Ilmunud algselt blogis 5. juulil 2006. Päevad pärast seda, kui olin esimest korda kolinud Tallinnasse, et alustada tööd Õhtulehes ja paar kuud pärast Rüblikusse armumist.
Kodutustest.
Väljas on ikka veel paplid, ainult et seda valget vatti ei tule enam tuppa, kui akna avad. Ma olen viimased päevad, umbes nädala, olnud nagu unes. Nagu unes.
Teate seda tunnet, mis vahepeal unenäos ringi kõndides tuleb et kui ma kohe avan silmad, siis ma ärkan üles ja kõik on jälle endine, nii nagu peab? Ma kõndisin täna, näpus kotid stafiga, mida ma võibolla ei vajagi, ja mõtlesin: just nüüd, just nüüd ma avan silmad ja kõik need inimesed, need võõrad munakivitänavad, need saksahispaaniavenesoomeinglisekeelsed sõnad kaovad mu ümbert ja on jälle rongid ja pääsukesed akna taga ja Rüblik köögis, kohe tagasi tulemas ja Miuks istub akna peal ja piiksub pääsukestega vıidu.
Aga see ei tule tagasi. Miuks istub võõra diivani all juba teist päeva, asjad on kastides ja elu on nihkes, kõik on valesti. Ma olen kodutu, töötu (poolteist nädalat veel), kohe ka rahatu, kõik kallid on must kaugel ja ma ei saa selle kivist linna raskusega hakkama.
Ja midagi polegi veel juhtunud.
Ma olen kandnud kaste kolmandalt alla, alt kaubikusse, kaubikust välja, väljast kolmandale. Ma olen kandnud miljon kilo prügi ja saasta ja aastate jooksul kogutud elu, kõik väärt nüüdseks vaid prügikasti. Mu kehas on haruldased kohad, mis ei valuta ja ihupinda sinikateta kohtate sama sageli, kui Togo meeskonda jalgpalli MMi finaalmängus.
Sul on ilus keha, aga võõras lõhn.
Ma ei saa enam aru, mis mu elu on. Ma juba teadsin sel pärastlıunal paar kuud tagasi, kui ma läbi kevade Rübliku juurde jalutasin, et nüüd hakkab kõik minema aina enam nihkesse.
Ma olen alati olnud üksinda ja enam ma ei ole.
Ma olen alati olnud Tartu ja Tartu on olnud mina, aga enam ma ei ole.
Ma olen alati pidanud oma hambaharja kaasa võtma, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks ja nüüd on mul koht, kuhu ma seda kaasa ei võta.
Ja ma ei saa aru, kas nüüd peabki kõik nii minema. Et mu unistused on käeulatuses, mıned vaid 186 kilomeetri kaugusel, ülejäänud teostatavad. Kui ma vaid tahan, kui ma vaid jaksan, kui ma vaid ei kao iseenda melanhoora sisse ära.
Ma ju ei kao. Kõik on ju tegelikult hästi. Nüüd. Nüüd on kõik möödas. Nüüd saab jälle rätm tulla. Nüüd saab kivisest linnast kodu ja kõrged laed vaatavad mulle hommikul otsa; mitte enam see puumaja teine kor rus, Sass Henno “Mina olin siin”-kööktuba pitsapoe vastas, kuhu lakke ma ühel palaval laupäeva pärastlõunal kirjutasin ahjuvärviga suurte tähtedega “She fell into your room”.
[Sest et. Ma kukkusin ta tuppa ja Donnie Darko oli just sel päeval olnud ja ma kukkusin ta tuppa ja me lebasime põrandal ja rääkisime jaburusi ja ma mõtlesin, et ma pean selle üles kirjutama, sest mulle pole kunagi varem midagi nii ilusat öeldud ja ma muidu unustan ära ja ma ei kirjutanudki üles ja ma unustasingi ja ärkasin hetkeks, kui linnud akna taga karjusid ja ta oli ikka veel seal, minu kõrval, minu küljes, minu vastas, minuga ja on senimaani. She fell into your room. I fell into your room.]
Ja need emotsioonid. Ma ei oska nendega ka hakkama saada. Ma lähen kingi ostma ja ma suudan ainult Rüblikust rääkida. Ma olen rõvedalt roosa kogu aeg. Ma olen muutunud inimeseks, keda ma ei mõistnud (ja seetõttu ei kannatanud) terve oma eelneva elu.
“Ma ei ole kunagi naernud lihtsalt sellepärast, et ma olen õnnelik. Kuni praeguseni.”
“Sul on vikerkaaresilmad.”
“Sa oled lihtsalt nii super, et ma ei saa aru, kuidas sa minu oma olla saad.”
Ja muidugi see, kuidas ma teen esimest korda nii paljusid asju, mida ma varem olen suud kõverdades lugenud naistekatest või vaadanud romantilistest komöödiadest. Ja see kõik ongi päris, kõik ongi olemas, miski pole välja mõeldud, lihtsalt tuli ära oodata, mil see minuga juhtub.
Mul on nii kahju, et Portugal kaotab, aga ma olen nii unenäos, et sellest ei saagi väga midagi olla. Massiivne kivist linna masendus, massiivne üksindusemasendus ja kõik see. Kõik.
Ma tahan olla Miuksuga koos diivani all, kuni see kõik läbi saab ja kodutunne ja harjumine ja muu tagasi tuleb.
Ja mu arvuti on katki. Word ei tööta. Wifi ei tööta – tähendab, nüüd natuke töötab, aga ütleb, et limited. Sest meil on kodus wifivırk nimega skulls.
Ühesõnaga. Kõik saab heaks ju, ja ongi mõnes mõttes juba. Või koguaeg. Koguaeg natuke.
3 thoughts on “postitus aastast 2006 #tbt”
Skulls oli muide nimetatud esimese mobiiliviiruse auks, mitte lihtsalt suvaline nimi.
Seoses wifiga meenub, et su arvutis wifi alguses üldse ei töötanud, kuigi sul oli isegi mingi väline wifi kaart selle jaoks – aga ka see ei töötanud, netti sai vaid juhtmega. Lahenduseks pakkusid, et peaks vist arvutile formati tegema ja ma võtsin selle enda peale.
Peale tundidepikkust mässamist (30GB varukoopia tegemine, format c, windows peale, draiverid peale, office peale, 30GB varukoopiaid arvutisse tagasi) wifi ikka tööle ei läinud, kuigi proovisin nii arvuti sisseehitatud wifit käima saada kui ka toda välist kaarti. Suur oli üllatus, kui selgus, et algusest peale oli probleemiks olnud lihtsalt välja lükatud wifi nupp. Wifi indikaatori tuli arvutil ei põlenud ja kui selle klaviatuurilt käima lükkasin, siis oli järsku kõik maagiliselt korras 😀
Hahahaaaaa ma ÜLDSE ei mäleta seda 😀 Täiesti klassikaline samas.
Mis see teie aadress seal täpselt oligi? Mul üks tuttav elab nüüd samas majas, seepärast üritasin meenutada. Mina ka ööbisin seal vahel… Kuigi Rüblik vist kartis mind ja kadus alati ära, kui ma tulin. 🙂