nihe

Nagu pool Eestit, valutan minagi südant. Pole saanud korralikult mitu ööd magada, öösiti, kui oma eluarmastus teises toas rahulikult, kass kaisus, põõnab, käin ja piinan end erinevate koledate üksikasjadega, mis aina pisikese Emily juhtumist selguvad.

Kõik on juba kõikjal öeldud, ja tegelikult polegi ju jätkuvalt päris täpselt teada, mis juhtus ja kas me üldse kunagi saame teada, mis juhtus?

Aga mind täna häirib kõige rohkem ehk kogu see reaalsusenihe. Ma muudkui klikin ja klikin läbi Keiti Instagrami ja vaatan neid pilte ja mõtlen, et… nagu keegi seal tema kommentaaris küsis: “Kuidas sinust sai koletis?”

Mul on raske uskuda, et ta on koletis ja sama raske on mul uskuda, et ta pole. Sest kui tema võib olla koletis – siis samahästi võib olla koletis ükskõik meist, kas pole? Me kõik, kes me laotame oma emmendust ja oi-kui-nunnu-mu-laps-on-emadus-on-õndsus-teemat avalikkuse ette, me kõik võime salaja olla koletised ja keegi ei pruugi teada. Kõige hirmsam on siin see, et – nojah, mis siis täpselt? Reaalsus? Või see, et kuidas ikkagi kõik nii läks, kas seda tõesti poleks saanud ennetada? Kas EMANA ta ei näinud, ei teinud, ei suutnud, ei tahtnud, ei osanud ennetada? Kas ta ei saanud aru, mis koletislikkus on toimumas – ükskõik, kes seda siis läbi viis? Kas ta ei saanud aru, millisel piiril ta ise kõnnib?

See kõik paneb lihtsalt reaalsuses kahtlema. Nii subjektiivses kui objektiivses reaalsuses.

Puutepunkte on muidugi ka. Näiteks tegin hiljaaegu intervjuu ühe asjaosalisega, hoopis teises kontekstis küll. Aga ta oli Emily hoidja ja mingil määral vastutaja. Ja ta oleks ehk saanud… nojah, oleks-poleks. Aga et see kõik on siinsamas, käeulatuses. Need inimesed on reaalsed. Kohtume, kõnnime tänaval mööda. Imetleme instagrami-reaalsust.

Aga kas kõik see lihtsalt ei tekita teis sellist nihke-tunnet? Kui inimesed meie kõrval, inimesd nagu sina ja mina, on võimelised sellisteks asjadeks – siis kuidas me ometi teame, et me ise ei ole? Kuidas sinnani jõutakse? Ma ei taha uskuda, et Keiti sai lapse mõttega ta (lasta) poolsurnuks peksta. Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda, ei suuda. Mitte, et ma kurjust ei usuks, mitte et ma ei usuks, et selliseid naisi ja emasid poleks olemas. Aga ma ei suuda seda sel puhul uskuda, miskipärast. See kõik pidi kuidagi sinnani JÕUDMA. Kuidas sellised asjad sellesse punkti jõuavad?! “Üks pidu, pole ju hullu!”? “Eelmine pidu ju ei juhtunud midagi, saati siis nüüdki!”? “Muidu tore mees, ainult et raske käega…!”? “No korra tutistasin last ja lõin lahtise käega, aga eks ta ajas mind ju närvi ka, mis sellest siis ikka nii väga on…?”

Ja just see, et see pole olnud ettemääratud – minu arvates – see hirmutab  mind. Et tegu pole psühhopaadiga klassikalises mõttes. Et tegu on ASJAOLUDEGA, mis langesid kokku.

Ehk? Ma ei tea, ma võin eksida, aga selline mulje on jäänud. Sest selline geneetiline kurjus niiöelda, tundetus ja õelus ja sotsiopaatlus, sellest veel saab aru. Aga ASJAOLUD? Kus nature vs nurture kakluse tulemusena sünnib lõpuks midagi nii õõvastavat?

See paneb tundma, et meist keegi pole kaitstud. Me kõik oleme ASJAOLUDE eest abitud.

Ja ma ei taha ühtki armast lapsega pilti enam lähiajal kusagil näha. Kõik tundub võlts.

6 Comments


  1. Kōige julgem ja alasti arutlus, mida ma lugenud olen. Aga nii hea ja puudutav, et tōusen püsti!
    Suurepärane!

    Vasta

  2. Sa oled nii hästi minuga sarnased segased mõtted ja tunded sõnadesse pannud. Hea lugeda.

    Vasta

  3. 1. No ei juhtu ju normaalsete inimestega SELLISEID asju, ma ei saa aru, KUIDAS te mõtlete, et “meie kõigiga võiks juhtuda”. Lapse isa ja teisedki on korduvalt välja öelnud, et ema oli ka lapsega koos olles purjus/laksu all ja vaevalt, et seegi kord kaine peaga “õnnetus” juhtus. Normaalsed inimesed ei veeda lihtsalt oma lapsega aega, ise purjus või narkouimas olles. KINDLASTI ei jäta nad oma last võõra inimese hoida, et ise jooma minna, ja PÄRIS KINDLASTI ei jäta nad oma last võõra purjus ja/või narkojoobes inimese hoida. Mina näiteks ei mäleta, et ma terve oma elu jooksul oleks kunagi oma ema joobeseisundis näinud – pidude ajaks viidi meid vanaema juurde hoida. Sõbrad ütlevad samuti, et ei ole väiksena olnud pidudel, kus pole vähemalt üht kainet inimest, kes neil silma peal hoiaks. Sest normaalsed inimesed vastutavad oma laste eest. See, et see ema neid alusreegleid rikkus, näitab juba, et ta ei ole siinsete kommenteerijatega võrreldav.

    2.Blogija ja avaldab arvamust, et kuidas ometi, fassaad oli ju nii ilus? Bitch, please. Blogija/Facebooki kasutaja on nagu lavastaja, kes valib, mis jääb lavale, mis varjatuks ja kus on paslik natuke kulisse sobivamasse tooni maalida. Kas sina kirjutad tõesti kõigest negatiivsest oma elus? Mina küll mitte, ma kirjutan eraelulistest asjadest nii vähe, et lugejatel pole õrna aimugi, kas mul on kodus voodihaige Hugh Hefner või neli vallaslast. Viimase paari aasta eraelulisi sündmusi olen maininud ainult mingites lausekatketes, sest no miks ma peaks ülejäänud Eestiga arutama, mis ja kuidas minu abielus toimus. Nii et kui ma nüüd täis peaga midagi eriti lollakat teeks, imestaks ka kõik suu ammuli, et MIS MÕTTES, blogis tundus ju nii õnnelik ja jagas koogipilte ja prantsuse räppi.

    Vasta

    1. Rents, aga ma omast arust väljendasingi seda mõtet, et me KÕIK peidame asju fassaadi taha. Kunagi ei tea, mis seal taga on. Tundub, et tunned kedagi, aga vaevalt küll, eks.

      Muidugi on mingid põhitõed, alusreeglid, nagu sa ütlesid. Aga piirid kipuvad nihkuma, väidan ma ka. Mitte kõigil, muidugi mitte. Aga ma olen korduvalt, kusjuures, lohutanud sõbrannasid, kes nutavad silmad peast, sest röögatasid lapse peale või andsid laksu. Sest ükski ema nii ei tee! Ja kuhu siit veel edasi?!

      Aga ma pigem kipun arvama tegelikult jah, et siiski tegemist labiilse inimesega, kel reaalsustajuga kehvad lood. Sest isegi kui “normaalne” inimene vea teeb, ta tajub seda ja edaspidi teeb kõik endast oleneva, et seda enam ei juhtuks. Vaevalt sel juhul sama keiss oli.

      Vasta

  4. ma ei õigusta teda, üldse mitte, aga ta ongi minu meelest suht süüdimatu psühhopaat. mu ema käitus samamoodi. selle vahega, et ta vahepeal kahetses kui liiale oli läinud. aga ta oli/on labiilne. talle oleks olnud vaja tonnide kaupa teraapiat ja ravimeid, see oleks ehk midagi parandanud… Emily juhtumi puhul on ilmekalt näha, kui mädad on meie riigi seadused.
    ema võib süüdistada, midagi see ei muuda ja ta isegi vaevalt et täielikult hoomab, milles on tema süü. psühhopaadi mõistus töötab teistmoodi. ehkki ma väga loodan, et ma eksin, ja see “ema” tunneb suurt kahetsust ja südametunnistusepiinu. väga kurb ja kahju, et lapse hooldusõigus õigel ajal isa kätte ei läinud. :/

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga