Monthly Archives: september 2014

bits and pieces

Kooskasvamine Leave a reply

Ühel hommikul kõndis Mila mu voodi juurde, tekk ümber õlgade. See on vestlus sarjast “Kuidas emale vihjeid teha”.

“Terekest,” lausus ta, nagu pea igal hommikul. “Varsti tuleb talv!”
“Jah, tõesti, tule teki alla, külm on…” ümisesin unesegaselt. (PS. Kas pole mitte õnn ärgata selle peale, et keegi ütleb “Terekest!”?!) Mila jäi seisma.
“Jaa, tuleb talv, lumi tuleb maha. Nagu Elsa oskas teha, niimoodi kätega!”
“Mhmh…”
“Ja siis me saame minna metsa, vaata nagu Ana* läks metsa kui ta Elsat otsima läks. Hehe, ja siis ta sai märjaks ja läks niimoodi – põnts-põnts – kleit oli jääs, hahahaa!” Mila itsitas.
“Oli küll nii, jah, aga meie vast märjaks ei saa…”
“Ja siis hobune sõi porgandit! Niimoodi: krõmps-krõmps!”
“See oli põder… Kuule, tule teki alla ometi, külm on!”
“Ei-ei. Ja siis nad läksid Elsa lossi ja siis oli Olaf seal, laulis niimoodi ja tantsis…”
“Mila kuule.”
“Jah?”
“Ega sa juhuslikult ei taha Elsa ja Ana multikat vaadata?”
“MUIDUGI TAHAN, EMME!”

***

Ma kuskil juba kirjutasin, et Mila uus sõber on Kärbes. Alguses arvasin, et ta kutsub mind Kärbseks (sest ta ütles näiteks selliseid lauseid: “Kärbes, mine teise tuppa köhima, MA EI KUULE MITTE MIDAGI.”), aga siis sain aru, et tegelikult  ta siiski kutsub Kärbseks… mu vasakut kätt.

Kui Sikiga sellest rääkisin, jõudsime järeldusele, et kuna Mila on üksiklaps, siis tõenäoliselt on tal käes nähtamatute sõprade aeg, aga kuna talle meeldib oma nähtamatuid sõprasid näha, siis valis sõbraks mu… vasaku käe.

No kidding. Ta võib TUNDIDE KAUPA Kärbsega mängida. Mähib teda sallidesse ja pakub teed ja plaasterdab (mängult) ja paneb tudule ja… Jube tüütu iseenesest, kui tööks on kirjutamine, teisalt ülimõnus, kui ise ei viitsigi midagi teha.

***

Selle nädala (ja ilmselt ka kuu) haripunktiks oli aga siiski üllatuspakk postkastis Evelinilt, millest ma leidsin Rivvrsi signeeritud plaadi. FUCKYEAH! Mis ühtlasi tähendab, et sorta kinda Rivvrs teab, kes ma olen. Või vähemalt on ta oma kätega kirjutanud nime Daki.

Järgmine eesmärk: Dave Grohl. Ja no siis on pm unistused täidetud.

Aga plaati ümbrikust võttes hakkasin ma niimoodi niuksuma, et Miilur ehmatas suisa ära ja hakkas peaaegu nutma. Hiljem jõudsime koos järeldusele, et talle siiski ka ikkagi väga meeldib see plaat.

—
*Kuna filmis hääldatakse Annat millegipärast Ana, siis on nii mõnusam ka kirjutada.

nihe

Inimesed ja inimeseks olemine 6 kommentaari

Nagu pool Eestit, valutan minagi südant. Pole saanud korralikult mitu ööd magada, öösiti, kui oma eluarmastus teises toas rahulikult, kass kaisus, põõnab, käin ja piinan end erinevate koledate üksikasjadega, mis aina pisikese Emily juhtumist selguvad.

Kõik on juba kõikjal öeldud, ja tegelikult polegi ju jätkuvalt päris täpselt teada, mis juhtus ja kas me üldse kunagi saame teada, mis juhtus?

Aga mind täna häirib kõige rohkem ehk kogu see reaalsusenihe. Ma muudkui klikin ja klikin läbi Keiti Instagrami ja vaatan neid pilte ja mõtlen, et… nagu keegi seal tema kommentaaris küsis: “Kuidas sinust sai koletis?”

Mul on raske uskuda, et ta on koletis ja sama raske on mul uskuda, et ta pole. Sest kui tema võib olla koletis – siis samahästi võib olla koletis ükskõik meist, kas pole? Me kõik, kes me laotame oma emmendust ja oi-kui-nunnu-mu-laps-on-emadus-on-õndsus-teemat avalikkuse ette, me kõik võime salaja olla koletised ja keegi ei pruugi teada. Kõige hirmsam on siin see, et – nojah, mis siis täpselt? Reaalsus? Või see, et kuidas ikkagi kõik nii läks, kas seda tõesti poleks saanud ennetada? Kas EMANA ta ei näinud, ei teinud, ei suutnud, ei tahtnud, ei osanud ennetada? Kas ta ei saanud aru, mis koletislikkus on toimumas – ükskõik, kes seda siis läbi viis? Kas ta ei saanud aru, millisel piiril ta ise kõnnib?

See kõik paneb lihtsalt reaalsuses kahtlema. Nii subjektiivses kui objektiivses reaalsuses.

Puutepunkte on muidugi ka. Näiteks tegin hiljaaegu intervjuu ühe asjaosalisega, hoopis teises kontekstis küll. Aga ta oli Emily hoidja ja mingil määral vastutaja. Ja ta oleks ehk saanud… nojah, oleks-poleks. Aga et see kõik on siinsamas, käeulatuses. Need inimesed on reaalsed. Kohtume, kõnnime tänaval mööda. Imetleme instagrami-reaalsust.

Aga kas kõik see lihtsalt ei tekita teis sellist nihke-tunnet? Kui inimesed meie kõrval, inimesd nagu sina ja mina, on võimelised sellisteks asjadeks – siis kuidas me ometi teame, et me ise ei ole? Kuidas sinnani jõutakse? Ma ei taha uskuda, et Keiti sai lapse mõttega ta (lasta) poolsurnuks peksta. Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda, ei suuda. Mitte, et ma kurjust ei usuks, mitte et ma ei usuks, et selliseid naisi ja emasid poleks olemas. Aga ma ei suuda seda sel puhul uskuda, miskipärast. See kõik pidi kuidagi sinnani JÕUDMA. Kuidas sellised asjad sellesse punkti jõuavad?! “Üks pidu, pole ju hullu!”? “Eelmine pidu ju ei juhtunud midagi, saati siis nüüdki!”? “Muidu tore mees, ainult et raske käega…!”? “No korra tutistasin last ja lõin lahtise käega, aga eks ta ajas mind ju närvi ka, mis sellest siis ikka nii väga on…?”

Ja just see, et see pole olnud ettemääratud – minu arvates – see hirmutab  mind. Et tegu pole psühhopaadiga klassikalises mõttes. Et tegu on ASJAOLUDEGA, mis langesid kokku.

Ehk? Ma ei tea, ma võin eksida, aga selline mulje on jäänud. Sest selline geneetiline kurjus niiöelda, tundetus ja õelus ja sotsiopaatlus, sellest veel saab aru. Aga ASJAOLUD? Kus nature vs nurture kakluse tulemusena sünnib lõpuks midagi nii õõvastavat?

See paneb tundma, et meist keegi pole kaitstud. Me kõik oleme ASJAOLUDE eest abitud.

Ja ma ei taha ühtki armast lapsega pilti enam lähiajal kusagil näha. Kõik tundub võlts.

leiutajateküla daki

Argielu Leave a reply

Täna olid eriti eredad ja värvikad unenäod. Muuhulgas käisime emaga suuskadel mööda vanu indiaaniradasid, aga enne seda nägin unes, et ma olin teadlane. Või isegi pigem leiutaja. Ma olin (ilmselt eilse Doctor Who osa valguses) leiutanud ajas tagasi rändamise vahendi.

“Õigemini pole see ajas tagasi rändamine,” täpsustasin unes ühele noormehele. “Sa saad sellega hetkes tagasi minna ja selle hetke uuesti läbi teha. Ma muide olen seda ka juba praegu selle vestluse ajal kasutanud.”

Ja olin tõesti. Vahend ise oli natuke nagu higipulk – seda pidi tõmbama endale nahale, kus ta hakkas kergelt helendama ja vupsti, olid sa tagasi situatsioonis, mida sa muuta tahtsid.

Noormees, kellele ma oma leiutist näitasin unes, oli mulle võõras, aga muutus kasvavalt murelikuks. “Aga sa ju tead, et see on ohtlik! Sa oled naine ja naised ei tohi leiutada, saati veel midagi nii suurt ja olulist…! Me peame põgenema, koheselt, enne kui keegi teada saab.”

Muuhulgas nägi see noormees välja natuke nagu Mallu Kardokas, aga polnud kindlasti tema.

Ja siis me põgenesime. Mingil põhjusel võtsin ma oma asjad kaasa kilekotiga ja mõtlesin, et küllap seal, kuhu ma lähen, palju asju pole vaja. Sest venelased on ju juba sees ja ime, kui me siit Tallinnagi jõuame…

Noormees arvas, et me peaksime auto või ühistranspordi asemel proovima siiski hääletada. Et kuidagi anonüümsem ja turvalisem.

Aga enne kui me maanteele jõudsime, vajus sisse sild, mööda mida me kõndisime. Jões ujusid mõned tuttavad inimesed, kellele mu saatja ilmtingimata hüvasti tahtis öelda, aga seda tehes kippus ta ise ära uppuma…

Ja siis tatsas tuppa Mila ja ütles sosinal: “Terekest!”, ja sinna mu põgenemine ajas rändamise vidinaga ka jäi. Kas venelased said mu kätte või ei? Eks seda näidatakse ehk järgmises osas.

elutõed

Kooskasvamine 10 kommentaari

IMG_20140914_194429Jälle üks vestlus rongist, sel korral minu- ja Milavaheline.

“Aga lüüa ei tohi,” ütleb Mila.
“Ei tohi tõesti.”
“Ja hammustada ei tohi ja kiusata ei tohi.”
“Täiesti õige.”
“Aga mängida tohib!” teatab ta rõõmsalt, ja lisab siis nii, et peaaegu terve rong kajab: “Ja musitada ja kallistada tohib ka!”
“Sul on täiesti õigus, kallis. Sa oled põhimõtteliselt eluks valmis. See ongi elu, sul on põhitõed selged.”

Mila mõtleb natuke.

“Aga vahepeal ma kukun. Ja siis ma nutan.”
“Jah, kõik me nutame, kui me kukume. Mina kukun vahel ka.”
“Jah, aga kui mina kukun, siis sina tuled ja püüad mu kinni. Ja siis ma, niimoodi, nutan sul süles.” Mila näitab natuke ette, kuidas ta nutab, ja jätkab: “Ükspäev ma kukkusin maha. Aga siis sa tulid ja puhusid peale ja ma nutsin ja siis enam ei nutnudki!”
“Jah, mu arm. Ma luban sulle siinsamas, et isegi, kui mind pole seal sind kinni püüdmas kui sa kukud, olen ma alati olemas, et sa minu juures nutta saaksid kui sul on valus.”
“Jah! Ja siis sa teed mulle kõvasti kalli-kalli. Kui ma nutan ja kukun.”
“Muidugi teen, alati teen. Aga tead, Milake, me kõik kukume vahel. Ja see polegi tähtis, et me kukume. Tähtis on see, et me tõuseme jälle püsti.”
“Ja siis sa tuled lohutama?”
“Jah, siis ma tulen lohutama. Alati tuleb keegi sind lohutama, ma luban sulle. Ja sa kukud ja nutad, ja siis tõused püsti ja võibolla kukud kunagi veel.”
“Aga sa püüad mu kinni?”
“Alati.”

dialoogikatke rongist

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Alguses arvasin, et omavahel räägivad isa ja poeg, aga pärast ma polnud enam nii kindel. Igal juhul – üks umbes 30aastane natuke kulunud olemisega meesterahvas ja üks varateismeline poiss. Rongis teel Paldiskisse.

“Istu, kaks!… Õigemini, ei, oot, kuidas seda öeldigi? Istu, viis! Jah, just…! Mind on elus, muide, lausa kahest koolist välja visatud.”
“Jah?”
“Nojah.” Lonks kaheliitrisest pilsnerist. “Aga ega ma selle üle uhke ole või midagi. Ega ma mingi moraalijünger taha nüüd sulle olla, eks. Aga kui ma ikka ringi vaatan – kõik mu klassivennad ajavad miljoneid kokku. Miljonid tagataskutes! Ja mis mul on? Hui mul mingid miljonid on! Müün kehvasid autosid…”

Lonks kaheliitrisest pilsnerist.

30 going on 30

Inimesed ja inimeseks olemine 7 kommentaari

Mind on tabanud vist lõpuks see tõeline 30. eluaasta kriis. Esimest korda tundsin seda teravalt magistritöö esimeses seminaris, kus armas õppejõud Kaja rääkis meile kõigile, et me oleme oma professionaalsusastmelt, kui me kevadel lõpetame, 7. tasemel. 8. aste on doktorikraad. “Ehk siis te olete praktiliselt tipus,” teatas ta rõõmsalt ja ma vajusin kössi.

Jajah, tipus.

Ma olen 30 ja alustan oma elu vähemalt kolm korda uuesti – kui mitte rohkem. Mulle ei kuulu siin ilma peal ei rohkem ega vähem kui mu arvut ja kaks kassi ja üks vana telekanäru ja külmik, mida ma vean nagu hingeõnnistust ühest kohast teise kaasa. Vastutav olen muidugi palju rohkema eest – laps ja kolmas kass ja üürikorter ja arved ja laenud ja firma ja kohustused.

Aga sisuliselt siiski olen ma jälle täiesti alguses, mul pole miskit ja lähitulevik ei näita, et mul iial miskit hakkaks olema. Mitte et see omand per se mind iseenesest väga paeluks, aga ma lihtsalt tahaks ju ka kuhugi kuuluda. KUULUDA. Olla vajalik ja oma ja igal hommikul tervitatud.

Ja siis täna sõitsin poolpimedas koolist koju, vaatasin rongiaknast välja ja mõtlesin, et ei tea, kas sügised on alati olnud nii udused? Kas ma pole seda lihtsalt tõesti varem näinud? Tegelikult oli ju hea päev. Kohtusin kahe-kolme väga ägeda inimesega täiesti sotsiaalselt, missiis, et kahega neist ühistranspordis; seminar oli üliäge ja üleüldse ma tundsin, et ju ma teen ikka õiget asja, kui see mu südame põksuma paneb. Päike paistis ja linn naeratas ja ma tundsin, et armastus on siiski see, mis… Ma ei teagi. Et seda pole loetud hulgal. Tee silmad lahti ja naerata ja…

Aga siis ma mõtlesin sellele ka, rongiaknast iseenda väsinud nägu vastu peegeldumas, et mind on ikka NII PALJU. Mind on LIIGA palju isegi mu oma pere jaoks, mu sõprade jaoks – kuidas üldse iial saab mind olla händlitavas koguses kellegi… teise jaoks? Ja samas, ma ei oska olla vähem kui see mis ma olen. Mulle sageli öeldakse, et üks põhjus, miks ma inimestele korda lähen – või miks mu kirjutised lähevad – on see, et ma julgen kirjutada ka asjade pahupoolest. Et elu pole alati lill ja kookosesupp, vaid on ka sitas sumpamine ja jõunaer. Et inimesed saavad sellest lootust ja tuge.

Aga… Ma olen, muidugi, selle kõik ise teinud, ise end sellesse rolli pannud. Ja ma ei kahetse, ausalt ei kahetse. Sest ma TEAN RAUDKINDLALT, et mu kirjutised on inimesi aidanud. Ja see on alati olnud peamine ja jääb ka edaspidi nii.

Aga kuidas ometi saan ma olla minaise, kui see minaise on nii suur ja teda on nii palju ja ta on selline poolavalik ja oma ettevõetud ristiretkedega?

//

Ma olen avastanud, et mängin jälle seda mängu, kus ma vaatan inimesele otsa ja püüan esiteks ette kujutada, et mis oleks, kui me satuks mingi juhuse tõttu tulevikku jagama. Aga peamiselt ma vaatan neile otsa ja püüan ette kujutada, mis on nende saladused.

Sest vahel mulle tundub, et kõigil teistel maailmas on saladused, ainult minul ei ole. Ja vahel tundub mulle risti vastupidi, et ainult minul on saladused, rõhuvad, tapvad; ja kõigil teistel pole. Et kõik teised elavad rõõmsalt ja mittekomplitseeritult ja…

…ja muidugi tean ma, et see on absoluutselt vale. Kõigil on raske, kõigil on komplitseeritud.

Ja saladused on ka kõigil. Lihtsalt enamik ei räägi internetis neist. Ilmselt tegelikult ei räägi minagi.

Aga vahepeal, teate, on see blogidaki olemine nii suur koorem, et tahaks lihtsalt põgeneda ja alustada täiesti nullist.

Sest, hah, mu praegused nullistalustamised pole IIALGI täiesti nullist. Kõik, mis ma alustan, tuleb selle kümneaastase internetitaagaga.

Ja seda, mu sõbrad, ei talu enda õlul ka parimad meist.

nädal senini numbrites

Argielu 6 kommentaari

Mila sai esimesest septembrinädalast kusagilt nohu, andis selle lahkelt ka mulle ning lõppeks tundub tal olevat palju parem kui mul, kes ma haiguse ikka avasüli vastu võtsin. Siin on nädal senini numbrites:

  • 2734 meetrit täisnuusatud nuuskarätti
  • 2 praktiliselt unetut ööd (siinkohal süüdistan lisaks ka täiskuud)
  • 16 osa Mary Tyler Moore Showd
  • 3 edasilükatud kohtumist
  • 1 puudutud loeng
  • 1 otsustatud magistritöö teema (aajee!)
  • ja 1 magistritöö seminar, mille käigus ma võibolla nakatasin
  • kolme inimest
  • aga loodan, et neid inimesi on siiski 0
  • 3 tundi ühistranspordis
  • 45 minutit teetööde taga
  • kusjuures linnas käisin ainult 1 päeva, eile
  • 1 artikkel
  • 1 kolumn
  • ja 1 kolumn täna veel vaja teha
  • ja 1 artikkel ka ju veel vaja teha
  • 0 trennipäeva
  • 37,4 palavikku
  • 567 ühikut peavalu
  • 12 357 köhahoogu iiveldamiseni
  • 1 paar kingi, mis tuleb pärast eilset vihmas trippimist ära visata, mis omakorda põhjustasid
  • 1 paari põlvedeni märgi pükse
  • ja 1 paari külmetavaid jalakesi, mis kindlasti aitasid terveks saamisele
  • kaasa -200 protsenti
  • 1 korra nägin unes Stingi ja muuhulgas oli aastavahetus ja muuhulgas oli mul Päris Oma Kodu
  • 17 korda olen tahtnud lihtsalt nutma hakata, aga kuna ma olen Strong Independent Woman (icic), olen seda siiski teinud vaid
  • 1 korra

Tahaks normaalset elu, aga kes teab, äkki ma ei oskakski sellega midagi pihta hakata. Kuidas saab elada nii, et ei peagi iga asja hullumeelselt rongiaegade järgi sättima? Kuidas saab elada nii, et võid vabalt sättida peaaegu suvaaegadele kohtumisi, sest kui jääbki aega üle, on sul kuhugi minna (koju, kontorisse) ja sa ei peagi 4 tundi tühja linna peal passima? Kuidas saab elada nii, et sa jõuad koju ENNE KELLA KÜMMET ÕHTUL? Ahjaa, saab ju küll, kui on lühike koolipäev, mis lõppeb enne seitset.

Kiun lõppenud, hakkas natuke kergem küll. Tänan tähelepanu eest. Ärge haigeks jääge!

elu kolme kassiga ehk leiame Ollile üheskoos Päris Oma Kodu!

Argielu 2 kommentaari

2014-06-10 17.25.41Mäletatavasti võtsime aprillikuus omale kostiliseks Oliveri – õnnetu elusaatusega tänavakassi, kellel Pesaleidja kassitoas olemine kohe sugugi ei istunud. Sai seal teiste kasside käest kere peale ja oli üleni stressis. Kui ta meitele saabus, oli tegu tõelise sülekaga, kes nurrus nii et toad kajasid. Kui ta aga kastreerimisest taastus ning vaikselt koduse eluga harjuma hakkas, selgus tema tõeline iseloom. Ma olen elus kohanud mitmeid kasse, aga kedagi nii ägedat kui Oliver pole mul vist tõesti õnnestunud seni kohata!

Ta on tõeline mõnus kassiisand, kellel mänguhimu ja -lust, mis võiks kuuluda temast poole nooremale kassipoisile. See, et ta mängida tahab, on aga teinud suhted praktiliselt võimatuks Miuksu ja Pussakaga, millest on väga kahju, sest tegelikult ma lootsin nad ikkagi klappima saada… Praeguseks on aga selge, et kuni ma elan korteris (ja mitte sellises nagu Nõmmel, kus kassidel priikäik ka õue – seal oleksid nad ilmselt ammu juba sõbralikemas suhetes!), ei mahu Oliver meile elama. Liiga suured isiksused kokku sattunud, liiga territoriaalsed… Seega on Oliverile päriskodu leidmine muutunud põletavaks küsimuseks.

Kahjuks on aga praegu teatavasti kassipoegade hooaeg ning vanad tegijad pole nii meelsalt uute kodude silmapiiril. Sellest on tõesti väga kahju, sest Oliver väärib Päris Oma Inimest Päris Oma Koduga. Nurrmootor on ta jätkuvalt – ükski teine mu kass ei jõua nurrumises Ollile ligilähedalegi. Ning Milaga on tal välja kujunenud oma traditsioonid – õhtul hambapesu ajal hõõrub ta end vastu jalgu ning kui siht võetakse magamistoa poole, sätib ta end kiirelt voodisse tudule. Vahel käin neid öösiti vaatamas ja Oll-poll magab nii magusalt jalutsis, et ei liiguta vurrugi.

Aga jah, teiste kasside stressitase (ja sellega seoses ka minu enda oma) on üle igasuguste limiitide. Seega palun teid, mu armsad sõbrad – kas teie hulgas on keegi, kelle kaisust on just selline valgekirju pehmik puudu? Või on teil ehk võimalus pakkuda Ollule paremat ajutist kodu kui see minu oma, kus kaks vanemat kass-olijat nii väga kurjad uue tulija suhtes poleks?

Kes aitab kodu leida, saab minu poolt kaasa ka väikese kingituse!