Daki targutab: Täiusliku suhte garantiikiri

Kolumn augustikuust 2012.

Aga see on ju ainult tore, et keegi minu mehega magada tahab!” Me istusime sõbranna juures laua ümber, jutuks suhted, joogiks vein. Nagu ikka. Selle avaldusega tuli välja üks mu sõbrantsidest ja kuigi mind viimasel ajal väga vähe üllatab tõsiasi, et mu sõpruskond on, noh, ütleme… eriline, jäin ma ometi pikemalt kogu selle asja üle mõtlema.

Niisiis, kaks mu sõpra on püsisuhetes, kus peaaegu täielikult puudub armukadedus ja mis põhimõtteliselt vastavad “avatud suhte” kontseptsioonile. Ja üllatav on ehk see, et kõik osapooled paistavad olevat täiesti rahul. Ka mehed, kuigi ma olen aru saanud, et meestel on mõnevõrra raskem endale armukeselaadseid tooteid muretseda, sest “korralikud” naised jätavad sageli tehingu pooleli, kui ilmneb, et mees suhtes. “Mu naine on sellega nõus!” on lause, mida vist enamik tõeseks ei pea.
Aga nad tõesti on nõus.

 

Mida kauem ma selle kõige üle mõtlesin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et äkki selline suhtemudel on lihtsalt uue ajastu märk? Lubage, ma seletan.

 

Naine leiab mehe, kelles on koos väga palju häid omadusi: ta on lahe sõber, usaldusväärne partner, hea geenimaterjaliga, suurepärane isa. Igati suurepärane inimene, kellega kõrvuti eluteed sammuda, ainult et… Seda va kirge ja armumisuima jääb väheseks. Mida siis teha? Minna lahku ära, lootuses, et kusagil on kõigile keegi.

 

Aga, vabandust, mida kuradit? KES on meile garanteerinud, et kunagi saabub see prints valgel hobusel? Kust oleme me võtnud kindluse uskuda, et raudselt leidub kuskil mõni mees, kelles on koos kõik head omadused, meil tuleb lihtsalt vakka olla, hoida uks õnnele valla ja oodata?

 

Vabandust, aga – see on ju totaalne härjasitt, kas pole?

 

Võib-olla on tõesti tõetera selles, et kui sa oled juba leidnud kellegi, kelles on enamik sulle sobivaid omadusi koos, siis sa lihtsalt lepidki temaga? Mis on selles halba? Ning ehk tõesti on kirge ehk mujalt õigem otsimas käia? Miks mitte, kui ühtegi osapoolt see ei häiri?

 

Ma mõistan, et see suhtemudel käib paljudel üle pea, ma ei ole isegi kindel, kas oleksin valmis sellist suhet elama. Samas on mul olnud õnn viimase kuue aasta jooksul järjest kaks korda nii meeletult armuda ja armastatud olla, nii et miks peaksin ma üldse eeldama, et kusagil on veel kolmas kord mind ootamas? Veel täiuslikum kui need eelmised? Ja et kui suhtemured hakkavad üle pea kasvama, siis võin endale öelda, et uks tuleb õnnele lahti hoida ja minema kõndida, sest “kusagil leidub kõigile keegi”?

 

Kuidagi absurdne tundub ka see ühiskonna poolt heakskiidetud suhtemudel. Et pigem ole üksi, kui suhtes, kust puudub KÕIK. Aga miks mitte olla pigem suhtes, mis ei tee õnnetuks, aga ka mitte täielikult õnnelikuks? Miks mitte leppida mehega, kelles on 75% kui olla elu lõpuni üksi?

 

Sest kui kellelegi on väljastatud garantiikiri, et õnn ükskord õnnele saabub, palun seda ka mulle näidata. Ja juhatada mind vastavasse asutusse, sest ka mina sooviks kirjalikku tunniskirja sellisel juhul.

 

Igaühele on ju kuskil keegi, lõppeks, kas pole?

Märkus aastast 2014. Mul on väga hea meel, et ma leidsin endas jõu ukse õnnele lahti hoida ja leidsin julguse minema kõndida, kuigi see pole lihtne ja pole praeguseni lihtne, sest eelmine elu ei taha must kuidagi lahti lasta. Vahel on tarkus ka selles, et aru saada, millal on õige hetk loobuda…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga