1.12.14

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Umbes kell 5 hommikul läks mul uni ära. Ma ei tea mille peale… või siis tean? Miuks oli roninud rinnale ja ma ei saanud hästi ei liigutada ega hingata, sest parema külje all oli Pussakas ja vasaku külje all väikesed teravad rusikad.

Uni läks ära ja ma mõtlesin rändom-asju, poolikuid tööasju, seda, kuidas esmaspäevase logistikaga hakkama saada. Mõtlesin kuusest teises toas ja mõtlesin lumest ja mõtlesin, et äkki nüüd hakkab ükskord jälle natuke normaalsem elu, sest ma olen nii vä-si-nud…

…mõtles ta kell 5 hommikul ja ei suutnud uuesti uinuda.

Uinusin paar minutit enne kella – as per usuell – siis lugesime Miiluga koos uudiseid ja toppisime riidesse ja surusime end külma autosse (reostaat!), kust aknast väga midagi ei näinud (kojameeste mootor!) ja sõitsime kaks minutit lasteaeda, sest ometigi oli ju Mila Esimene Päris Lasteaia Päev.

Ta lippas rõõmsalt minema ja mina läksin jälle külma autosse (reostaat!), kust aknast midagi väga ei näinud (kojameeste mootor!) ja kiirustasin selku-põikega (taara! et saada rongiraha!) Männikule.

“Ma tõin teile jälle ühe auto parandada…”
“…aitäh?”

Ja siis läbi sügavkülma (mm! kas te nägite, KUI ILUS täna maailm oli?) (v.a saartel) bussile ja siis läbi Nõmme keskuse kelgupõikega (sest lasteaed siiski on paraja vantsimise kaugusel) (Klooga ühistransport oleme teinekord me ise poest poeni, kui ilusti palutakse) rongile, siis läbi sügavkülma koju (mm! ilus!), siis üks kiire lõunasöök ja uuesti lapsele järele, sest nii on soovituslik.

Laps ei soovinud lahkuda, aga siiski tuli. Homseks jääb punn terveks päevaks, sest LASTEAED ON TORE SEAL SAAB MÄNGIDA EMME SEAL SAAB MÄNGIDA! ja mina imestan, et on olemas elu ja maailm, kus saab actually funktsioneerida nii, et näed ka päevavalgust ja saad PÄEVAL tööd teha ja PÄEVAL…

aga ööd on ju ka. Ööd on ju ka vaja üle elada. Mingi tõsine motivatsioonikriis on, kirjutamise mõttes. Ja üldiselt inimeseks olemise mõttes ka. Täna näiteks pidin kirjutama kuus asja, kirjutasin kaks. Aga kui ei jõua tervet rehkendust, tee pool?

Ja ma JUBA JÄLLE köhin nagu hullumeelne. Miks, ma küsin, miks?! Mul oli ausalt täna müts peas ja kaks kampsunit suisa seljas ja vähe ei puudunud, et suusapüksid oleks välja kaevanud, sest mitte et mulle ei meeldiks külm, väga meeldib, aga mulle ei meeldi, kui toas ja autos on külm. Õues? Vabalt. Muul ajal võiks saada ringi käia maikaga.

Rongipiletihinda on tõstetud. Vaene tudeng ei pääse linna enne reedet. Täna vaatasin pangaarvet ja mõtlesin, et see raha oli kunagi kolmandik kuueelarvest, täna katab ühe poeskäigu.

…aga kümne aasta taha pole mõtet hindu ja rahasid arvutada. Lihtsalt pole mõtet. Tagasi vaadata. Pole mõtet.

Aga meil on kuusk ja see on imeilus ja kuigi ma tahaks pugeda teki alla ja kaissu ja lihtsalt rääkida hingest välja see ärevus ja paanika, mis sinna tekkima on hakanud, saan ma siiski hakkama, sest mul on muusika ja mõned inimesed siiski arvavad, et ma olen lahe ja kuigi võibolla nad ülehindavad mind, leian ma oma motivatsiooni õige pea üles.

Sest nüüd algas uus elu ja ma saan lõpuks päriselt ELAMA hakata, ma ei ole 24/7 lapse külge seotud ja ISSAND KUIDAS MA NEED 3,5 AASTAT OLEN ÜLDSE ELANUD?!

PS. Millal see juhtus, et mul on Nii Suur Laps?

PPS. Kas nüüd on lõpuks jälle Minu Aeg?

PPPS. Ma armastan oma eriala vahepeal nii sügavalt, et tahaks nutma hakata. Oleks aeg vist õppida, kuidas sellega end siiski normaalselt ära elatada.

PPPPS. Depressioon valetab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.