t-4

Nelja päeva pärast saan ma 31.

Jajah, ma TEAN, et see pole midagi. On NII palju inimesi maailmas, kes on 31 ja on NII palju inimesi maailmas, kes on isegi VANEMAD kui 31, kujutad sa ette.

Sel aastal ma lubasin endale – pärast üht ebaõnnestunud FB eventi tegemist – et ma ei pea oma sünnipäeva. Et olen täiskasvanu lõpuks selles osas. Et lasen minna. Et see on ainult kuupäev või numbrid ja ma ei lase end sel häirida.

Sest miks ma peaksin, eks? Nii palju põhjendusi on selleks, miks ma EI peaks laskma end sellest häirida, et ma saan nelja päeva pärast 31.

Ja siis teen ma suitsu ja tunnetan iseennast. Kogu tervet iseennast. Kõiki neid ülekilosid. Seda kohutavalt valutavat selga, millega ma olen üles ärganud viimased nädal+. Näen peeglisse vaadates ja selfisid (sest ma olen ju VEEL 30, selfid on okei!) tehes neid rõngaid silme all, või siis näen Polar Loopi sünkides kõiki neid väheseid unetunde ja kõiki neid meeldetuletusi, et ma peaks end rohkem liigutama.

Ja siis hakkab endast jällegi nii hale. Et miks, kuidas, milleks. Lebad voodis ja ootad, et laps jääks magama (sest on laisku õhtuid, kus ma võtan ta jätkuvalt enda kõrvale, sest MA TAHAN) ja mõtled kõigi nende elus tehtud halbade valikute peale. Et miks läks nii. Miks ma saan kohe 31 ja olen siin kus ma olen.

Ma olen tegelikult superkohas. Kui mulle antaks, noh, ütleme, kuu. Või kaks. Kirjutaks ma valmis oma magistritöö ja kaks pooleliolevat käsikirja, mis, mulle tundub, on mõlemad päris head. Ma olen sattunud töötama maailma kõige ägedamasse kollektiivi. Mul on maailma kõige ägedam tütar. Mul on maailma kõige ägedam auto, kuigi seda peab vahepeal parandama. Mul on lõpuks ometi rohelised silmad (sest mul olid keskkooli lõpuni, või nii, umbes, siiski hallid silmad ja kuna ma ikkagi nii väga tahtsin rohelisi silmi, on mul tunne, et ma puhtalt tahtejõuga sundisin nad roheliseks).

Ma armastan iga oma venitusarmi ja kõiki oma tätoveeringuid. Ma ei suuda ära oodata, mil ma näen, millised on mu tätoveeringud kui ma olen 66 aastat vana ja kas mu kõrval on keegi, kes samamoodi tahab näha, millised nad välja näevad kui ma olen 66.

Ma armastan oma jaburaid iluprotseduure ja 45minutilisi sõite tööle ja koju tagasi. Ma armastan oma fantastilist perekonda ja juhuseid, mis mu elus alati mittejuhuslikult juhtuvad. Ma armastan üheööarmumisi ja üleööarmumisi ja üleaastaarmumisi ja seda, et ma armun peaaegu iga päev. Ma armastan enda juures nii paljut.

Ja ometi on miski kogu selle sünnipäevanduse juures… Midagi on, mis mind alati natuke rööpast välja viib. Ma ei tea, mis see on. Numbrid, jah, need ka. 2 ja 11 on nii olulised numbrid mu elus. Aga numbrid ja tähendused, noh… Tähendusi võib anda igasugu asjadele.

Istusin täna täiesti mingis tagatänava töökojas, kuhu ma pidin Mon Rouge’i viima, sest pingeregulaator oli läbi (noh, eks seda pinget on olnud kah viimasel ajal palju, pole ime, et regulaator läbi läheb) (õugaad, ma just sain aru, et mu auto vajaks antidepressante) ja Mila hüples mu süles ja mängis trompetit või mingit asja ja ma mõtlesin, et… Kas ma olen ainus? Ainus selline kohati-hulluv-naine, laps kantsas, alati ootamatult alt minev auto, valutav selg, turjale langevad aastad, võlad ja kired?

Ei ole ju. See vist ongi ju elu.

Muide, lisaks seljavalule ma köhin pidevalt. Umbes aasta aega juba jutti. Hea kui nädal on vahele jäänud. Siis hakkan mõtlema, et oi, miks ma ei köhi – ja hakkan jälle köhima. Kolleeg arvas, et selle vastu aitab üks asi: “Joo vett. Ja siis hüppa.”

Olla vanarahvatarkus.

“Ma räägin neid asju ainult sellepärast, et sa nende peale naerad.”

Niimoodi on tegelikult fantastiline oma järjekordsele tähtpäevale vastu minna, kas pole?

Aga kuidas ma saan õlult maha raputada tunde, et ostaks lennupileti ja LÕPUKS OMETI näeks ära Eiffeli torni või, kurat, suvalise Itaalia taganurgakesegi?

Või kas või Tartu?

5 Comments


  1. Aga mis takistab sind seda lennupiletit ostmast? (päriselt takistab, mitte ei ole ettekääne)
    Kripeldavate asjadega on sageli nii, et kui nad ükskord ära teha (kasvõi väga väikeses mahus), siis läheb see kripeldus üle (ja hakkavad uued asjad kripeldama – loodetavasti, sest elu oleks paganama igav, kui miski ei kripeldaks)

    Vasta

  2. Aga osta tõesti ära lennupilet, kasvõi osta pikalt ette, siis saad ka soodsama hinnaga. Unistusi tuleb täida viia 🙂

    Vasta

  3. Seljavalu vastu aitab igapäevane võimlemine, kerelihaseid tuleb tugevdada. Tee nt Pilatese harjutusi iga päev, kasvõi 10 minutit. See 31 tulebki kummaliste tunnetega (mul tuleb maikuus). Mõtled, et laps on ja tööl oleks nagu midagi tehtud ja elada ka nagu kuskil oleks aga laiemas plaanis poleks nagu mitte kuhugi jõudnud. Tekib selline nõme tunne, et mida hekki ma kõik need eelnevad aastad olen passinud kuigi kui mõelda siis igasuguseid kogemusi on ju kogutud ja seega on eelnevad aastad asja ette läinud tegelikult. Kui mina mustas augus olen siis lohutangi end sellega, et elu mõte on koguda erinevaid kogemusi ning et karma on piisavalt mõrd, et ise kehvade kogeuste põhjustajad ette võtta.

    Vasta

  4. Minul tuli ka kohutav paanika, kui 30 sain. 31 oli juba täitsa leebe. Ja 35 polnd ka väga viga, veel täitsa elus… Lennupileti osas soovitan ka, et võta end kätte ja osta ära. Kuigi jah, Eestist neid häid ja odavaid lende on jube raske saada, peab kogu aeg mingeid öömüüke passima. Riiast vist saab juba lõbusamalt kuhugi, nt Ryanairiga ja hea odava üllatajaga WizzAiriga (vaatan, et isegi Pariisi läheb, küll minule tundmatusse lennujaama, aga siiski). https://wizzair.com/en-GB/Search

    Vasta

  5. Edaspidi läheb kergemaks. Ma ka põdesin 30-t, aga 40 ja 50 tulid juba täitsa valutult. Ning sõpradele tiksuvad aastad samas tempos. Kõige huvitavam on, et ega ei saagi aru, et oleks eriti vanem kui 30.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga