Daki targutab: Monogaamsete suhete võimalikkusest

Kolumn Delfi Naistekale oktoobrikuust 2012.

Lugesin kusagilt, et mehed jagunevad põhimõtteliselt kaheks: need, kes petavad ja need, kes petmise kohta valetavad.

 

Ma olen põhimõtteliselt selle jaotusega nõus, sest ma ei ole kunagi väga tugevalt monogaamia-usku olnud. Mõte sellest, et elu lõpuni magad ühe ja sama inimesega, tundub kuidagi kergelt õõvastav. Ja võimatu saavutada. Nii olengi mina pidanud füüsilisest petmisest palju hullemaks “emotsionaalset petmist” ehk seda, kui mu kaaslane leiab endale kellegi, keda ta usaldab minust rohkem, kellele ta räägib rohkem kui minule ja kelle kõrval ta tahab üles ärgata. Ka siis, kui kõik eelpool nimetatu toimub inimesega, kellega ta ei seksi.

 

Aeg-ajalt tuleb ikka seltskonnas petmise teema jutuks ja mind alati hämmastab, kui erinevad inimesed selle koha pealt on. Üks mu sõbranna näiteks ütleb, et tema ei oskagi sellist tunnet nagu armukadedus tunda ning lubab vabalt oma elukaaslasel teha, mida too soovib (eeldades vastu sama vabadust). Rohkem on mul küll sõbrannasid, kes isegi teise naise suudlemisest teada saades käsiks mehel võtta oma sokid ja uksest välja astuda. Ja mina olen vist kuskil seal vahepeal – päris ükskõik ei ole ja armukade olen aeg-ajalt küll, kuigi natuke teistsuguste asjade peale.

 

Üks põhjus, miks on mul monogaamiasse raske uskuda, on ajukeemia. On ju kindlaks tehtud, et armunud inimese aju tulistab samas taktis, mis narkomaani aju – kõik need dopamiinid, endorfiinid ja muud mõnuhormoonid ringi tuiskamas… Kord juba seda tunnet kogenuna igatseme ikka seda tagasi. Mõned ehk vähem kui teised, aga ma usun, et suur osa meist siiski on pigem nautinud armunud olemist ja tahaks seda veel kord kogeda.

 

Teadlaste väitel saab armumine läbi umbes poole aastaga, siis väsib aju ära ja hakkab muid hormoone vahelduseks tootma. Mis sellele järgneb, on igas suhtes erinev – mõned liiguvad edasi sidemeni, mida kutsutakse armastuseks, mõned aga jätkavad edasi eraldi. Kuidas kunagi. Ja kindlasti on suur osa, kes hakkavad (alateadlikult) otsima järgmist “laksu”, järgmist armumist.

 

Lisaks ajukeemiale räägib monogaamia vastu bioloogia. Kõik me ju teame, et isased on loomult polügaamsed ja tunnevad vajadust oma seemet kõikjale puistata, samas kui emased kalduvad monogaamiasse ja eelistavad järglasi saada parima võimaliku geneetilise paketiga. Suhtekäitumise aluseks on aga ka see, kui palju me suhtesse panustama peame. Isased saavad asjaga viie minutiga ühele poole. Emased on kõigepealt ilmatuma aja rasedad ning pühendavad siis pool elu järglase üles kasvatamisele. Sotsiobioloog Robert Trivers sõnastaski kunagi selle seaduspära – sugupool, kes tegeleb järetulijaga kauem, panustab suhetes kvaliteeti. Kes aga kiiremini hakkama saab, panustab kvantiteeti.

 

Inimlapsed vajavad hoolt muidugi päris pikka aega ja võidavad kahe vanema olemasolust rohkem, kui teiste liikide järglased. Nii et monogaamia tundub inimeste puhul olevat puhtalt vajadusest välja kujunenud – mida kauemaks isa paigale jääb, seda rohkem saab ta kindlustada oma lapsele hea elu. Lihtne. Ja kui laps on edukalt suureks kasvatatud, võivad vanemad taas oma teed minna. Mõnikord lähevadki. Pooltel juhtudel lähevad juba poole pealtki.

 

Niisiis, ma ei usu monogaamiasse. See muidugi ei tähenda, et ma poleks seda paaril juhul proovinud, ikka olen. Ja iga korraga aina enam veendunud, et monogaamiline suhe eeldab rasket tööd, pühendumist, eneseohverdusi, kompromisse,  sõprust, ühiseid läbitud rõõme ja raskusi. Täpselt samamoodi püsib selline suhe mitmetel keeldudel, mille sa pead endale seadma. Mõned peavad neist kinni, mõned mitte.

 

Nii et kuidas siis ikkagi on loomulikum ja mõnusam suhtes olla? Minna seda teed, kuhu ajukeemia sind veab? Või elada vastavalt bioloogilisele sundusele – naised passigu rasedana kodus, kuni mehed seemet külvamas käivad? Igatpidi tundub kuidagi robustne ja absurdne oma elu just selliselt seada.

 

Tegelikult on vist nii, et on täiesti ükskõik, mida teoreetikud seletavad ja uurijad järeldavad. Oma elus ja suhetes peab ikka jälgima üht: kas see elu teeb sind õnnelikuks. Kas see inimene teeb sind õnnelikuks – ja sina teda?

 

Ja kui ei tee, siis lihtsalt edasi kõndida.

 

Just seda ma olengi otsustanud. Edasi kõndida. Aga lihtsat pole selles küll midagi.

Märkus aastast 2014: oktoobris 2012 läksime me eksiga lahku.

4 Comments


  1. Kas selline variant on ka vōimalik, et elad inimega, kellel on inimene, keda usaldab sust enam, räägib talle rohkem, soovib tema kōrval üles ärgata, aga seksida ei taha?
    See kōlab kuidagi kummaliselt.

    Vasta

  2. Ma ei saa aru, siin on nagu ebakõla. Kui oled armunud, siis Sa tahadki ju temaga kõike jagada, usaldad teda. Pean silmas seda, et kirjutad, et inimesed tahavad koguaeg seda armunu-tunnet veel ja veel ja veel. Siis ei saaks ju koos elada, kui koguaeg on orbiidil keegi teine (vahetuv), kellele usaldatakse kõik asjad jne. Eriti kui seda tunnet jätkub Su jutu järgi pooleks aastaks ja kõik kordub uuesti ja uuesti. Mina lugesin siit välja, et petma minnakse seepärast, et seda armumise tunnet uuesti ja uuesti tunda.

    Järelikult olen mina väga naiivne, kui siit praegu sain teada, et truu ei olegi võimalik olla, mehed vähemalt. Ehk siis peaksin nüüd arvama, et mu mees petab mind ja mina lihtsalt ei tea seda.

    Ise olen olnud truu 9 aastat, ausalt. Igasmõttes. Ehk siis terve suhte jooksul. Ja kui mul tulekski mõte midagi teha, siis ilmselt on suhe läbi ka.

    Vasta

  3. Täpselt minu mõtted! Ja see on hämmastav, kui vähesed inimesed seda vaatenurka mõistavad.

    Vasta

  4. Kui sinu maitse on iga paari aasta tagant jälle lõhkise küna ees olla ja uut suhet otsima hakata, sest armumis-hormoonid said otsa ja nüüd hakkab jälle see hirmus kompromisside ja teise osapoolega arvestamise aeg, siis why not, igaühele oma. Muidugi on tore uuesti ja uuesti armuda, aga selle hind on see perioodiline edasikõndimine. Mis ei ole lihtne, nagu sa isegi tead. Nagu kunagi kuskil keegi tark naine ütles – ka uued sokid lähevad lõpuks haisema. Nii et mis siis ikkagi on lihtsam – kord paari aasta tagant ennast kildudest jälle kokku panna või siiski mõnda suhtesse investeerida?
    Mina küll usun monogaamiasse. Olen oma teisepoolega olnud koos üle 10 aasta ja ma ei petaks teda mitte mingil juhul. Ma ei saaks iialgi teha niimoodi haiget inimesele, kes on olnud minu jaoks olemas igasugustes olukordades ja aidanud mul lapsed sünnitada-kasvatada. Mille nimel? Mingi “laksu” nimel, mis peagi jälle haihtub?
    See ei tähenda, et mul temast aeg-ajalt kohutavalt kõrini ei saaks või et me ei tülitseks, aga ma olen nõus tööd tegema, et rasketest aegadest üle saada.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga