Blogipostitus 17. juulist 2006, mil olin just Tallinna kolinud ja alustasin tööd Õhtulehes.

Ma peaksin sulle rääkima, millises kohas ma elan.

Noh, muidugi, seda sa tead, et mu und valvavad meerika saatkonna turvamehed. Ja et hoovi peal kasvavad paplid ja venelased ja torupill.

Kusjuures, mul on tunne, et need vene noored, kes akna all nonstop karjuvad, ei magagi kunagi. Muidu on olnud nii, et kell 23 nad jäävad vakka. Võib-olla see kuri tädike, kes mu tol päeval, kui oma miljoneid kaste üritasin mõttejõul kolmandale saada, täis sõimas, paneb ka nemad paika, kui öörahu aeg käes on.

Täna hommikul, kui ma kell pool 7 kella edasi keerasin (sest esimese tööpäeva ärevus hoidis mind umbes kolmeni üleval), röökisid nad ikka veel akna all valjuhäälselt mulle mõistetamatut juttu edasi.

Valjult. Valjult.

Nad istuvad täpselt minu akna all, sest seal on selline betoonrinnatis, kus hea vedeleda.

Siis eile juhtus veel see ka, et ma valasin oma sülarile kogemata veint ja ta läks bezerk, avas ja sulges ebavajalikke aknaid ja kui ta oskaks rääkida, oleks ta teinud eile ilmselt sellist häält: ”Boing ding tsurrrrrrrrr kahhelkivi! Kelle vend? Trrrrrr…”

No ma ei tea. Ma ei julgenud seda hommikul enam sisse lülitada. Aga ehk töötab siiski… Novot.

Ja siis on meil nurgapood ka. Seal töötab kaks müüjat ja poeomanik. Poeomanik istub koguaeg leti taga ja jälgib kullipilgul kliente ja müüjatare. Üks müüja on “kole kui öö” (ma ei tea, keda ma tsiteerin, aga keegi ütles nii, võib-olla ma ise, kuigi ma ei tea, ma tavaliselt ei ütle nii) ja käitub, justkui oleks seal esimest päeva. Ta liigutused on aeglased, ta küsib omanikult või teiselt müüjalt järele, mida ta täpselt tegema peab ja vaikib palju. Ka siis, kui ta teab, palju ma maksma pean ja ma seisan, rahakott näpus, tahtes talle raha anda – ka siis ta vaikib, pikka aega, justkui rõhutades fakti, et tema teab summat, mille mina võiks ise ära arvata.

Teine müüja istub sageli poeomanikul süles ja ükskord nad musutasid ka. Poeomanik sõi vahepeal krõmpsudes küüslauguleibasid.

Poeomanik näeb välja kui tõsine mägede poeg, talle on otsa ette kirjutatud “Afganistan” ja ükskord tõusis ta toolilt püsti, et mulle borši ulatada.

Muidu see pood on lahe, seal on päris korralik veinivalik ja juurikaid saab ka. Kuigi ma pole veel julgenud sealt neid osta, kartes, et nende kaalumine ja müümine on müüjale liiga palju, liiga keeruline ja jooksutab tema süsteemid lõppeks kokku.

Siis on veel meie tänavanurgal alkoholipood, mis on avatud Tallinna-tavade kohaselt 23ni. Seal maksin ma ükskord kaardiga (ka nurgapoes saab kaardiga maksta, mis on äärmiselt tänuväärne) ja ootasin üle kümne minuti, et terminal pangaga ühendust saaks.

Müüjad on tõredad, aga seal müüakse minu marki suitsu, mida ei saa öelda nurgapoe kohta.

Lisaks võib saja meetri raadiusest leida kolm sekspoodi, ühe sõõrikubaari, ühe pitsabaari (kust aknakirjade kohaselt vıib saada ka grillkana) ja vähemalt kuus ilusalongi. Ja ühe mahetoodete poe, kust väga harva saab ka juurikaid (müüjate kinnitusel).

Juurikatega on üldse põnev lugu. Ma mäletan, et Maali ütles, et hakkas tänu minule tervislikumalt sööma. Rüblik räägib sama juttu. Et kuidagi veider on, peamise kartuli ja liha kõrvale on tulnud mingid müstilised juurikad ( “Mis see on? Mida tähendab “bataat”?” või ”Mida porru teeb?” või ”Kuidas ma seda tšillit puhastan? Kas ma võtan seemned ka välja? Kas ma neid ära ei või süüa?”).

Ühesõnaga, esimese tööpäeva ärevus jätkub. Ma ikka veel ei tea, mis ma täpselt tegema pean või kus miski asub või kes keegi on. Aga mul on kruus ja kohvi on siin majas palju ja mitut sorti ja kõik on puhkusel.

Miuks, muide, on harjunud. Mis tähendab, et süüa tahab ta koguaeg ja nõuab seda häälekalt. Daki, muide, ei ole ikka veel harjunud, aga küll seegi tuleb.