picture perfect christmas

2014-12-24 20.12.52Ma istusin terrassil ja väljas sadas lund. Tõeline jõuluime, sest Saaremaal ei saja peaaegu kunagi lund, eriti mitte jõulude ajal. Aga sel hetkel oli hakanud lund sadama, ema ja õde tulid kiljudes ja katkestasid mu telefonikõne ja ma läksin terrassile. Lapsed topiti kiirelt riidesse, et kõik saaks minna keelega helbeid püüdma ja ma istusin seal ja mõtlesin, et see on picture perfect.

Ma kuulen peredest, kus jõulud on pingeline aeg. Ma kuulen peredest, kus inimesed saavad kokku ja tulevad hõõrumised ja kus tegelikult onu ei taha näha seda tädipoega ja lõppeks on kõik mällis ja laua all ja pinged on laes ja, nagu üks tuttav FBs kirjutas, et kui te ka satute sel kaunil rahulikul jõuluajal kaklusse, siis tasub meeles pidada, et jõulud on ikkagi andmise aeg.

Ja ma mõtlen meie pere jõuludele ja… Kuidas kõigil nii pole? Kuidas meil nii on? Meil on kõik ideaalne kuni viimase täpini i-l. Jah, isegi pärast seda kui viimased kolm aastat on kõiki neid kauneid hetki varjutanud mu enda halvad valikud, on ikkagi kõik täiesti ideaalne. Sest mul on mu täiuslik pere ja täiuslikud jõulud ja ükskõik kui palju püüabki keegi neid meilt röövida, on need siiski jätkuvalt täiuslikud.

Me koristame ja kokkame ja me käime surnuaial ja me räägime sellest, kas järjekordselt on jõulud mustad. Me sätime laua ja me käime ja kallistame teineteist kapsapraadimise vahele ja me paneme üles tuled ja siis võetakse lapsed kantsa ja tuuakse puu ja siis me ehime seda koos, lapsed kaklevad natuke või natuke rohkem, aga siis jälle on kaminas tuli ja siis juba ongi aeg istuda lauda. Ning alati, ALATI, juba aastaid me istume laua ümber ja võtame pitsi mälestuseks neile, keda enam meiega füüsiliselt pole.  Ja alati, ALATI, me istume laua ümber ja räägime, miks me oleme möödunud aasta eest tänulikud. Mis meile head see tõi. Miks me oleme tänulikud, et saame siin täna istuda, olgu see kuupäev siis 23 või 24 või 25. Vahet ju pole, peamine et me oleme koos.

Ja siis… issake! Satud kogemata garaaži ja näed neid kärutäisi kingitusi. Ikka neidsamu kingitusi, mida me lubasime, et sel aastal keegi väga teineteisele ei tee. Et peamine, kui lapsed saavad. Ja jõuluvanal ongi raskused. Käivad salajased ettevalmistused, et jõuluvana saaks tulla. Ning ühel hetkel seisavadki kõik terrassiaknal ja vaatavad, kuidas ta läheneb, punane kuub ja valge habe ja ma tunnen, kuidas laps mu käte vahel erutusest värisema hakkab. Jõuluvana! JÕULUVANA!!!

Ja sa näed, kuidas piisab ühe kingi avamisest, et laps oleks terve õhtu rõõmus. Hetkeks unustatakse ära kõik need muud kingihunnikud, peaasi, et on see üks FROZENI PADI FROZENI PADI EMME FROZENI PADI!!! Mõtled, kui väärtuslik on see aeg, kui laps suudab veel rõõmustada tekstiili üle. Tekstiili üle!

Lõpuks sa adud, et sa oled õnnistatud sajal eri moel. Sa oled üle elanud kohutavad katsumused, asjad, mida sa ei sooviks ei oma vihavaenlasele, saati siis oma sõpradele (või ka endisele sõpradele, kes iial ei saagi mõistma, mis täpselt juhtus, sest nad ei vaevu või siis seda on liiga palju – ja seegi on arusaadav). Sa oled need üle elanud ja ikkagi on sul see täiuslik pere, täiuslik hetk, täiuslik õhtu. Oh, muidugi on pered nagu pered ikka, aga on asju, mis ei saa iial olema teistmoodi.

Meie peres on täiuslikud jõulud. Pingutamata. Sest me armastame ja me fänname ja see on… loomulik. Teistmoodi ei ole mõeldavgi.

Igaüks võiks kogeda sarnaseid täiuslikke jõule. Inimesed sageli imestavad, miks ma olen selline jõulufanatt, milles peitub minu jaoks see maagia.

Selles peitubki. Mitte et ma ei armastaks oma peret – või nemad meid – iga päev aasta läbi. Mitte et me ei suudaks luua maagilisi hetki ka muul ajal. Aga jõulumaagia on mingi salajane retsept armastusest ja koosolemisest ja tingimusteta armastusest ja sellest, et vead antakse alati andeks ja kui on armastus, oled sa meie peresse alati oodatud, alati vastu võetud.

Ma olen üdini tänulik, et mu tütrel on olnud täiuslikud jõulud igal tema eluaastal. Ta veel ei tea, et need on täiuslikud, ta saab selle teada siis – vist nagu minagi? – kui kuuleb ja saab aru, et võib ka teistmoodi.

Nagu paljude asjadega siin elus, kas pole? Et me ei adu, et need on täiuslikud, kuni me ei koge midagi, millega seda võrrelda saaks? Me ei tea, et meil on kõrval Brad Pitt, kuni me pole päriselt Brad Pitti kõrval olnud… ja aru saanud, et oma Brad Pitt on siiski bestest.

Ma loodan, et teie jõulud olid maagilised, mu armsad.

All the love.

6 Comments


  1. Ülimõnus postitus. Tegi meele hääks kohe. Olen väga nõus sinuga! “Aga jõulumaagia on mingi salajane retsept armastusest ja koosolemisest ja tingimusteta armastusest ja sellest, et vead antakse alati andeks”

    Vasta

  2. See oli kõige ilusam ja südamlikum jõulupostitus, mida sel aastal lugenud olen. Meil olid ka sel aastal täiuslikud jõulud, väga ebatraditsioonilised, kuid ilma ühegi negatiivse hetketa. Aga sinu postitust lugedes tuli ikka selline väike kadedus hinge. Mitte halvas mõttes, vaid seetõttu, et tean ka seda, millised need teistsugused ja mitte nii hästi õnnestunud jõulud olla võivad. Sul on vedanud.
    Mõnusat lõppu!

    Vasta

    1. Meil oli negatiivseid hetki ka, aga ma panin kilbi peale ja ei lasknud läbi. Ja õnnestus, emotsionaalselt õnnestus. Eelmisel aastal oli raskem…

      Vasta

  3. Imeilus postitus tõesti 🙂 See on vist esimene, mis ma selles blogis kunagi lugenud olen, aga kindlasti tulen tagasi 🙂

    Palju head Sulle! 🙂

    Vasta

    1. Nii tore, tule kindlasti! Ja sulle kõik kõige parem maailmas, Kertu!

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga