Hüvasti, Robin Williams – depressioon nõudis järgmise ohvri

Just praegu jõudis minuni (ja paljude teisteni) uudis, et koomikageenius Robin Williams on surnud. Kahtlustatakse enesetappu, ilmselt poomist. Ta ei ole kunagi olnud mu lemmiknäitleja, kuid ma olen alati austanud ta talenti ja ausalt öeldes on kõige kõhedam hetkel see tunne, mis mind rabas, kui ma lugesin sõnu…

depression… suicide…

Mul ei ole olnud depressiivset episoodi juba väga pikka aega. Mingi päev ma just mõtlesin, et see on ikka uskumatu, kui hästi mul läheb – ja peamine, kuidas ma sellest aru saan, on tõsiasi, et ma ei pea sellele mõtlema.

Ma ei pea mõtlema, kuidas elada päeva üle.

Ma ei pea mõtlema, kuidas sundida end naeratama, kuidas sundida end lapsega tegelema, kuidas sundida end sõpradega suhtlema.

Ma ei pea mõtlema, kuidas saada end öösel magama (kuigi ma jätkuvalt ei maga õigesti või üleliia hästi), sest et ma lõppeks magan siiski piisavalt ja ma EI LÄHE HULLUKS.

Ma ei pea kartma kellahelinaid või uksekelli või telefone või e-maile, sest… Ma… olen… normaalne?

Ainus, millele ma pean mõtlema, on regulaarsed kohtumised arstiga. Ma ei pea isegi mõtlema oma rohtudele, sest 6+ aastat, mis ma neid võtnud olen, on nende võtmine nii elu osa, et kui ma peaks praegu võtma antibeebipille, siis ei oleks šanssigi, et ma “unustaks”. (PS. Ärge oodake titeuudiseid, mul on jätkuvalt spiraal.)

Jah, vahepeal kammib ära, aga ma pole mõelnud sellele, et ÄKKI OLEKS MAAILMAL JA KÕIGIL NEIL, KEDA MA ARMASTAN PAREM KUI MIND EI EKSISTEERIKS. Mul pole see mõte läbi käinud juba väga pikka aega. Viimati oli see ehk… Jah, siis oli see ühes teises võtmes. Siis oli see võtmes kui-mind-ei-eksisteeriks-äkki-see-kohutav-ajukepp-saab-läbi. Aga see ei olnud depression per se. See oli olukorrast tingitud hullus. See oli olukord, kus igaüks minu asemel oleks mõelnud samu mõtteid.

Aga Robin Williams meenutab valusalt, liiga valusalt, kui hästi on mul läinud. Mul on läinud hästi, et minu katsed oma elu lõpetada (jah, neid on olnud) pole läinud läbi. Mul on läinud hästi, et mul on toetavad sõbrad ja toetav pere, kes on minu jaoks olemas, kui ma ei tõuse nädalate kaupa voodist ja isegi enam ei nuta, sest et hing on tühi ja maailm pole enam isegi mitte hall, vaid lakanud eksisteerimast, sest muudmoodi ei händli lihtsalt ära. Mul on vedanud, et ma pidin elama ilma diagnoosi ja proper rohtudeta-teraapiata vaid… kuus-seitse aastat oma elust ja umbes sama kaua on mul olnud korralik toetussüsteem. Mul on vedanud nii paljude asjadega…

…ja ilmselt, tõenäoliselt, päris kindlasti vedas Robin Williamsil ka. Nagu ka Hunter S. Thompsonil, nagu ka Sid Viciousel või Juhan Viidingul (PS. Ma ei usu NEVEREVER, et Kurt end tappis) või Elliott Smith või kõik need teised õnnetud ja vähemkuulsad ja haiguse küüsis, mis neile pidevalt kõrva sosistas, et nad pole väärt elama. Oi, kuidas depressioon valetab. Oi, kuidas ta võib sul pea segi ajada…

Aga depressioon on HAIGUS. On väga oluline, et inimesed mõistaksid: see pole valik või trendivärk või väljamõeldis või karakteriviga. See on haigus.

Palun kuulake ja uskuge inimesi, kes teil ümber on. Ja eriti peaks kuulama vaikust. Sest depressioon muuhulgas ütleb ka seda, et sind ei kuula niikuinii mitte keegi või kui kuulabki, siis keegi ei usu, nii et pole mõtet suud lahti teha.

On mõtet. Alati on. Me kõik oleme kellegi jaoks ääretult olulised. Ja depressiooni vastu on olemas ravi.

Ärge seda unustage.

Ja nagu üks kord varemgi, ei suutnud ma kiire guugeldamise peale (sest enesetapjatel on ju lõputult aega, et numbreid netist välja kaevata) leida ühtegi ööpäev läbi avatud kriisitelefoni, kuhu vajadusel helistada, küll aga leidsin www.eluliin.ee. KUI SA TEAD MÕND TOETUSLIINI, MIS VÕTAB KRIISIKÕNESID PIDEVALT VASTU, ANNA SELLEST KOMMENTAARIDES TEADA JA KATSUME SELLE GOOGLE’ISSE SAADA! (Nii et see guugeldamisel ka välja tuleks!)

22 Comments


  1. mina ka sõitsin parajasti, kaks last auto tagaistmel, pargi suunas, kui raadiost robin williamsi uudis tuli ja…

    kahju oli.

    kahju oli isegi mitte niivõrd seetõttu, et ta end (arvatavasti) tappis – sest minu arust on igal elusolendil õigus ise valida, kas ta tahab elada, või mitte – vaid oli kahju mõelda, kui üksildane tema teekond võis olla, kui ta selle otsuseni jõudis. kui üksildane võib misiganes elusolendi teekond olla, kui saabub otsus, et elada enam ei tahaks.

    aga samas ma olen tänulik, et ta olemas on olnud, ja et ta mind paljudel kordadel naerma on pannud.

    Vasta

  2. Uudis oli minugi jaoks shokeeriv.

    Kui ma ise umbes aasta tagasi depressiooniga lõpuks võitlema hakkasin, siis olid sinu selleteemalised kirjutised põhiliseks jõuandjaks ja lootusekiireks.

    Pean sind siiani üheks väga oluliseks osaks mu paranemisprotsessis. Täna olen palju õnnelikum inimene.

    Aitäh sulle!

    Vasta

    1. Sa ei kujuta ette, kui oluline see minu jaoks on. Aitäh, et oled alles ja aitäh, et ma sain sind aidata!

      Vasta

  3. Ma olen teinud läbi sellesama asja. Depressiooni. Liiga mitu enesetapukatset. Kuulnud liiga palju hääli oma peas, mis sosistavad, et ma olen kõigile koorem. Et ma olen üks mõttetus ja kole nuhtlus. Ma olen olnud ravimisõltlane(unerohi). Aga ma olen elus. Ja see tunne on nii hea. Ja see tunne, et mind psühhiaater eelmine nädal LÕPUKS OMETI terveks tunnistas, on ülim. See näitab, et ma olen hakkamasaaja.

    Kusjuures, ühtegi abiliini ei tea ka mina. Vahel on nt koolide fuajeedes üleval küll need, aga kriisiolukorras inimesed ju ei lähe ometigi sinna otsima.

    Aga mõni –

    1492 – vägivalda kogenud naistele

    126 – depressioon, muud psüühilised häired(e-p 17.00-03.00)

    6 558 088 – Eluliin (E-P 19.00-07.00)

    6314 300 – Psühholoogiline kriisinõustamine (E-R kell 9.00-20.00, L kell 10.00-20.00)

    Enamik pärit siit – https://www.arst.ee/et/Kasulikud-lingid

    otsimine võttis aega POOL TUNDI.

    lahendus.net abil saab abi Internetipõhiselt

    Vasta

  4. Mul on hea meel, et sa heas kohas oled. 🙂

    Ma ei teagi miks, aga mind ei üllatanud see Robin Williamsi uudis. Mõtlesin, et ahah, veel üks koomik, jah? Kahju muidugi väga… Aga samas sai ta enamiku oma elust oma tumedad mõtted naljaks pöörata ja inimesi naerma ajada. Tal oli hea elu, kokkuvõttes. Sest ta oskas oma miinused enda jaoks plussideks teha. Kuni viimase ajani siis.

    Vasta

  5. Mul jäi Su jutust silma üks asi või mitu. Nimelt ma kardan osasid e-maile avada, osasid smse avada. Sest kui on nö paha-uudis, siis see halvab mu terveks päevaks. Vahepeal ei saa ma magada, ma ei jää magama, kõik muremõtted ketravad ja ketravad.

    Käisin nüüd hiljuti psühholoogi juures, testis mind ja käisin mitu korda kohal ja tema arvates ma olen täitsa terve. Aga tegelikult olen ma täiesti ületöötanud – kodu,töö, lapsed, kodu, töö, lapsed, non-stop. Ja viimasel ajal on tunne, et ma enam ei jaksa. Isegi mees ei saa aru ja pahandab minuga, et ma ei tee piisavalt, et miks vahepeal MIDAGI ei tee. Ma ei tea, mida enam teha, ma ei tea, kuhu pöörduda. Mees arvab. et mul on sünnitusjärgne depressioon. No, aga ei ole. Mees on ise pidevalt komandeeringus ja ei näe, kui suurem koorem mul üksi kaelas on. Ja kui ma murdumise hetkel talle helistan, siis pahandab, et miks seda kõike tema peal välja elan. Oeh, ma ei oska tõesti ise enam mingit lahendust leida…

    Vasta

    1. Lase mõnel oma sõbral see tekst mehele saata, või saada ise.

      Vasta

    2. Kirjuta mulle privaatselt või Facebookis, räägime. Mõtleme välja, mis see on. Keegi ei peaks nii tundma.

      Vasta

    3. Kõlab VÄGA tuttavalt!

      Paar nädalat tagasi olin samuti perearsti kabinetis, ütlesin, et abikaasa arvab, et mul on sünnitusjärgne depressioon. Arst kuulas, mis mul talle rääkida oli, ja ütles: ei, kullake, see ei ole depressioon – see on täiesti normaalne reaktsioon hulgale stressile. (Minu puhul siis kaks last, probleemid majaga, väike tugivõrk, igavlev koer… Väsimus, et ei jaksa selle kõigega tegelda.) Pani sellegipoolest suunamise nõustamisele ja ütles, et kui ma tunnen, et olen valmis ravimeid kaaluma, siis küsigu julgesti: et ravim on nagu redel, millega aidata ennast raskest ajast üle; võtmine ei tähenda, et ma jään alatiseks ravimeid võtma.

      Küll aga on vahe selles, et minu abikaasa on omalt poolt valmis ükskõik mida tegema, et aidata, ja julgustab mind pidevalt rääkima, rääkima, rääkima. Et selle asemel, et seda pinget sees hoida, talle kõigest rääkida, isegi kui osa sellest pingest on pahameel temaga, kui ta midagi “valesti” teeb.

      Kaks aastat tagasi oli tema meie peres “stay at home parent”, kuniks mina tööl raha teenisin, ja seetõttu ta on väga tuttav sellega, kui kurnav kõige sellega tegelemine tunduda võib.

      Ja tead: tema suhtumine aitab mind. Aitab palju! Enamuse päevadest on mul tunne, et ma ei ole üksi, ja et me pidevalt otsime võimalusi, et üksteisele puhkeaega võimaldada, sest me teame, kui kurnatud me kumbki vahel oleme.

      Ja siis ma loen su kommentaari ja… ma olen su mehe peale pahane. Pahane! Aga ma ei tea, kuidas aidata. Kui keegi mu sõpradest kirjutaks niimoodi, siis ma arvatavasti (kui endal praegu kaks väikest last ei oleks) läheks külla ja ütleks, et tead, sina mine nüüd paariks tunniks jalutama või ujulasse või miskit, tee midagi toredat, ja mina senikaua küüriks vannitoa puhtaks, pühiks tolmu, teeks toad korda, teeks süüa, ja leiaks kellegi sõbra veel, kes lapsi kantseldaks.

      Sest töö-lapsed-kodu-töö-lapsed-kodu on, minu jaoks ka!, VÄGA kurnav. Aga õnneks mu abikaasa teab seda tunnet, sest ta on ise ka selles olukorras olnud.

      Aga kuidas teha nii, et sinu mees aru saaks, et sul on raske? Grrrrrgh!

      Vasta

      1. Tegelikult on olukord nii ja naa, et kui ta kodus ON, siis ta aitab: teeb nö naistetöid. Kui mul oleks mees, kes ütleks, et naistetööd on minu rida, siis me poleks koos. Kui ta komandeeringus on ja praegu on selline periood, et kodus on ta harva, siis on kõik asjad minu kaelas

        Meil mõlemal on hullumeelne töökoormus, aga seda ta ei näe ja ei arvesta, et mul on lisaks veel lapsed. Töökoormuse oleme ise valinud, selles pole kedagi süüdistada.

        Olen korduvalt rääkinud ja tema vastus ongi olnud see, et mul on sünnitusjärgne blaa-blaa-blaa. Saatsin oma jutu ka eelmine nädal talle, sest rääkides ta ei kuula. Eks näis, väga keeruline on asju niimoodi distantsilt selgitada, temaga.

        Vasta

  6. Respekt, et julged sellistest teemadest rääkida. Inimesed on liiga vait. Ja muidugi endiaelt haige olles arusaadavatel põhjustel. Kuid ka juba tervemaks saanud inimesed võiksid suu lahti teha. Psyyhilised haigused eo tohiks olla tabu, nendest tuleks rääkida, see oleks nii paljudele suureks abiks. Paranemise lugusid on niiii vähe, tore et nyyd yks juures!

    Vasta

    1. Mul on muidugi see, et ma ei “parane” ilmselt kunagi, ma jään alatiseks (ilmselt) võtma rohtusid. Aga ma peaks sellest tõesti rohkem rääkima, sest nagu näha neist kommentaaridestki siin, on kasvõi minu üks hääl väga oluline.

      Vasta

      1. See, et sa elad ja endaga osaliseltki hakkama saad on depressiooni puhul väga suur asi, selle yle tuleb uhke olla ja hästi hästi meeles hoida, et teada, et on võimalik.

        Vasta

  7. See on inimestele suureks abiks, kui keegi avalikult räägib sellisest raskest teemast nagu psüühikahäired. Mul on väga selgelt meeles Sinu artikkel teemal-antidepressandid päästsid mu elu. Selle lugemine oli suureks tõukeks, et jõudsin peale pikka piinlemist AD juurde.

    Vasta

    1. Mul on ääretult hea meel, et ma sain (teadmatult) abiks olla. Kuidas sul praegu läheb?

      Vasta

      1. AD kuur kestis 8 kuud ja kahjuks peale seda tuli suur tagasilangus, nüüd uus kuur 2 kuud, aga olemine ei ole veel nii hea kui võiks olla. Ausalt öeldes hirmutab, et ilma AD läks olemine kiiresti halvaks. Jah, öeldakse, et suhkruhaige vajab elu lõpuni insuliini ja meie serotoniini, aga raske on leppida sellise “sõltuvusega”. Tahaks olla lihtsalt normaalne.
        Huvi pärast küsin, mis AD Sul on?

        Vasta

        1. B, ma ei tea, kas tuled siia tagasi (kirjuta mulle parem privaatselt!), aga tagasilangus on normaalne. Ja ma ei võta enam AD-sid, mul veits keerukam asi. Palun kirjuta mulle (sest ma hetkel olen liiga kurnatud, et ise teha esimest sammu) ja räägime!

          Vasta

  8. Jah, Daki, oled ka mulle olnud eeskujuks ja julgustuseks, osalt tänu kellele ka ise neist asjust olen rääkinud. On hapraid inimesi meie ümber, keda need jutud aitavad ja toetavad.

    Küllap jääb alati alles see enamik, kelle jaoks psüühilised probleemid on lihtsalt rumalus ja tahtelõtvus. Eks nad lähtuvad enda sisetundest, kuidas nemad selle olukorraga toime tuleks. Ja millest muust inimene saakski lähtuda – ei saa seda pahaks panna. Siiski arvan, et on hea, kui toredad ja vaprad inimesed nagu Sina räägivad oma võitlusest depressiooniga – see paneb mõtlema, muudab meid üksteise suhtes õrnemaks.
    Aitäh Sulle, Daki! <3

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga