Eile ja täna on mul olnud selline tunne, et tahaks tantsida. Muidugi, tõesti, ma olen tegelikult suhteliselt läbsu ja päriselt tantsida ei jõua (enam!) isegi süüa tehes hästi, aga see-eest on täiesti täis laetud kõik mu kreatiivsed kontod ja mul on tunne, et ma olen lõpuks, jälle, uuesti, taaskord jõudnud oma eluga täpselt sinna, kuhu ma olen pidanud jõudma.

Muidugi ei saa öelda, et KÕIK oleks hästi. KÕIK pole kunagi hästi. Muidugi jookseb autoaku tühjaks esimesel tööpäeval ja muidugi ei jää juhipoolne uks kinni järgmise nädala esimesel tööpäeval, ja muidugi on pingeid siin-seal-kolmandas, aga kõik see tundub mind hetkel mitte häirivat ja suur osa sellest on tänu neile inimestele, kes mind ümbritsevad.

Nagu ma mainisin, ümbritsevad viimasel ajal mind ääretult inspireerivad naised. Ma ei tea, ma ei usu, et on juhuslik, et ma Barbi Pilvre juhendamise all magistritööd kirjutan (mis mind jätkuvalt tohutult inspireerib – nii palju suisa, et kõik on pudru ja kapsad ja KÕIKE TAHAKS KOHE KIRJUTADA OMGOMGOMG KUIDAS SEDA ASJA TEGELIKULT TEHAKSE ET KÕIK AKADEEMILINE OLEKS!?). Ma ei usu, et on juhuslik, et ma sattusin tööle Hello! toimetusse, kus mind ümbritsevad päevast päeva nii ääretult toredad naised. Ei usu, et on juhuslik, et ma tutvusin tööalaselt veel ühe ääretult inspireeriva naisega, keda ma välja ei hõika siin, sest – poliitika! – aga ma lihtsalt tunnen, et kõik loksub ja sätib end paika.

Mangi horoskoop lubab uueks aastaks tohutult tööstressi ja pingeid. Õnneks lubab ka piisavalt sissetulekuid, mis küll läbi augu taskus kaovad – aga see on minuga alati nii. Ja noh, üllatusena lubab Mang, et rasestun veebruaris ja “on õigustatud küsimus – kellest?”. Ma kohe kujutlesin, kuidas Mang horoskoopi koostas, mu tähti uuris ja mõtiskles: “Oh, see Daki, ma tean teda küll… Internetis nii palju seksist kirjutanud, et näed, siin on näha, et titt taga – no aga ÕIGUSTATULT, KELLE OMA AHH?!”

Peab aga mainima, et eelmise aasta Mangi horoskoop – nagu ka möödunud – on läinud kõhedusttekitavalt täppi, seega ei ole ma just üleliia õnnelik, et mulle lubatakse üldgeneraalselt sitta aastat. Aga vähemalt juunis lõpetan kooli, seda Mang lubas! No ja tegelikult see tööstress, teate, see on tegelikult üsna tore. Päriselt. Juba enne polnud mul eriti aega muretseda pseudoprobleemide üle (kuigi ikka väga üritasin ja tahtsin), siis nüüd ei ole seda eriti.

Nii et ma tunnen, et ma olen täiesti sõiduvees. Sest asjad peavad lõpuks laabuma. Oh, muidugi tulevad uued asjad ja uued sõlmed, sest iga nädala alguses ohkan ma jälle Lemmikule, et KAMOON UNIVERSUM, kas nagu hetkeks korraks ei saaks nii, et ei peaks end sõlme mõtlema, kuidas kasvõi igapäevast logistikat korraldada, aga sellegipoolest. Sellegipoolest ma tunnen, et elu on jälle alanud.

Ja ma saan teha IGA PÄEV asju, mida ma armastan, ja ma teen neid asju tööna või eneseharimise eesmärgil. Tahaks siia visata klišee, et I am the 1%, aga tegelikult ma loodan südamest  – ja ka tean – et neid inimesi, kes saavad IGA PÄEV teha asju, mida nad armastavad, on õnneks palju-palju rohkem kui 1%.

Armastage, mu sõbrad. Ka uuel aastal.

PS. Re: mu uus päisepilt. Ma ei tea, mis on kuusenahad. Peate Milalt küsima.