täis ja nad rohkem ei kirjuta. Salinger ei kirjutanud suurt enam midagi pärast mingit hetke. Ja teisedki on mulle öelnud – mõned, kellest ma arvan, et nad peaks kirjutama, sest nad on geniaalsed – et nad enam ei taha, et tähemärkide arv on justkui täis.

Kui palju on inimesele ette nähtud õnne tähemärke, öelge mulle? Ma vahel tahaks nii väga osata olla … Noh, lihtsalt olla. Kogu aeg mitte ajada taga seda järgmist Suurt Emotsiooni. See järgmine Suur Emotsioon võib olla ükskõik mis, sõltuvalt eluperioodist. Senini oli see Päris Õige Töö. Hetkel, ma tunnen, ma teen seda. Ja nüüd on kohe tekkinud järgmine suur asi, mida taga ajada – või noh, ikka see vana suur asi. Päris Oma Kodu.

Ja on reaalne, et ma ei saa seda kunagi. Sest ma ei suuda kustutada miljon-aasta-taguseid võlgugi. Aga ikka unistan. Unistan remontimisest ja ehitamisest ja öistest piknikutest voodis.

//

Ööd on sageli nii rasked, ma ei tea, miks. Ma olen praegu õppepuhkusel, õppeasjadega olen tegelenud täpselt, ee, 10 ühikut. 1000 ühikut olen tegelenud muude asjadega. Ma ei saa aru, kuidas see igapäev mind neelab, ja päriselt, ma päris siiralt naudin seda igapäeva.

Aga millegipärast saavad halvad emotsioonid mind teinekord öösel kätte ja siis ma pillin nagu vana loll.

Tähendab … Kuidas siis leitakse see tasakaal selle vahel, et olla emotsionaalne TÄPSELT PARAJAL MÄÄRAL? Sest ma vist ikka ei oska. Ma tahan uppuda asjadesse täielikult ja naerda liiga kõvasti ja ahmida vaimustusest õhku. Võib-olla ma peangi need öised lakkevahtimised selle vastu ohvriks tooma.

//

Aga täna oli hea päev, sest see algas juba hästi. Raadiost tuli Dahlingu “Menthol” ja mul oli pärast autos inimene, kes selle mainimise peale koheselt laulis “And it’s going to be wild!”, ja ma mõtlesin, et kurat, Dahling ja elu ja päike ja teate, mis siis, et ma pole enam 20 ja ülikoolis juukseid lehvitamas, mõned asjad jäävad.

Näiteks see, et elus on fantastilisi asju ja inimesi igal nurgal, hoia ainult silmad ja meel avali.

Menthol from Dahling on Myspace.

Kuidas ma kolm nädalat Tenerifel koopas elasin

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Nüüd, kui ma töötan Hispaania ajakirjas, olen ma hakanud hullult Hispaaniat igatsema. Lugesin siin ühel õhtul oma Tenerife-pajatusi ja süda kohe heldis. Oli palju muretum aeg … Siis meenus ka, et osalesin ju GoTraveli mingil konkursil, muidugi ei võitnud – sest ma ei võida kunagi – aga seda teksti vist siin kunagi jaganud polegi. Palun väga, meenutagem, kuidas ma omal ajal Tenerifel käisin!

“Tule Tenerifele!” kutsub pooltuttav keset pilkast talve. “Siin on soe ja mõnus ja ma pakun sulle öömaja,” lubab ta. Suure õhinaga ostangi pikemalt mõtlemata piletid ära ja… Ja kui pool aastat hiljem võõral saarel maabun, tuleb välja, et mind külla kutsunud tuttav on ise saarelt lahkunud. “Aga ära muretse, ma andsin su kontaktid Marcole, ta otsib su üles!” Siis ma veel ei tea, et järgmised kolm nädalat elan ma hipist maailmaränduri Marcoga kahekesi mäe sissse raiutud koopas, kus pole vett ega elektrit. Internetist rääkimata.

Esimese hooga olen ma tõsiselt masendunud. No miks ma end sellesse mässisin! Mis häda oleks mul olnud jääda Eestisse, kus praegu isegi soojem kui siin, Kanaaridel? Hoian peast kinni ja tunnen meeletut koduigatsust. Proovin helistada Marcole, sellele müstilisele võõrustajale, kuid telefon on väljas – sellest hispaaniakeelsest teatest telefonis saan aru. Kujutlen juba, kuidas järgmised kolm nädalat elan kuskil pargipingil ning kerjan tänavanurkadel, sest hotellis elamiseks pole mul raha, kuid lõpuks siiski heliseb telefon.

“Baby, I’m sorry!” pudistab mulle hispaania-inglise segakeeles Marco. Tuleb välja, et ta telefon läks katki ja kuidagiviisi leidis ta siiski võimaluse mulle helistada. Juba samal õhtul kohtumegi, minu hotelli ees Santa Cruz de Tenerifes, saare pealinnas. Marco on lühike, sädelevate silmade ja jalgpallurijuustega mees, kes mind kohe sooja karusesse kaisutusse haarab. Läbi puise spanenglishi, hispaania-inglise segakeele, mida me järgmised kolm nädalat räägime, tervitab ta mind ning korrutab, kui mures ta minu pärast oli ja et ma olen tema “responsibility”. Ta võtab oma võõrustajarolli väga tõsiselt ning hoolimata täpsetest õpetustest, kuidas ma järgmisel päeval peaksin ta üles leidma, on ta hommikul taas hotellis. “Ma kartsin, et sa eksid ära ja tulin sulle vastu!”

Nii haarab ta mul käest (ma pean nende nädalate jooksul pideva füüsilise kontaktiga harjuma) ja me tormame bussile, mis viib meid kuurortkülakesse San Andresi – vaid seitsme kilomeetri kaugusel pealinnast, kuid oo, kui erinev! Bussist maha astudes ahhetan ja ohhetan: palmid! Ookean! Mäed! Naeratavad inimesed ja sõbralikud kohalikud! Soojus! Soolane tuul! Kõik see, millest ma Eestis olles nii sageli puudust tunnen.

–San Andresi rand Playa de las Teresitas – koht, kus ma veetsin pea kõik oma päevad–

 

“Näe, seal ongi The Bunker,” näitab Marco käega ebamääraselt mägede poole. Hakkame astuma, tee viib läbi kiirteeäärse palmisalu, üle kivide ja liiva. Lõpuks, kui juba higi silma tikub ja seljakott eriti raskeks hakkab muutuma, jääme seisma. Minu ees kõrgub kivitrepp, mis viib serpentiinina kuskile kõrgele mäkke.

“Natuke veel,” julgustab Marco. “Ole ettevaatlik!” õpetab ta, kui samme kõrgete astmete järgi sätin. Poole peal tuleb tahtmine seisma jääda, aga lõuna-eesti naise kangus ei luba: kes nüüd siis mäkke ei jõua ronida! Muidugi ronime! Kas või kolme mäkke järjest, kui vaja! Ja lõpuks olemegi kohal. Marco tutvustab uhkusest särades punkrit: “Näe, siin on sinu tuba, siin on kööginurk, ja siin on Mitshu, meie kiisu!” Mitshu on pruunitriibuline mägikiisu, kes mind alguses natuke võõrastab.

Punker ise on… veider. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. On mäe sisse raiutud “põhituba”, kus elab Marco ja kus on kööginurk. Väljaspool mäeseina on nn minu tuba, kah kividest laotud pisike uberik, kus sees voodi, tugitool ja lauake. Uksed on suured, rasked ja plekist ning terrassil looklevad raudteerööpad – kellele seda viiemeetrist rööpajuppi kunagi vaja on läinud, jääb saladuseks. Võibolla liikusid seda mööda kunagi prožektorid, mis ookeanil liikuvatele laevadele teed näitasid? Marco igal juhul mulle vastata ei oska.

“Ja siin, siin teeme pee-pee,” tutvustab ta mulle nurgatagust. Ahsoo, noogutan. Et siis pissima pean siinsamas, kiirtee kohal, pepu ookeanil õõtsuvate traalerite poole? Mina, kes ma iga kord vetsu minnes panen vee jooksma, et maskeerida kõike, mis tualetis aset võib leida? Mina, kes ma pigem jätan vetsus käimata, kui et pean seal käima paberita? Aga just nii ongi ja just nii hakkabki olema, ja teate, kahe päeva pärast ei tundugi see nii veider, vaid üsna loomulik. Inimene harjub tõepoolest kõigega!

Harjun ka sellega, et vett tassime punkrisse viieliitriste tünnidega ja et igapäevast duši saan võtta rannas ning pikemateks pesemisprotseduurideks tuleb majandada auguliseks torgitud kanistritega ja muu taolisega. Ei ole küll kõige mugavam, aga mis peamine: saab hakkama!

Ainuke, millega on raske harjuda, on tuul. Tuul on kohutav, puistates liiva täis… noh, sisuliselt kõik. Liiva on täis kõrvad, on täis silmad, nina, küünealused, rinnahoidjakorvid ja kõik muud praod, mis inimese kehasse loodud. Ja seda liiva ei saa mitte kuidagi ära, isegi kui olen juba nädal aega kodus olnud – ikka veel on vannipõhi pärast kümblemist liiva täis.

Kolm nädalat elan ma koos poolsegase Marcoga, kellega me vaheldumisi tülitseme, siis jälle lepime ja suurimad sõbrad oleme. Mu päevad koosnevad rannas tšillimisest, kohalikega suhtlemisest ja oma novellide kirjutamisest. Mida vähemaks jääb raha, seda odavamat veini peame õhtuti jooma, kuid pole hullu! Meel on hea ja mis peamine: katus on ju pea kohal.

Kui 20 päeva hiljem asju pakin ja rannaäärses cantinas – söögikohas, mis on saanud mulle teiseks koduks – lahkumispidu peame, tikuvad pisarad silma. Ma ei uskunud, et selle pideva manjaanatamise, minnalaskmise ja hipieluga harjuda suudan, aga suutsin ja nüüd jään ma seda igatsema. Jään igatsema kõiki neid sürre tüüpe, kellega tuttavaks sain, jään igatsema meie punkri terrassilt paistnud miljonivaadet, kus igal õhtul suurlinna tulesid imetlesime ja elu lahkasime. Jään igatsema Mitshut ja hommikul lainemüha peale ärkamist.

Aga issake, kui mõnus oli tulla tagasi oma koju, kus on soe vesi, külmkapis on süüa ning asjad töötavad elektriga… Ja on oma tualett!

Gagarini valvsa pilgu all

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 2 kommentaari

20150301_174136Eile hakkasime Milaga koristama. Õigemini, me hakkasime koristama juba päev varem, aga siis lõppes see sellega, et väga ära koristatud olid elutoalaud ja kõik telekaekraanid. Ja by ärakoristatud I mean švammiga tuhat korda üle nühitud.

Eile siis hakkasime koristama, st Mila hakkas. Võttis tolmuimeja ja no siis ega ma ei saanud ju kaua kõrvalt vaadata. Ammu oleks olnud tegelikult aeg, aga koguaeg on ju mingi vabandus. Kui sa veedad kodus päevas lisaks unetundidele veel umbes 3 tundi, siis ei raatsi koristamisele aega raisata. Aga nii me siis koristasime. Kas ma olen ainus, kellel juhtub nii, et kui ta hakkab koristama, siis see toob välja lihtsalt kordades suurema hulga muid asju ja sodi, mida peaks veel koristama?

Nii metafooriliselt kui ka täitsa otse küsin.

//

Veel mõtlesin eile tülitsemise peale. Et kuidas ma tülitsen. Milal oli mingi kerge error ja ma mõtisklesin selle valguses, et Mila vist tülitseb nagu mina. Et kui on mingi probleem, siis ta võib toriseda ühe ja teise asja üle, otsida põhjuseid, kuni lõpuks keegi on piisavalt tark ja kannatlik, et jõuda temaga koos välja selle põhjuse juurde, mis teda päriselt vaevab. Ja kui piisavalt tark ja kannatlik mitte olla, siis torisemine jätkub ad infinitum.

Õnneks ma Mila kõrval olen piisavalt tark, et kohe aru saada, et ei, asi ei ole selles pusletükis, mis sattus tolmuimejasse, vaid ilmselt milleski muus.

//

Ja siis neil päevil ma üldse mõtlen palju. Vahepeal otsustan, et ei peaks, eks. Et paneks mõtlemise hetkeks pausile. Või siis, otsustamise. Et üldiselt ei otsusta midagi, mõnda aega. Elan rahulikult, teen tööd, kirjutan magistrit, maksan arveid ja katsun võlgadest lahti saada. Et lihtsalt, lasen sujuvalt elul minna.

Aga ikka on iga jumala päev vaja vastu võtta mingeid otsuseid. Kas sa näiteks tahad minna  sinna kokkusaamisele või ei. Kas sa tahad võtta ette selle ürituse korraldamise või ei. Kas sa avad selle tšätiakna või ei. Kas sa võtad vastu selle sõbrakutse või ei. Kas sa sõidad koju mööda Harku teed või mööda mereäärt. Kas sa tõused kell 750 või 800. Kas sa teed õhtul frikadellisuppi või tomatisuppi. Kas sa vastad sellele sõnumile või ei. Kas sa avad selle kirja või ei. Kas sa räägid sellest unenäost või ei. Kas sa blogid või ei. Kas sa segad end (pseudo)intriigi või ei. Kas sa lähed vahatamisse sel nädalal või ei. Kas sa sööd lõunat sööklas või ei. Kas sa ükskord lähed trenni või ei.

Vahepeal tahaks nii väga, et kõik otsused oleks tehtud mu eest ja mul on nii tore, kui vahepeal kasvõi Milagi teeb need minu eest. Et täna koristame ja nii on. Sest et talle meeldib. Mis siis, et mulle ei meeldi, aga mulle meeldib temaga koos. Ja oh, oleks see vaid vastus ka teistele küsimustele – et muidu mulle ei meeldi, aga meeldib x-ga koos. Kuidagi… endast peaks lähtuma panema need küsimused. St endast ja Milast, muidugi, ka, aga ma räägin siin Mila-välistest asjadest hetkel, kui üldse nii saab öelda asjade kohta. Sest Mila juurde tuleb kõik tagasi.

//

Ma olen elanud Kloogal aasta ja kaks kuud ja esimest korda ma tunnen, et mul on siin päris esimene kohalik sõber. Lisasin Facebookiski sõbraks ja puha. Lasteaed teeb sotsiaaleluga ikka imesid, ma ütlen. Mis siis, et alles teisel katsel õnnestub. Minul siis. Milal paistab õnnestuvat esimesel katsel. Täna täiesti ootamatult jooksis ta lasteaeda jõudes mu käte vahelt välja, et kallistada oma sõbrannat.

Ma sulasin väikeseks lombiks, see oli lihtsalt nii hullupööra armas.