Monthly Archives: august 2014

elu türanniga

Kooskasvamine Leave a reply

2014-08-27 15.26.29Kuuldavasti on olemas selline iga nagu “kohutav kolmene”. Õnneks või kahjuks saan ma seda omal nahal üsna harva kogeda, vahepeal tuleb tõesti tegeleda ülevoolavate tunnetega või siis pideva, konstantse, igapäevaselt tuhandekordse selgitamisega, mis on kasside jaoks mängimine ja mis kategoriseerub juba kiusamise alla, aga üldiselt, ptui-ptui-ptui, tundub, et see kohutavus kas on veel ees või siis piirdubki sellega, mis juba käes.

Täna aga ei suutnud ma oma naeru pidada, kui mu väike Osama (meenutades sünnikuupäeva) pidas muga sellise, väga nõudlikus toonis kahekõne.

“Ema, Mom, Mo-om!”
“Jah, mis on?”
“Mom, Mama, ema!”
“Jah, ma kuulen!”
“Tahan tädijogurtit!” Tädijogurt on siis Emma kohupiimakreem.
“Otsa sai.”
“Aga ma tahan PUNAST tädijogurtit.”
“Ei ole enam, otsa sai.”
“EMA, MA ÜTLESIN PUNAST. PUNAST TÄDIJOGURTIT,” teatati nõudlikult.

Sarjast: “Asjad, mis on naljakad vaid emale endale”.

Ühtlasi: suvi on läbi. Mul on seljataga kaks liiga sarnast suve ja ma natuke tahaks, et mõned järgmised aastaajad mu elus oleksid teistsugused. Vähememotsionaalsemad ehk.

puhastustuli

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Mul on tunne, nagu ma oleks puhastustulest läbi tulnud. Esimest korda ärkasin ma täna, ilma et kõhus oleks olnud see must auk, mis kõik emotsioonid endasse imes ja ära kaotas. Ma ärkasin ja mõtlesin, et… jah, kõik saab ükskord korda.

Mõned valud on vist sellised, mis tuleb lihtsalt läbi elada. Mul on kodus antidepressante ja rahusteid, mul on kodus medse, mille abil võiks ma 48 tundi jutti magada ja mitte midagi tunda. Aga ma ei võinud neist ühtki ja ma lihtsalt lasin endal tunda kõiki neid tundeid, mida ma tundma pidin. Väga palju asju on veel vaja ära lahendada enda sees ja enda ümber ja üldse, elu, eks. Aga ma elasin need asjad läbi ja ma JÄIN ELLU. Ja eile ma isegi naersin ja tundsin end hästi ja täna on kolmas päev, kui ma ei nuta.

Ma olen isegi natuke ühke enda üle.

Muidugi võiks vahepeal mõned õppetunnid ja teadvustamised saabuda kuidagi väiksema tormi saatel, aga ju siis oli seda tormi just sellisel kujul vaja. Sest vahepeal ma unustasin ära, et ma pean rohkem püüdma. Ma ei ole naturaalselt hea inimene ja mu elu on täiesti sassis, on seda juba olnud… terve igaviku ja ma pean selle kõigega PDEVALT tegelema, aga vahepeal ma ei tegelenud, lootsin, et asjad lihtsalt lahenevad ja lõpuks magically olemegi lõpp-punktis, selles õnnelikus lõpp-punktis.

Aga kuidas magically saab kuhugi jõuda, kui isegi ei viitsi jalga jala ette tõsta?

Mul on jäänud viimane magistriõppeaasta ja ma pean keskenduma. Ja siis, kui see läbi saab, pean ma keskenduma sellele, et struktuur jätkuks, ja lõpuks ometi muutuks tööelu rohkem inimlikumaks, inimlikemate kellaaegadega ja rutiiniga, mis sarnaneb rohkem sellele, kuidas normaalsed inimesed elavad.

Ja ma olen nii erutatud, et kool uuesti algab, et ma lihtsalt ei suuda ära oodata! Ma ilmselt veedan tuleva õppeaasta sügavas vaesuses, sest Klõugal elamine ei ole odav lõbu, aga mul on nii palju, mille eest tänulik olla ja nii palju faking oosõm inimesi ümber ja ma lihtsalt ei tohi ära unustada neid kõiki rohkem hinnata.

Ja ei tohi unustada ise parem inimene olla.

Käisime täna Milaga ja Mila baabuškaga Mila soovil ja nõudmisel kirikus, täpsemalt Nevski katedraalis. Sattusime jumalateenistusele ja ma kükitasin, peaaegu põlvitasin, Mila süles, pea kaetud ja vaatasin ja kuulasin ja kõik lõhnas nii mõnusalt ja kuigi ma ei tunne end mugavalt risti ette lüües, kummardasin ma siiski kergelt, sest… tahtsin. Tundus nii.

“Miks nad laulavad, mis nad teevad?” küsis Mila ja ma püüdsin seletada, mis kirik on.
“Kirik on koht, kus käiakse rääkimas Jumalaga,” ütlesin ma natuke kohmakalt, sest tegelikult ma usun, et j/Jumalaga võib rääkida igaüks täpselt nii ja täpselt seal, kus ta seda soovib.
“Miks?”
“Noh… Kui sul on paha ja õnnetu olla, siis sa tuled kirikusse ja… sul hakkab ehk parem.”

Mila kuulas ja mõtles, siis läks baabuška juurde, kes küünlaid süütas ja vaatas vaikides.

Hiljem sõitsime pimestavas päikeses koju ja ma kuulasin Bruce Springsteeni, kes ootas päikesepaistelist päeva ja kes ütles, et hard times, baby, well they come to tell us all… ja et Don’t worry, we’ll find a way.

Ehk tõesti, armas sõber, me leiame tee. Millal enne on Bruce Springsteen meile valetanud?

õugaad

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 5 kommentaari

Oh. My. God.

Kui Merks seda FBs jagas, vaatasin alguses rõõmsa ootusärevusega, sest esiteks teevad Garfunkel & Oates nüüd ju sarja, mis on täiega oosõm ja teiseks nad on muidu ka täiega oosõm, aga see lugu on nii täiega kriipilt täpne, et ma tahaks ära surra ja röökida seda refrääni kuni ma suren. See on täpselt mina aasta tagasi ja mina praegu. See on täpselt nii, kuidas näeb välja naiste “keskeakriis”. Ja kuna palju naisi on 30ndate alguses kahjuks vallalised, siis see kriis on… ilmselt paljudele mõistetav.

Ja ma tõsiselt, tõsiselt ei usu enam, et kõik juhtub põhjusega (nagu ma uskusin aasta tagasi). Ei juhtu, mu sõbrad. Asjad lihtsalt juhtuvad and that’s that.

Aga Garfunkel & Oates on ikkagi ääretult suurepärased.

The Signature of All Things

Muusika, raamatud, kinokunst 4 kommentaari

Paar nädalat tagasi käisin ma taas oma imelise hambaarsti Kristo juures (ma absoluutselt ei suuda Nordic Hambakliinikut ära kiita! Ja kuigi Kristo on mu noorpõlvesõber, on ta ka täiesti erapooletult võttes parim hambaarst kogu ilmas, ausalt.) ja mul jäi natuke raha üle (hämmastav, eks?), ning kuidagi sattus nii, et ma läksin Apollosse ja jäin seisma ingliskeelse kirjanduse riiuli juures ja otsustasin hetkeajel osta Elizabeth Gilberti raamatu “The Signature of All Things”.

Ma ostsin selle ainult Gilberti nime pärast, teadmata mida oodata. Ma ääretult nautisin tema “Eat. Pray. Love” ja “The Commitment” raamatuid, aga see oli midagi hoopis teisest žanrist. See oli ROMAAN. Päris romaan. Mida oodata kirjanikult, kellelt sa oled seni lugenud ainult liigutavaid autobiograafilisi teoseid ja mitte ühtegi ilukirjanduslikku? Ma ei osanud midagi oodata.

Või kui ootasingi, siis kindlasti ei osanud ma oodata midagi SELLIST.

Ma lõpetasin raamatu eile, aga olen olnud selle lummas viimased kaks nädalat. Kaks raskeimat nädalat, mis mul on sel aastal olnud, ja tema oli seal, et mind lohutada. Aga… Mul on väga raske sõnadesse panna, mis see romaan endast kujutab. Ma proovisin täna kahele inimesele seda selgitada – Mila vanaisale ja oma emale -, miks see on suurepäraseim teos, mis ma iial olen lugenud, ja ma ei leidnud sõnu. Sest kuidas ma ütlen, et romaan, mis kirjeldab 19. sajandi teadlasest vanatüdruku TERVET ELU (and beyond, sest liigutava põhjalikkusega saab selgeks ka tema vanemate elutee), kes on end pühendunud SAMBLIKE UURIMISELE – kuidas ma ütlen, et see on üks haaravamaid romaane, mis ma iial olen lugenud?

Ma poleks iial suutnud uskuda, et mulle kui sügavalt humanitaarala inimesele (okei, mul on stringiteooria vastu nõrkus, aga ma näiteks jätkuvalt ei usu ruutjuurtesse või gravitatsiooni ja universumit kui sellist on mul ääretult raske hoomata, saati mõista) on tohutult põnev lugeda peatükke, kus ei toimu midagi muud, kui et kirjeldatakse kaht aastakümmet inimese elust, mille ta kulutab ühe kivi peal kasvava sambla uurimisele?!

Ja ausalt, see on põnevaim asi iial!

Mila vanaisa küsis mult ka, kas ma olen hakanud oma järgmist raamatut kirjutama ja ma ütlesin talle ausalt, et seni, kuni ma ei suuda välja mõelda midagi sellist, mida Gilbert suutis ja vähemalt püüdagi seda realiseerida, ei julge ma kirjutamisele mõeldagi. Sest see romaan on grandioosne. See on romaan oma parimas tähenduses. See on elu, see on elu tähendus, see on elu mõtestamine, see on… the signature of all things.

Kuidas saab üks Gilberti-taoline (heas mõttes) autor iial tulla sellisele ideele ja seda nii rafineeritult teostada? Kogu tekst oli ka stiililiselt väga filigraanne, väga 19. sajandi võtmes, nii et sa loed ja unustad, mis ajastus viibid. Sa loed ja unustad, et sind pole iial nii väga huvitanud botaanika või brüoloogia, sest ühtäkki on need põnevaimad asjad kogu universumis. Sa nutad ja kuigi sa eriti ei naera, sa ahmid ja ahmid ja ahmid ja elavned koos peategelasega, pettud koos temaga, elad läbi kümneid aastaid… Nagu üks kriitik on öelnud: “Mul on tunne, nagu ma oleksin elanud läbi kellegi teise elu.” Nii see täpselt tundubki: sulle on antud veel üks elu, ja see on Alma Whittakeri elu, 19. sajandi brüoloogi elu.

Ja see on elu nagu iga teine – ja samas ei ole ka. Kõik kõrvalliinid, kõik tegelased, kes Alma elus figureerivad, nad kõik lõpuks saavad osaks lõpplahendusest, milleks on… teadmine. Kõik niidid viivad lõpuks Darwinini, saavad seal kokku… ja siis keerduvad edasi.

Seda raamatut ei ole võimalik seletada, seda raamatut on võimalik kogeda.

Palun lugege seda esimesel võimalusel.

Ja palun tõlkige see eesti keelde, et ma saaks seda elamust oma emaga jagada!

Edit: Nagu lugejad märkisid, on raamat ka eesti keeles saadaval, pealkirja all “Jumalik puudutus”. Lugege!

Huawei P7 ja mu lemmikäpid

Argielu 10 kommentaari

Juba ligi kuu aega tagasi andis kommunikatsioonibüroo Vare & Jaakkola mulle testimiseks Huawei nutitelefoni P7 – selle firma lipulaeva. (Siinkohal vabandused V & J-i ülicoolidele inimestele, et olen postitusega nõnda viivitanud!) Tegemist olla “groufie-telefoniga” ehk telefoniga, mille spetsiaalne kaamera teeb eriti mõnusaid grupipilte.

Minu käes oli fuun nädalakese ja selle aja jooksul sain ma temaga hästi tuttavaks. Kurval kombel läksid kaduma pea kõik pildid, mis ma sellega tegin (mis on täiega veider, sest ma back-uppisin Dropboxi neid mitu korda), sest ma tahtsin just teile demonstreerida telefoni kaameravõimeid. Nimelt on seal üks huvitav nupuke nimega “ilu tase”. Esiteks on see ääretult humoorikas, kui saad enekat tehes oma “ilu taset” määrata (ma määrasin muidugi kohe 10 ja tõdesin, et tegu on totaalse Tiina Pargi filtriga), teiseks on see kiiruse mõttes ka mõnus, eriti kui oled suur eneka-tegija, kes tahaks klõps! pildi ära teha ning siis kohe sotsiaalmeediasse saata, ilma enne läbi mõne äpi laskmata.

Nii et ainus pilt, mis mul säilinud on, on Mallu raamatuesitluselt ja ma arvan, et siin on edukalt näha “ilu taset” 10 ehk Tiina Pargi filtrit:

2014-07-14 21.05.13Aga nagu näha, siis võtab kaamera tõesti laiemalt kui tavalistel telefonikaameratel kombeks. Hiigelsuur Mallu on pea tervenisti pildile ära mahtunud! (PS Mallu, KÕHULIHASED KÕHULIHASED KÕHULIHASED) (sorri, I had to:P)

Aga telefoniga seoses mõtlesin ma hoopis kirjutada teile oma lemmik-äppidest. Ma tean, et olen seda kunagi teinud, aga ajad muutuvad ja äpi-eelistused koos nendega. Ning kuna esimese asjana uut telefoni näppides tuleb tõmmata sinna peale essentsiaalsed rakendused, ilma milleta on elu võimatu, siis sain isegi aimu, mis neil päevil mulle kõige olulisemad on.

  1. Suhtlusäpid. Osa neist on juba telefonides olemas, näiteks Gmail ja GChat, aga kahjuks või õnneks tuleb esimese asjana peale laadida alati ka Viber, Facebook, Twitter, Instagram ja Facebook Messenger. Skype on mul telefonis ka, aga seda kasutan ma niigi väga harva. Lihtsalt kuidagi ei kujutagi enam ette, et asjad jooksvalt sul pidevalt silme ees ei ole. Kellel see aeg pidevalt arvuti taga istuda? (Vastus: inimestel, kellel on normaalsed töökohad.)
  2. Pixlr-O-Matic on jätkuvalt mu lemmikäpp piltide töötlemiseks. Lihtsalt niivõrd palju lahedaid variante ja võimalusi, samas enamasti panen lihtsalt shuffle’i peale ja vaatan, mis ta mulle välja võlub.
  3. Taxify on Kloogal elades suhteliselt mõttetu, aga linnas käies absoluutselt hädavajalik. Ühel õnnetul korral päästis Taxify mu päeva, kui selgus, et Viljandi rong jõuab Baltasse täpselt siis, kui Klooga rong lahkub, nii et mul oleks tulnud magamata ja reisist väsinud lapse ja kottide ja asjadega tulnud oodata tund, siis tund veel sõita ja siis pool tundi koju kõndida ja me oleks jõudnud koju mingi kümneks. Tänu äpile sain aga kippelt takso, kui varem maha hüppasin ja jõudsin Nõmmele rongile. Või oleks jõudnud, kui taksojuht poleks otsustanud mind siiski Kloogale ära tuua. Jei Taxify!
  4. GMaps. Absoluutselt hädavajalik. Proovisin siin ka Waze’i, et ikkagi sotsiaalsem ja ehk targem, aga pärast seda, kui ta ei suutnud mulle majanumbreid leida, loobusin. GMaps on ikka üle kõige, kuigi, kui levi pole, pole temaga essugi teha. Muide, Huaweil oli mu Samsungist kordi parem levi – kui Samsungiga ikka kipub levi lihtsalt “kukkuma”, eriti kui olla teel või kodus või maal (ühesõnaga, kohtades, kus ma PIDEVALT olen), siis Huaweiga seda propsi polnud.
  5. Evernote. Ma olen selle äpiga püüdnud suhteid luua pikka aega, lõpuks on õnnestunud, sest erinevalt paljudest teistest märkme-rakendustest on ta kõikjal – arvutis, netis, brauseris, telefonis. Märkmed on ilusti sünkroonis ja kui telefon kaob või puruneb, jäävad märkmed ikka alles. Ja märkmeid on mul pidevalt vaja teha, sest mu pea on prügikast, mis on täis teadmisi kuulsuste enesetappudest ja Investigation Discovery lahendamata juhtumitest, kuhu siis veel see poenimekiri mahtuma peaks?
  6. Shazam. Kuigi ma hetkel hakkan muusikat kuuldes sageli nutma, on Shazam üks geniaalsemaid äppe, mis iial, iial on loodud. Tahad teada, mis lugu raadiost kõlab või sarjale taustaks mängib? Suuna aga telefon heli poole ja sekunditega on sul selge, et tegu on George Ezra “Barcelonaga”. Mõelda, ja ma isegi ei teadnud varem, et George Ezra üldse eksisteerib – ja nüüd ei saa ma temata elada! Aitäh, Shazam, selle ja veel paljude teiste artistide mu ellu toomise eest.
  7. Dropbox. Kuigi mul õnnestus Huawei pildid kuidagi ära kaotada, siis on Dropbox siiski mandatoorne, eriti juhul, kui sul on laps, kes galeriisid näppima kipub. Minul on Dropbox seadistatud nii, et alati kui telefon on wifi-võrgus (ja kodus pea alati), sünkroonib ta pildid Dropboxi kaustaga arvutis/veebis, aga Dropboxil on mitu võimalust, kuidas pilte automaatselt üles laadida. Selleks, et pilte arvutis hallata, tuleb sul vaid Dropbox desktopile rakendus tõmmata ning haldad nagu Google Drive’i – pildid on kättesaadavad Finderi (või mis see Microsofti versioon oligi? Documents?) kaudu, aga ka veebis, kui sul oma arvutit käepärast pole. Mugav on ka see, et saad Dropboxi kaustu vajadusel sõpradega jagada, nii ei pea grillipeo pilte üksteisele nagu napakad meilile saatma.
  8. Google Drive. Hädavajalikest rakendustest rääkides on GDrive tõesti päästev. Kuna mul on kõik dokumendid GDrive’is (peale piltide, mis on siis Dropboxis), tähendab see seda, et mul on alati võimalus artikleid ka käigu pealt timmida, saata, üle lugeda või kooliasjadega tutvuda. Ja muidugi firma-arvemajandus, kõik käib ju läbi GDrive’i, kus mul on üks kaust sheeritud raamatupidajaga ja elu on lill. Ma lihtsalt ei suuda seda pilves elamist ära kiita – kuidas üldse varem sai nii, et asjad olid sul ainult arvutis ja heal juhul meili-attachmendis või flopi-ketta peal? Iidne minevik!
  9. Chrome. Telefonile sisseehitatud brauser on nagu Internet Explorer omal ajal – tüütu ja kohmakas. Chrome’iga saan ma ka telefonis vaadatud asju bookmarkidesse salvestada (mis mul siis ka arvutis hiljem olemas on), ta teab mind ja mu eelistusi ja on kiire ning mugav.
  10. AccuWeather. Mul on küll aknad ja akna taga kraadiklaas, aga ilma vaatan moodsa inimese kombel ikka telefonist. Ma ei tea, miks, sest mind harva ilm huvitab – suvel on enamasti alati liiga palav ja lund ei saja ju meil kunagi ning äike jõuab Kloogale üliharva ja niikuinii ei võta ma iialgi vihmavarju kaasa. Aga ometi on kuidagi oluline telefoni avades näha, et Kloogal on 17 kraadi and partly sunny.

Mis on teie lemmikäpid?

 

eeskujulik klienditeenindus

Argielu 9 kommentaari

Kui millalgi pärast lõunat olin valmis mobiilsesse levisse tagasi tulema, rabas mind hetkeks üks kiri postkastis. SEB-lt nimelt oli tulnud automaatvastus, et vastame teie kirjale õige pea. Aga ma ju ometi polnud neile midagi kirjutanud!

Kiirelt klikk sent kaustale ja ema-õõv sai teoks:

 

Screenshot_2014-08-20-16-31-37Küsisin Mila käest, et kas ta teab midagi sellest.

“Jaa, mina kirjutasin selle enne!” teatas ta rõõmsalt. Tsekkisin kellaaega: “Aga siis sa ju magasid?”

“Jaa, aga ma kirjutasin selle enne valmis!”

Nojah, ju siis kiri läks teele, kui data jälle sisse lülitasin. Jube piinlik, aga no ikka juhtub, rahustasin end. Ju SEB saab ka aru, et tegu on suvalise eksitusega. Seda piinlikum oli mul mõned hetked hiljem:

Screenshot_2014-08-20-16-32-23

Ei jäänud mul muud üle, kui neile olukorda lühidalt selgitada ja tänada neid eeskujuliku klienditeeninduse eest. Ja noh, kuigi nad arvutis vist neid emotikone ei näe, on minu arust Mila kiri päris vahvalt kokku pandud. Eriti meeldisid mulle need dollari-emotikonid. Ja et kiri lõppes kanaga.

Eeskujulik.