Daily Archives: 15. juuli 2014

Loosivõitja selgunud!

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Ja nüüd ongi aeg käes, et loosida see tore inimene, kes saab Mario Mesiga minna ja läbi viia ühe toreda fotosessiooni Tartus. Random.org valis selleks 16nda kommentaari, mille jättis Kaidi ja kes kirjutas oma kõige lahedamast suvekogemusest nii:

Kõige lahedam asi selle suve juures on see, et vähemalt ÜKS AASTA on mul ka oma elukaaslasega samal ajal puhkused. Saame koos käia ringi mööda Eestit, vanavanematel külas ja isegi kodu äkki ära koristada :D
Tegelikult selle suve lahedam/hirmsam on alles vast ees: langevarjuhüpe üksinda 1,5km kõrguselt. Ning jah, ma kardan pisarateni kõrgusi:)

Palju õnne, Kaidi! Võta Marioga ühendust, tema kontaktid leiad kas tema Facebooki lehelt või tema kodulehet mariomesi.com, kus on üleval veel pilte meie pildituurist:)

Mitmekeelne laps

Kooskasvamine Leave a reply

Märkus: video parool on minu vana blogiparool.

Keeled.ee palus mul kirjutada blogipost, mis kuidagi nende leheküljega sobiks ja haakuks. Ma mõtlesin pikka aega, tahtsin alguses kirjutada mõnd naljaka postituse teemal “Tõlkes kaduma läinud”, aga no ei tulnud ühtki lõbusat seika minevikust meelde.

Siis aga, kui ühel päeval Mila voodil hüppas ja “Kašu! Kašu!” hüüdis (sest ta tahtis putru), sain ma aru, et see on ju suurepärane teema! Nimelt on Mila isapoolne vanaema venelanna (kellega mina suhtlen inglise keeles), nii et sealt tuleb ta alati tagasi mõne huvitava uue venekeelse väljendiga. Näiteks on üks ta lemmikmänge “Kto tam?”, mis on põhimõtteliselt variatsioon ingliskeelsest “Knock-knock!” “mängust”. Ta võib lõputult uksele või seinale koputada, ise rõõmsalt iga kord hüüdes: “Kto tam?”

Ma harilikult vastan, et potštiljon Petškin! No nii, nagu peab!

See puder-kaša on muidugi otsene mõjutus “Maša ja karu” multikatest, sest ma kohe täitsa teadlikult lasen tal multikaid vaadata nendes keeltes, mis nad on loodud ja/või telekast tulevad. Nii saab võrdselt eetriaega eestikeelne Kidzone, venekeelne Karusel ja inglisekeelne Cartoon Network.

Mis tähendab, et meil on olnud ka selliseid vestlusi.

Mina: “Tere hommikust! Oi, küll sa tudusid täna hästi!”
Mila: “Thank you!”

Või siis “Good morning! Oh, God!”

Ma mäletan, et kunagi lapsena olin ma kade oma sõbranna Marise peale, kellel oli umbes viieaastasena juba vene keel tänu vene multadele suus. Mnjah, meie peres vene multikaid väga ei vaadatud, aga seda, et inglise keelt hakkasin ma pildiraamatute järgi ka umbes viieaastaselt juba õppima (esimene sõna oli muide hen, täiesti kasutu sõna, KEEGI ei ütle hen enam kana kohta, briti pruudipeo osaliste kohta aga kasutatakse seda sõna küll). Ma tean, et Mila ei kasva klassikalises mitmekeelses perekonnas, aga ma väga loodan, et baabuška lähedus toob talle peagi suurepärase vene keele oskuse. Tunnistan, et tunnen suurt kahju, et endal vene keel täitsa ununenud.

Aga lõpetuseks hoopis üks meie praegune, täitsa eestikeelne dialoog.

Mulle laekus kontole raha.

Mina: “Jee! Ma pole enam vana!”
Mila: “Sa oled küll vana.”
Mina: “Jah, sul on õigus, ma ütlesin valesti, tahtsin öelda, et ma pole enam vaene… Aga AITÄH, et sa mulle meelde tuletasid, et ma vana olen.”
Mila (täiesti südamest ja rõõmsalt): “Palun!”

Seda postitust toetas keeled.ee

vaadake kasse ka

Argielu Leave a reply

Et mu emopost (pole täna enam hullu midagi, sain oma tähelepanuvajaduse rahuldatud ja emotsioonid kontrolli alla) poleks siin viimane, aga kuna mul pole aega kirjutada eriti, siis vaadake hoopis nunnusid kasse.

Ja ärge unustage, et täna õhtul loosin ma välja vahva fotosessiooni Mario Mesiga, on viimane hetk loosis osaleda!

Ahjaa, ja esikas muidugi tuleb, pange endale kohe kalendrisse kirja, et ma ootan teid kõiki 24.07 kell 16 Domingosse. Kauni kutse teen ka, sellepärast täna kiire ongi:)

See on emopost

Inimesed ja inimeseks olemine 17 kommentaari

Niisiis.

Mu ema ja mu umbes kaks parimat sõpra on mulle öelnud, sisuliselt, et  mu raamat on väärtusetu pask ja ei peaks ilmas eksisteerima. Nad varjasid seda kõike osavalt mingite somplimentide taha (Marianni TM), a la “Sul on seal päris häid kohti, AGA…”

Tra ja kui nõme on nii elada. Iga faking kord on nii. Ma avaldan midagi ja mulle olulised inimesed ütlevad mulle, miks see, mis ma teen, on pask. Ma lähen emosse, kaon, ei kirjuta, hakkan sunni tõttu jälle kirjutama, unustan eelmise “kriitika”, ja siis saan jälle. Jälle saan teada, kuidas kõik see, mis ma teen, on… teisejärguline. Mitte piisav. Saast.

Ma ise olin nii uhke oma raamatu üle. Ausalt. Minu meelest oli geniaalne kontseptisoon, geniaalsed lood… Aga näete, tuleb välja, et puhas sitt! Puudub sügavus, puudub tõde ja emotsioon!

Selles valguses on nii raske seda kuradi esikat plaanida ja mulle meenub, miks ma olen elus ainult umbes kaks esikat kümne (!) raamatu (ilmselt saastad raamatud siiski) kohta teinud. Sest see kõik on nii valuline. Sa tahaks tähistada midagi, mis sinu jaoks on kõva asi, aga enamik su lähedasi arvab, et parem oleks NEIL end üles puua, sest nii ei seostataks neid sinuga. Sest see, mis sa teed, muidugi, on ju saast, ja saastaga ei taha keegi seostatud ju olla.

Peamine põhjus, siiski, miks ma olen erilises faking kassis praegu, polegi mitte see, et ma kirjutan saasta ja mu eksistents on mõttetu, vaid hoopis see, et ma läksin täna välja Mallu raamatuesitlusele, nähes omast arust välja ERILINE PÜSS…

…ja siis ma kuulsin, et selja taga sosistati, et kas ma äkki siiski rase polevat.

Cheers, my loves.