11

Täna 11 aastat tagasi kirjutasin ma oma esimese blogipostituse. Ja täna on meie riigi sünnipäev. Mul on uhke tunne.

Ja imelik tunne on ka, selline aeg ja ajatus… Kuhu kõik voolab lõpuks? Viimasel ajal mulle tundub, et mul pole üldse aega. Ma olen märganud endas paradokse – ma näiteks töötan hästi kiirelt, ma trükin kiirelt ja mulle meeldib teatud asju teha kiirelt. Aga mingeid asju ma ei taha kiirustades teha. Näiteks ei meeldi mulle kiirustada rongile või kiirustada hommikuti või üleüldiselt rabeleda selle tundega, et olen kuhugi hiljaks jäämas.

Sõber heitis ükspäev ette, et ma olen väga laisk blogija ja muidugi on tal õigus. Ma ei jaksa viimasel ajal kirjutada, kõik mu loominguline energia läheb mujale. Et õppida kirjutama kõige paremaid persoonikaid, mida on võimalik kirjutada. Et õppida. Et kirjutada magistritööd, sellist, mille üle on pärast uhke olla. Ja loominguline energia läheb ka igapäeva. Et püüda leida üles see muinasjutt, mis ju igas igapäevas tegelikult on. Ja ma otsin seda muinasjuttu ja harilikult leian oma lapse silmadest või laulukatkest või sõnamängust. Või ka tööl kolleegsõbrannade naljatlemisest. Või siis soojast kaisust. Või siis hilisõhtustest jutuajamistest. Või inspireerivate inimestega kohtumisest.

Mul on pidevalt tunne, et mu elu on nii suur privileeg. Et ma peaksin olema tänulik – ja tegelikult ma olen lõputult tänulik – sest kõik on nii-ii hästi mu eluga. Et asjad üldiselt sujuvad. Et ma õpin aina rohkem võtma neid asju ja inimesi, kes püüavad muinasjutte purustada, suhtumisega hane-selga-vesi. Et ma näen mustreid ja õpin neist.

Ma tegin täna ebatraditsioonilise aastapäevatähistamise. Jälle seda oma vana head kookosesuppi, millest juba aasta aega ei saa mul isu täis. Natuke üritasin vaadata ülekannet ka, aga mida sa vaatad, kui sulle ainult stuudiot näidatakse. Imetlesin lippe lehvimas ja neid sirgeid, imeilusaid sirgeid mände Saku kandis tee ääres. No kui ilus saab olla üks männik? Soovisin kõigile, keda kohtasin, imeilusat vabariigi aastapäeva. Püüdsin mitte olla kurb, et Milat näen alles homme – see on täiesti talumatu tunne vahel, see, kuidas võib oma last igatseda. Ja mõtlesin, kui hästi ma mõistan neid üliklammerduvaid vanemaid, kes ei suuda ka täiskasvanud lastel minna lasta – sest… maailm on täis koledaid asju ja need koledad asjad tungivad sisse uksest ja aknast, läbi su muinasjutuukseprao nad tulevad ja sa ei saagi midagi teha, tähendab, vahepeal saad, aga üldiselt ei saa ja ei peakski… Sest kuidas me muidu õpiksime…

11 aastat tagasi olin ma totaalselt teine inimene, raske on ettegi kujutada, kes ma sel ajal olin. Kui palju õppetunde, kui palju valesid valikuid, mis ikkagi on toonud õigesse kohta. Ja kui palju sisemisi ja välimisi sõdasid tuleb veel pidada, et igapäevamuinasjutt oleks sujuv, et kõik mu ümber oleksid õnnelikud, et ma saaksin… olla vajalik. Vajalik oma inimestele, vajalik oma lugejatele, vajalik maailmale. Et ma teeksin nii palju kui on minu võimuses ja mulle ette nähtud.

Aitäh, mu sõbrad, et olete olnud need 11 aastat minuga. PS! Ma veel ootan teie “Minu päeva” kirju, kui soovite neid saata:) Sööge kiluleiba ja kui te pole veel valimas käinud, siis minge valige, tublilt. (Aga püüdke valida mitte nii hoogsalt kui mina, kes ma ei suuda isegi oma ID-kaarti pärast valimist leida, nii hoolega valisin ära kohe.)

Muah!

Meenutuseks: üks mu popimaid postitusi selle veebistatistika loenduri ajal on näiteks see postitus. (Jah, mul pole endiselt lilli, sünnipäevaks sain ainult ühed pluss peterselli.) (Aww, petersell.) (Aga sel nädalal oli ka sõbrapäev ja fakk, ma ausalt ootasin mingit üllatuskimpu kasvõi töö juurde.) (Kas seda enam üldse tehakse mingites universumites?) Aga võrreldes selle ajaga, mu elu on… tõesti, fantastiline. Ausalt. Irooniavabalt. Ja aitäh sõbrad, teile kõigile.

1 kommentaar


  1. Palju õnne su blogile, Daki!
    Rajad võivad olla läinud kaugele, kuid ma ikka käin ja loen.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga