Tähistan külalispostituste sarjaga “Minu päev” oma blogi 11ndat sünnipäeva. Kui tahad ka oma päeva kirja panna ja siin avaldada, saada mulle kiri! Täna räägib eriti mõnusalt ja vahvalt oma päevast Maris (ta oli kunagi ammu muide üks mu lemmikblogijaid, aga nüüd juba pikka aega avalikult blogi ei pea). Ja muide! Siin oli mul üks äratundmisehetk – Patsitegija-Kasvataja on meil ka! Ja ma ei viitsi iial teha uut patsi kui just ei ole see eelmine nii ära vajunud, sest Patsitegija-Kasvajata patsid käivad üle öö ja vahel üle kahe öögi:)
Argipäeviti äratab telefon mind 7.15. Selle asemel, et reipalt püsti karata, hakkan unenägude taustal leiutama viise, kuidas kella veidi edasi lükata. Meil on kaks last – üheksane koolilaps ja viiene lasteaialaps. Koolilaps peab täpselt 9.10 oma klassis olema. See on üks ja kindel asi, mida muuta ei saa. Lasteaeda võib jõuda millal iganes. Kasvõi lõunast.
Ühesõnaga – ma mõtlen unes läbi oma tööplaanid. Töötan lapsega ühes koolis. Tema muidugi õpib ja mina õpetan. Kui sel päeval algavad minu tunnid samuti üheksast, siis edasi magamise võimalust ei ole. Kümneks minnes annab uneaega veidi venitada.
Kuidagimoodi ärkan 7.45, tervitan rõõmustavat kassi, käin korra allkorrusel ja panen kohvivee keema. Seejärel võtan kassi sülle, hõikan vanemale lapsele üle tema toa ukse, et aeg on ärgata ning lähen kassiga pisema tütre tuppa. Nüüd algab tsirkus. Ma pean kassi häälega rääkima: ärka üles, hommik on käes ja nii edasi. Laps, kes ei taha absoluutselt ärgata, sest ta pole õhtul tahtnud üldse magama jääda, tõmbab teki üle pea ja ei kuulegi. Proovin leida mõne toreda sündmuse, mis teda sel päeval ootab. Näiteks trenn või lauluring. Lasteaed ei ole sobiv argument. Vaene lapsuke vahetas sel sügisel lasteaeda ning pole uuega siiani päris kohanenud. Meile, vanematele, sobib see uus hästi. Eelmine asus kesklinnas ja oli eralasteaed. Ehk siis tiba kallis. Uus aga on riiklik ja asukohaga Nõmmel, siinsamas, kus me ka elame. Seega tegime võimaluse avanedes karmilt vahetuse ära ning proovisime ka lapsukest veenda, et uus on igati etem. Eks ma muidugi mõistan teda. See on ju sama, kui abikaasa ütleks ühel päeval, et plaanib mu kodutänaval asuvasse Rahumäe kooli tööle panna, sest nii on odavam ja kõigile mugavam. Nagunii on koolid kõik ühesugused ja ka Rahumäe õpetajad on kindlasti toredad kaaslased. Huh.
Nii, aga kuidagi kassiga kahepeale meil siiski lapse äratamine õnnestub ning suundume kolmekesi alla diivanile. Koolilaps on end selleks ajaks juba sinna vedanud. Uurin laste söögieelistusi ja viin neile diivanile toitu. Ise rüüpan vaid kohvi ja uurin telefonist e-maile. Noh, et äkki keegi on keset ööd mingi eriti vajaliku kirja saatnud. Facebooki kontrollin ka üle.
Nüüd te kindlasti mõtlete, miks ei ärka juba abikaasa ja ei võta poolt sellest hommikusest jamast enda kanda. Aus vastus on – ta ei suuda ja ei oska. Millalgi ma palusin, et ta meiega ärkaks, aga sellest tuli rohkem jama kui kasu. Kuna ta töötab palju öösiti ning teeb lisaks ka kõvasti sporti, on mul tekkinud mure ta tervise pärast. Las parem lõõskab hommikul kui seisab juhmilt ja unisena trussikutes keset tuba ja teeb kaastundlikku nägu. Lisaks on meil nagunii üks auto ja abikaasa seda juhtida ei mõista, seega pole temast laste ringisõidutamisel nagunii abi.
Kuhu me nüüd jäimegi. Ah jaa, kohvi joodud, pesen ma end kiirelt ja ajan midagi selga. Tõepoolest „midagi“, peeglisse tavaliselt vaadata ei jõua. Õnneks on mul 20 paari erivärvilisi sukkpükse ja peaaegu samapalju kleite, mis kõik omavahel sobivad. Lastele viin riided diivanile.Vanema tütre koolis on koolivorm, temaga on lihtne. Väiksemaga võib tekkida probleeme. Tavaliselt ongi nii, et suurem laps on ruttu valmis ja seisab kott seljas ukse juures samal ajal, kui väiksem alles kassiga hambaid peseb. Koolilaps ei taha hilineda ja tuletab järjest kõvema häälega meelde, kui kiire juba on. Väiksem muidugi valib retuuse ja mänguasju meelega eriti aeglaselt. Talvel panen ma vahepeal auto sooja, et välja minnes aknad puhtad ja iste soe oleks.
Ja nüüd tulebki see koht, mille arvelt ma mõnel päeval kauem magada saan. Kui olen ärganud 7.15, siis on kell välja mineku hetkeks umbes 8.20 ja me jõuame kenasti enne kooli Nõmmel asuvasse lasteaeda ning juba üheksast pargime koolimaja ees. Kui aga lükkasin äratust edasi, on kell 8.45 ja me stardime otsejoones kooli, mis asub Rocca al Mares. Kooli juures silkab vanem laps autost välja ja meie sõidame tagasi Nõmmele lasteaeda, et siis kohe uuesti jälle Haaberstisse kihutada. See sõit ongi hommikuse magamise hind. Kulub nii bensiin kui ka aeg. Iga kord seda mõttetut edasi-tagasi sõitu tehes luban endale, et järgmisel päeval ärkan varem.
Lasteaias on operatsioon „Patsid“. Lõunaunest tõustes teeb õpetaja tüdrukutele korralikud patsid, mis minu meelest sobivad kanda ka järgmisel päeval. Aga kui aias on sama õpetaja, kes eelmisel päeval, punun ruttu uued. Muidu ta võib läbi hamustada, et oleme me oleme laisad ja lohakad inimesed. Samal põhjusel vaatan alati koduuksest välja minnes üle ka laste küüned. Et need ei oleks pikad ega mustad. Olgu sellel või hilinemise hind.
Tööl on väga tore. Juba 15 aastat. Kui keegi nüüd mõtleb, millal ma puhkan, siis aus vastus on – tööl. Seal pole ju muud vaja teha kui võõraid lapsi õpetada, projekte käivitada, sööklas süüa ja õpetajate toas kohvitada. Põhimõtteliselt puhkus. Sest kell 15.10 põhivärk jätkub, kui vanema lapsega parklas kohtume ja autosse istume. Järgnev skeem toimub esmaspäeval ja kolmapäeval.
Sõidame jälle lasteaeda ning seejärel kohe koju. Heal juhul oleme poole neljast kodus. Lapsed mängivad ja mina teen süüa. Mõlemad peavad kõhud korralikult täis sööma, sest ees ootavad trennid. Trenniriided selga ja 17.00 uksest välja autosse. Esiteks viime koolilapse Nõmme lumeparki lumelauatrenni, seejärel kihutame tagasi üle Nõmme ristmiku Valdeku saun-spordihoonesse, kus pisem käib kolm korda nädalas iluvõimlemas. Ma tean, et kõik ülejäänud vanemad toovad lapse trenni otse lasteaiast. Aga mulle tunduks see tiba karm, kui viieaastane astub hommikul enne kaheksat uksest välja ja saabub koju õhtul kell kaheksa peale pikka lasteaiapäeva ja kahetunnist treeningut. Minu jaoks on see tund-poolteist enne tenni kodus olemist oluline.
Lapsed trenni saadetud, joon tavaliselt mõne teise trenniemaga allkorrusel ühe tee või kohvi ning suundun taas lumeparki. Mõnikord käin enne veel poes toiduvarusid täiendamas. Lumelaud lõppeb enne seitset, korjan märja lapse ja lumise laua autosse ning taas üle Nõmme ristmiku sõites viin ta koju lõõgastuma. Mõnikord ma kardan, et Nõmme ristmikul on kaamera ning minu käest hakatakse uurima, miks te ometi miljon korda päevas üle ristmiku kihutate. Mida siis vastata?
Enne poolt kaheksat lähen jälle Valdekusse, vaatan trenni lõppu, pakin pisikese iluvõimleja sisse ja sõidan koju. See trennimaja asub meie kodust küll vaid 500 meetri kaugusel, aga pimedas jalgsi me seda teekonda ei läbi. Kevadel ja sügisel küll. Siis käime tõukekatega ja lumelaua trenne sel ajal polegi. Vanem laps sõidab sel ajal spordihoone ees skatepargis.
Kodus võiks muidugi kohe pikali visata. Aga selle asemel annan taas lastele süüa ning uurin, kas õppida ka anti. Õnneks on laps paljud asjad koolis ära õppinud, tavaliselt on jäänud vaid inglise keel, milles ta veidi abi vajab. Kui on kena päev, saabub varsti ka abikaasa. Siis õpetab tema inglise keelt, sest ma ise olen tegelikult selles vallas loll. Aga kolmanda klassi tasemel midagi veel mõikan.
Üheksast hakkan rääkima juttu sellest, et varsti sätime magama. Ilmselt võiks seda varem alustada. Aga ega keegi seda ka kell üheksa väga tõsiselt ei võta. Ise teen samal ajal arvutis tööasju. Enne kümmet ollakse siiski voodites. Ja peaaegu alati juhtub üks ja sama – kui abikaasa pole varem koju jõudnud, suudab ta astuda uksest sisse just siis, kui lapsed hakkavad silmi kinni panema. Loomulikult tormavad kõik jälle rõõmsalt alla issi üle rõõmustama ning kogu pull hakkab otsast peale. Lõpuks läheb mees vanema lapse voodiservale jutustama ja mina kükitan pisema toas. Koolilaps jääb varem magama. Lasteaialapsel arusaadavalt und pole, sest ta on ju päeval aias kaks tundi puhanud. Kui ma midagi muuta saaks, siis keelaksin lasteaias päeval magamise ära. Lõpuks uinub ka pisem, tavaliselt olen ise selleks ajaks tema minimõõdus voodis juba mitu korda tukastanud. Väga mõnus on siis oma tuppa hiilida ja jalad korralikult välja sirutada…
Teisipäev ja neljapäev algavad samamoodi, aga pealelõunal käib vanem laps lauatennise trennis, mis asub õnneks koolis, ja väiksem laulmas, mis asub kahjuks kesklinnas. Aga koju jõuame siiski varem kui kaheksa. Nädalavahetustel ma lihtsalt magan ja mökutan. Ja vaatan imestusega Facebookist, kuidas mõni pere juba varavalges muuseumis on. Meie oleme ainult kodus, lapsed möllavad aias, kelgutavad ja suusatavad ning mina peaaegu kodu aeg magan.
Mõned emad käivad muide ise ka trennis. Millal ometi?