Inga Raitar andestamisest

Mu kunagine peatoimetaja (ja kaasautor!) Inga kirjutas täna Facebookis postituse oma raamatu “Suhtesõlmed” ainetel, mis väärib minu meelest ka siin avaldamist. Teen seda Inga loaga. Suurepärased sõnad ja suurepärased mõtted.

Andestamine tähendab kaudset südimõistmist. Andestada tähendab ju kellelegi andeks anda midagi, mida too valesti tegi. Valesti, see aga ongi juba südimõistev hinnang.  Mitteandestamine aga tähendab iseenda lõputu valuga koormamist.

Viimasel ajal kirjutavad paljud siin, kui raske on andestada või vastupidi, et andestage kõigile kõik, unustage ja minge oma eludega edasi. See viimane on tegelikult mäelstuse allasurumine. Katmine mingi “üdini positiivse” emotsionaalse paigaga, mille alla tegelik emotsioon ja mälestus ikka alles jääb.

Mitte andestada suutmine on aga puhas enesehävitus. Andestada pole tegelikult üldsegi vaja, kui mõistad. Ükski inimene ei tee midagi, mis pole tema selles hetkes olemasolevate isikukvaliteetide, teadmiste ja omaduste kohane. Kui võtad teist tema endana ja tema tegu temast kui tema varasemate kogemute komplektist lähtuvana, on väga lihtne mõista ja isegi mitte andestada vaid teadlikult lahti lasta. Pole ju vaja andestada või veelgi enam, üldse suhtestuda kuidagi isiklikult inimesse vaid selle tõttu, et ta käitub oma eluga just nii nagu tema vajalikuks peab. Sinu elus on see häiriv sündmus juba ära olnud. Miks peaksid sa hetkes, kus seda sündmust enam pole, seda ikka enda sisemise raskuse suurendamiseks alles hoidma? See hävitab ju ainult sind, mitte “seda teist”.

Seega mõistkem teist nagu iseennast ja selleks, et seda suuta mõistkem kõigepealt iseennast. Siis pole vaja mitte kellegi mitte midagi andestada:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga