notes from the other time zone

Täna tundsin, et mul on nii fakken kopp ees sellest, et ma elan mingis täiesti teises ajavööndis kui kogu ülejäänud maailm. Ehk on õige hetk jätta ajalooannaalidesse märk maha – sest ju detsembrist saab Mila lõpuks lasteaeda ja järgmisel semestril peaks olema põhimõtteliselt ainult magistritöö kirjutamine ja võibolla üks aine, nii et elu muutub lõpuks ometi täiesti kardinaalselt – vähemalt mis puudutab ajavööndeid.

Sest ma olen NII väsinud sellest, et minu aktiivne päevaperiood algab kuskil 15 paiku pärastlõunal ja lõppeb 3-4 ajal öösel. Mis tähendab, et aeg, mil kogu ülejäänud maailm elab ja töötab, on minu jaoks ääretult ebaproduktiivne ja ma kas magan või püüan end ärkvele saada või tegelen emandusega.

Ja ma olen lõppeks ka nii väsinud selles pimedas sõitmisest. Väsitab rohkem, kui oleks arvanud.

Viimased nädalad on kuidagi eriti hullud olnud. 4-5 päeva nädalas on kool, mis algab üldiselt kell 17, mis tähendab, et heal juhul hakkame liikuma, kui veel on väljas hämar, halvemal juhul hakkame liikuma, kui on juba pime. Laps hoidu, ise kooli, siis koolist koju, vahel laps kaasas, vahel laps isa juures – aga igal juhul jõuame me koju 20-21, teinekord isegi 22 paik. Ja kui sellele liita otsa veel õhtusöögi valmistamise aeg, ning arvestada, et minu tegelik tööaeg algab siiski sel hetkel, kui laps on magama läinud, siis pole ju imestada, et: kui ma tahan töötada päevas vähemalt 4-5 tundi, siis on magamaminekuaeg 3-4. Või kui ma võtan vabamalt ja lähen linna sutt varem ja töötan või õpin enne kooli – siis lõppeks ikka tahaks ju omaette ka õhtul tšillida ja lugeda või sarju vaadata, näiteks.

Või juukseid värvida.

Või something-something asjad, mida inimesed teevad, kui nad saavad olla üksinda.

Ja ma olen suht väsinud sellest ka, et ei oska enam sõpradele seletada, miks ma nii imelikel aegadel aktiivne olen ja teistel, “täiesti normaalsetel” aegadel telefoni vastu ei võta, sest ma kas magan Milaga koos lõunauinakut või sõidan või olen koolis.

Täna oli linnas kell 15 kohtumine ja ma realnaja tundsin, et see on hetkel minu eluviisi juures sama hea, kui mul oleks kohtumine kell 10 hommikul. Siuke paras hommikusöögideit. Et jõuab parajalt hommikukohvi autos ära juua enne.

Aga detsembrist, ma loodan, kõik muutub. Või õigemini, kuna nüüd juba on Milal hea hoiukoht kuni lasteaiani, siis ma katsun juba praegu end kokku võtta ja teha natuke aktiivsemaid samme päevasesse eluviisi tagasipöördumise osas.

Sest need harvad korrad, mis ma kalleid näen, meeldiks mulle nendega natuke ka nii rääkida, et kõik ei vaataks mind imelikult, et miks ma ei ole kell 2am väsinud kui kõik teised on. Või siis äkki suudaks end kokku võtta ja inimesi hakata ka võõrustama rohkem. Sest inimestele meeldib maal külas käia siiski pigem päeval, kui rongid ka sõidavad.

Aga valgust pole vist niikuinii ühelgi ajal praegu eriti.

Unes näen juba mitmendat ööd järjest lund.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga