Daki targutab: Mehed on eided!

Kolumn Delfi Naistekale juulikuust 2012.

Mehed on eided

 

“Issand, kuidas jaksad selliste intriigide keskel küll elada,” ohkas Naabrinaine ükspäev Facebookis tšättides. Naabrinaine ei kasuta küll pea kunagi mingit laadi smailisid või emotikone, aga selle ohke lugesin ma ta lausest välja.

“Ma ise ka ei saa aru. See teismeliseelu, mis mul hetkel käimas on, tapab varsti mu huumorimeelegi,” ohkasin vastu.

“Tead, elu siin täiskasvanute maailmas on imeline: palju tööd, vähe intriige. Aju puhkab kogu aeg!” julgustas Naabrinaine. Ja lisas (koos smailiga, muuseas): “Kui sul kunagi kõrini saab, siis tere tulemast meie sekka!”

 

Uh.

Tõepoolest. Nali naljaks, see on ikka uskumatu, mis intriigid on mind viimasel poolaastal ümbritsenud. Vähe sellest, et ma ise pidevalt mingite sotsiaalsete fopaadega hakkama saan, intriigid tunduvad jälitavat ka kõiki mu sõbrannasid. (Välja arvatud Naabrinaist, muidugi. Tema hoiab kainet pead ja täiskasvanuelu lippu uhkelt kõrgel lehvimas.) Kui ükskord taas kõiki neid lõputuid (teismeliseelumaiku) probleeme lahkasime, jõudsime üllatavale järeldusele: mehed on eided!

 

Pidage nüüd oma hobused, oo kommentaatorid! Lubage, ma selgitan.

 

Mulle tundub, et uuema aja moodne mees on teistsugune, kui oleme harjunud aastasadu meestest arvama. Uuema aja mees on kontaktis oma tunnetega, ei karda näidata emotsioone, tal on sügavamad vajadused kui vaid õlut juua ja jalkat vaadata. Talle meeldib käia kokanduskursustel, ta kasutab niisutavaid näokreeme ja Osho sisemise tarkuse leidmise teadmised pole talle võõrad. Ta võtab naist kui võrdset, ei arva, et naine on rumalam lihtsalt sootunnuste tõttu ja kuigi ta austab feminismi, pole ta unustanud ära elementaarset viisakust ja avab naisterahvale ukse. Sest nii on kombeks, mitte et naine seda ise lahti ei saaks. (Kuigi on juhtumeid, kus ma näiteks pole tõesti ust lahti saanud. See on isegi juhtunud iseavanevate ustega. Päris piinlik – jooksen nagu loll edasi-tagasi seal ukse ees, et andur mind näeks, kuni taipan, et see polegi uks, vaid klaassein… ja uks on selle kõrval.)

 

Ühesõnaga, uuema aja mees ja tema areng on kõik suurepärane ja tore, kahtlemata. Aga uuema aja mees tuleb ka väikeste… hmm… tagasilöökidega. Viimasel ajal olen ma märganud häirivat tendentsi, et mehed kipuvad aeg-ajalt olema eided. (Panete tähele, et ma ei öelnud, et KÕIK mehed on eided ja et nad seda koguaeg oleks?) See väljend on üsna nõme ja kõlab rõvedalt, ma tean, aga ma ei oska ka muud väljendit välja mõelda. See “eideks olemise” stigma jäi mulle külge kunagi mu “päris” teismeliseeast, kui ühele oma esimestest armastustest südant puistasin ja küsisin (oi-kui-eidelikult): “Aga… Mis meist siis saab?”

Mille peale kutt vastas: “Ah, ära ole mingi eit! “Mis saab, mis saab”! Mis meist ikka saab! Vaatame…!”

 

(Meist ei saanud muidugi midagi, mõne aja pärast kolis ta teise linna, olles eelnevalt kooli peal lasknud lahti kõlaka, et blowjob pole mulle võõras tegevus.) (Selle peale tahaks küsida: kurat, kes meist selles situatsioonis küll eit oli?!) (Kuram… Vist ikka mina, eks?)

 

Niisiis sain ma üsna noorelt teada, et “eideks olemine” on midagi taunitavat, tüütut, sentimentaalset ja okseleajavalt romantilist. Kahju, et ta tol korral ei täpsustanud, milline “naiseks olemine” olla võiks. (Tõenäoliselt ei oleks tema meelest suuseks ühe korraliku naise ampluaasse kuulunud.)

 

Ja nüüd ma olen märganud, et see “eideks olemise” taud on ka meessugupoolele edasi levinud. Üks sõbrants tahtis oma silmarõõmuga lihtsat seksisõpruse suhet. Nagu moodsale naisele kohane – iga seks ei pea olema seotud tunnetega. Kõik läks suurepäraselt, kuni ühel õhtul kutt talle purjus peaga helistas ja jauras: “Mis meist saab?! Kas sa mängid minuga? Tunnista üles! Sa oled ju minusse armunud, kas pole! Miks sa tee-eed mulle nii-ii….!”

 

Või siis teine näide, kus abielus sõbranna tahtis internetitutvust järgmisele tasandile viia. Kutt, kes onlainis oli igati lahe ja piiridevaba, teatas pärast koos veedetud ööd, et armukeseroll talle ikka ei sobi. “See teeb mu kuidagi… odavaks,” teatas ta, pani end riidesse ja oli kiiremini uksest väljas, kui sa suudaks öelda: “Ära ole mingi eit…!”

 

Nii, ja nüüd tuleb kolumni see osa, kus ma üritan asja natuke õigustada või pehmendada. Kõigepealt olgu öeldud, et neis näidetes ei taha ma midagi halba öelda nende meeste kohta (igale ei peagi vaid seksisuhe sobima), lihtsalt nende käitumine neis situatsioonides oli midagi, mida saaks lahterdada “eideks olemisena”. Ehk siis: kui uuema aja naine on see, kes ei mõtlegi vaid lastele, valgele kleidile ja majale äärelinnas, vaid tahab seksuaalselt eksperimenteerida, omada juhusuhteid ja teha seda kõike hukkamõistuta, siis kahjuks ei sobitu enam uuema aja naine uuema aja mehega kokku! Sest, vaadake, vanasti olid ju mehed need, kelle puhul pleiboiks-olemist hukka ei mõistetud ning “pahade poiste” järele õhkasid kõik korralikud tüdrukud. Kuid nüüd, kui rollid on vahetunud, paistavad mehed olevat tõeliselt segaduses. Sest lõpuks ometi käituvad nad nii, nagu neilt on aastasadu nõutud – on tundelised, moraalsed, ei aja taga iga seelikut, tegelevad enesearendamisega… Ja millega vastavad naised? “Ära ole nüüd mingi eit, palun!”

 

Tegelikult on loomulikult nii, et see “eideks olemine” on sageli vaid üks situatsioon või äärmisel juhul vaid faas. Sama ka naiste puhul – “paha tüdruk” on tavaliselt mingi faas, intrigandid väsivad ükskord isegi sellest jamast ning pöörduvad taas täiskasvanuellu. Sinna, kus on Naabrinaise sõnul palju tööd ja vähe intriige ja kus aju kogu aeg puhkab. Aga seni, kuni mõnel naisel on liiga palju vaba aega ja ta tahab seda (seksi)seiklustesse matta ja kuni talle jääb ette mees, kes ei suuda uuema aja mehe kombel asjasse kuidagi suhtuda… Seniks jäävad intriigid ja väljapääsmatult tuleb aeg-ajalt frustreenult ohkata: “Ah, mehed on ikka ühed eided küll!”

 

Ja, kusjuures, siin pole kellegi suunas ühtegi etteheidet. Intriigidevaba elu on ju igav, kuid ükskord peab see kõigi meiega juhtuma. Täiskasvanuks saamisest ei pääse. Aga kui juhtuks tõesti see, et mehed hakkaksid naisi mõistma ja vastupidi – millest siis mul (ja tuhandetel teistel) kolumne kirjutada oleks? Kudumisest? Kassidest? Sushist? No kuulge.

 

1 kommentaar


  1. Jaa! On küll nii! Pidevalt on neil mingi häda, et vaja ennast hoida ja kaitsta, muidu lähevad katki. Olge ometi mehed, krt rsk!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga